1968. aasta USA presidendivalimised toimusid tugevas poliitilises ja sotsiaalses pingeseisus: Vietnami sõda, kodanikuõiguste liikumine, rahutused linnades ja poliitilised erimeelsused lõid tugeva tausta. Valimistel olid peamised kandidaadid endine asepresidendi Richard Nixoni (vabariiklased) ja asepresident Hubert Humphrey (demokraadid). Lisaks kandideeris Alabama kuberner George Wallace kolmanda osapoole — Ameerika Sõltumatu Partei — nimekirjas, tõmmates hääli eelkõige lõunapoolsetest osariikidest.
Taust ja peamised teemad
Valimised toimusid ajal, mil Vietnami sõja laienemine ja mobilisatsioon olid ühiskondlikult väga vastuolulised. Presidendi kandidaatidena kujunesid välja eri lähenemised rahu ja korra, sotsiaalsete muutuste ja rassisuhete küsimustes. Richard Nixoni kampaania rõhutas law and order ja "vaikse enamuse" toetuse ootust; Hubert Humphrey kandideeris edasiarendades Johnsoni sotsiaalpoliitikat, kuid tal tuli kanda oma seotust valitsuse Vietnami-poliitikaga, mis vähendas tema populaarsust.
Johnsoni otsus ja demokraatide kriis
Ametisolev Ameerika Ühendriikide president Lyndon B. Johnson oli formaalselt võimeline kandideerima, kuid otsustas 31. märtsil 1968 oma kandidatuuri tagasi võtta. Johnson teatas: "Ma ei taotle ega võta vastu oma partei kandidatuuri teie presidendiks veel üheks ametiajaks". Tema loobumine tekitas demokraatide seas ootamatuid ja pingelisi sisevõitlusi, mis tekitasid mulje osapoolte lõhestumisest.
Robert F. Kennedy ja tema mõrv
Ametisolev justiitsminister Robert F. Kennedy, Ameerika Ühendriikide endise presidendi John F. Kennedy vend, oli tõsine presidendikandidaat ning võitis olulisi eelvalimisi. Enne kui tema kampaania jõudis veelgi tugevamalt käima, sai Kennedy 5. juunil 1968. aastal Los Angeleses surma — teda tulistas Sirhan Sirhan 5.. juunil. Kennedy oli sedael hetkel üllatuslikult edukas California ja Lõuna-Dakota eelvalimistel ning tema mõrv mõjutas tugevalt demokraatide valimistelähetust.
Demokraatide konventsioon ja rahutused
Suvel toimunud Demokraatide Rahvuskonventsioon Chicagos muutus rahutuste ja protestide vängaks sümboliks: tänaval toimunud meeleavaldused, politsei ja protestijate kokkupõrked ning parteisisene tüli Vietnami-poliitika üle tekitasid meedias laialdast tähelepanu ja vähendasid demokraatide avalikku kuvandit.
Tulemused
Richard Nixon võitis valimised 301 valijahäälega. Hubert Humphrey sai 191 valijahäält. George Wallace kogus 46 valijahäält. Põhja-Carolinas hääletas Wallace'ile ja kandidaadile Curtis LeMayle üks ebausaldusväärne valija.
Rahvahääletuses oli tulemus väga napikas: Nixon sai umbes 43,4% häältest, Humphrey 42,7% ja Wallace umbes 13,5% — see näitab, kui mõjukas oli kolmanda osapoole roll ning kui jagunenud oli avalik arvamus.
Mõju ja järelkajad
1968. aasta valimised olid murdepunktiks Ameerika poliitikas. Nixoni võit tõi endaga kaasa konservatiivsema suuna nii sise- kui välispoliitikas ning märkis osa valijaskonna nihkumist lõunapoolsetes osariikides — Wallace'i edu näitas, et rassilise ja regionaalse pinge lahendused kujutasid endast olulist poliitilist jõudu. Demokraatide sees tekkinud lõhed ja konventsiooni rahutused sundisid parteid ümber mõtlema strateegiaid ja koalitsioone järgnevateks aastakümneteks.
Kokkuvõte
1968. aasta valimised olid tähenduslikud ja emotsionaalsed, mõjutatud sõjast, kodanikuõiguste liikumisest ning poliitilisest mõrvast ja protestidest. Tulemus — Nixon presidendiks — peegeldas pingeid, mis vormisid USA poliitilist maastikku järgmiste aastakümnete jooksul.
