Nancy Davis Reagan (sündinud Anne Frances Robbins; 6. juuli 1921 – 6. märts 2016) oli Ameerika Ühendriikide 40. presidendi Ronald Reagani abikaasa ja Ameerika Ühendriikide esimene leedi aastatel 1981–1989. Enne Valges Majas olemist oli ta näitlejanna, California esimene leedi ning riigileedi, kelle tegevus ja stiil pälvisid nii imetlust kui ka kriitikat.

Varajane elu ja näitlejakarjäär

Reagan sündis Manhattanil, New Yorgis. Tema vanemad lahutasid varsti pärast tema sündi ja Nancy kasvas suurema osa lapsepõlvest Marylandis, kus tema ema töötas näitlejana ja üritas leida tööd. Hiljem, kui ta alustas näitlejakarjääri, võttis ta lavanime Nancy Davis.

1940. ja 1950. aastatel töötas ta Hollywoodis ning mängis mitmetes filmides ja telesaadetes. Tema filmitööde hulka kuuluvad pealkirjad nagu Donovan's Brain, Night Into Morning ja Hellcats of the Navy. Näitlejatarina lõi ta suhteid meelelahutustööstuse ja poliitilise eliidiga, mis hiljem mõjutas tema rolli avalikus elus.

Abiellumine ja elu California esimese leedi rollis

1952. aastal abiellus ta Ronald Reaganiga, kes oli tollal ka ekraaninäitlejate liidu (Screen Actors Guild) president. Neil oli kaks last: poeg Ron ja tütar Patti. Kui Ronald Reagan oli California kuberner aastatel 1967–1975, oli Nancy osaline osariigi avalikes algatustes ja ühiskondlikes programmides, toetades näiteks hooldus- ja adopteerimisteenuseid ning laste heaolu projekte.

Esimene leedi: poliitika, moeküllus ja kampaaniad

Nancy Reaganist sai USA esimene leedi 1981. aasta jaanuaris pärast abikaasa valimist. Tema tegevus Valges Majas oli mitmekesine: ta pööras palju tähelepanu presidendipere avalikule kujutisele, moele ja Valge Maja sisekujundusele ning oli aktiivne sotsiaal- ja heategevusalastes algatustes.

Ta on laialdaselt tuntud oma uimastivastase kampaania "Lihtsalt ütle ei" eest, mille eesmärk oli teavitada noori narkootikumide ohtudest ja edendada sõltuvuse ennetamist. Kampaania sai nii kodumaist kui rahvusvahelist tähelepanu ning muutus üheks tema kõige tuntumaks avalikuks algatuseks.

Vaieldavad otsused ja mõju presidendi poliitikale

Nancy Reagan oli Valges Majas aktiivne nõuandja ja pälvis tähelepanu kui tugev mõjukandja presidendi ümber. Tema maitse ja luksusele orienteeritus tõid kaasa kriitikat — üks avalikumaid skandaale oli otsus vahetada välja Valge Maja portselan, mis tekitas süüdistusi kulutushimust ja pealiskaudsuses.

Suurimat vastukaja tekitas 1988. aastal ilmunud teave, et pärast 1981. aasta mõrvakatset tema abikaasa vastu oli Nancy palganud astroloogi, et aidata planeerida presidendi ajakava. See fakt põhjustas arutelusid tema rolli ja otsustuskäigu kohta administratsioonis ning tekitas küsimusi sellest, kuidas isiklikud nõuandjad mõjutasid ametlikke otsuseid. Avalikkuses räägiti ka tema mõjust personali- ja diplomaatilistele otsustele ning soovist kaitsta abikaasat rünnakute eest.

Hilisem elu, hooldus ja pärand

Reaganid lahkusid Valgest Majast 1989. aastal. Pärast lahkumist pühendas Nancy suure osa ajast oma haige abikaasa hooldamisele: 1994. aastal diagnoositi Ronald Reaganil Alzheimeri tõbi ja Nancy oli tema järelvalve ning hoolduse keskne isik kuni tema surmani 2004. aastal.

Ta jäi avalikkuse tähelepanu keskmesse ka hilisematel aastatel: osales Reagani raamatukogu ja fondi tegevuses, avaldas memuaarid ning toetas ja propageeris meditsiiniuuringuid, sealhulgas tüviraku-uuringuid, olles nende aktiivne pooldaja kuni elu lõpuni. 1989. aastal avaldas ta mälestused My Turn, kus käsitles nii isiklikke kui ka avalikkusega seotud teemasid.

Nancy Reagan suri 6. märtsil 2016, 94-aastaselt. Tema pärand on mitmetahuline: ta on mäletatud nii glamuurse esimese leedi ja näitlejanna kui ka vastuolulise poliitilise mõjutajana, kes seisis tugevalt oma abikaasa kõrval ning edendas teatud sotsiaalseid algatusi ja meditsiinilisi uurimissuundi.