Frankfurdi rahvuskogu (1848–1849): Saksamaa esimene vabalt valitud parlament

Frankfurdi parlament (saksa keeles Frankfurter Nationalversammlung) oli esimene vabalt valitud parlament kogu Saksamaal. See kogunes Frankfurdi Paulskirches (Paulskirche) Maini ääres ja pidas istungeid ajavahemikul 18. mai 1848 kuni 31. mai 1849. Parlamendi liikmed valiti "märtsirevolutsiooni" järgsel perioodil erinevates Saksa Konföderatsiooni osariikides ning assamblee kujunes liberaalsete ja rahvuslike jõudude keskseks foorumiks.

Taust ja koosseis

1848. aasta revolutsioonid Euroopas ja eriti Saksamaal tõid kaasa nõudmised rahvusliku ühtsuse, põhiseadusliku valitsemise ja kodanikuõiguste järele. Frankfurdi assamblee kuulusid erinevad poliitilised voolud – liberaalid, konstitutsioonilised monarhistid ja radikaalsemad demokraadid. Esindajaskond oli mitmekesine: endised vürstidest ametnikud, juristid, ajakirjanikud ja maakogukondade saadikud. Parlamendis käisid pidevad arutelud nii riikidevahelise korralduse (sh küsimus, kas ühendada ka Austria) kui ka valitsemisvormi üle.

Peamised eesmärgid ja otsused

Assamblee koostas nn Paulskirche põhiseaduse (saksa keeles Paulskirchenverfassung, tegelikult Verfassung des Deutschen Reiches), mis sätestas uue riigi põhialused: põhiseaduslik konstitutsiooniline monarhia, parlamentaarne valitsemissüsteem, ulatuslikud kodanikuõigused ja õiguse võrdsus. Põhiseadus täitis Vormärzi liberaalsete ja rahvuslike liikumiste peamised nõudmised ning pani aluse kaasaegsetele inimõigustele Saksamaal. Üks oluline poliitiline valik oli vajadus otsustada, kas luua suures või väikeses formaadis Saksamaa (st kaasata Habsburgide valitsus või mitte) – see küsimus jagas parlamendi fraktsioone.

Keisri pakkumine ja tagasilöögid

Parlament tegi ettepaneku luua konstitutsiooniline monarhia, mille eesotsas oleks pärilik keiser. Üks haripunktidest oli pakkumine Saksa riigi krooni Preisi kuningale Friedrich Wilhelm IV. Kuninga keeldumine krooni vastu võtmisest oli määrava tähtsusega – ta põhjendas seda sellega, et selline ametikoha pakkumine rikub üksikute Saksa riikide vürstide õigusi ning et rahva poolt antud kroon ei sobi talle. Ilma suuremate võimu- ja sõjaliste toetusteta jäi Frankfurdi assamblee otsustel elluviimise jõud väikeseks.

Takistused ja lõpp

Frankfurdi parlamendi jõupingutusi takistasid mitmed tegurid: puudus keskne täidesaatev võim ja armee, vastuolu seadusandlike ettepanekute ja vanade piirkondlike võimustruktuuride vahel, samuti suurriikide vastuseis (eriti Austria ja Preisi ambitsioonid). Pärast kuninga keeldumist hakkasid vürstid ja konservatiivsed jõud taastama senist korraldust ning paljud paikkonnad surus revolutsioonilised liikumised alla. Parlamendi töö kaotas toetuse ja 1849. aasta mais lõpetas assamblee oma tegevuse; radikaalsem osa liikmetest püüdis edasi tegutseda, kuid selle algatused nurjusid.

Pärand ja tähtsus

Kuigi Frankfurdi rahvuskogu ei saavutanud püsivat poliitilist edu ega suudetud sellega kohe luua föderaalse Saksamaa riiki, on selle tähtsus varajases demokraatias ja põhiseaduslikus mõtlemises suur. 20. sajandil on Paulskirche põhiseaduse mõned põhimõtted mõjutanud 1919. aasta Weimari põhiseadust ning 1949. aasta Saksamaa Liitvabariigi põhiseadust. Frankfurdi assamblee andis avalikkusele eeskuju parlamentaarse debati, kokku lepitud õiguste ja kodanikuõiguste tähtsusest ning märkis olulist sammu Saksamaa poliitilise moderniseerumise suunas.

Olulistes rollides olid mitmed tuntud poliitikud ja avalikud tegelased, kelle tegevus ja saatus (nagu mitmete demokraatide surve ja mõnel juhul tagakiusamine) osutasid 19. sajandi keskpaiga poliitiliste pingete keerukusele. Frankfurdi rahvuskogu mälestatakse eelkõige kui esimest laiahaardelist katset ühendada rahvuslik ühtsus ja põhiseaduslik valitsemine Saksamaal.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Frankfurdi parlament?

K: Mida see assamblee tootis?

K: Mida see põhiseadus ette nägi?

K: Kellele pakuti keisriametit?

K: Miks ta seda ei võtnud vastu?

K: Kuidas kasutati selle põhiseaduse elemente hilisematel aastatel?

Otsing