Hồ Chí Minh, sündinud Nguyễn (tavaline Vietnami perekonnanimi) Sinh Cung (19. mai 1890 - 2. september 1969) oli Vietnami Demokraatliku Vabariigi (hiljem Vietnami Sotsialistlik Vabariik) juht (1945-1955 peaminister ja 1945-1969 president).
Mõnikord on teda võrreldud teiste pikaajaliste riigijuhiga — näiteks Robert Walpole — peamiselt tema pikaajalise mõjuga riigielule. Ta pühendas oma elu Vietnami koloniaalvõimu vastu võitlemisele ja iseseisvuse saavutamisele ning juhtis poliitiliselt ja sõjaliselt seda protsessi nii Prantsuse kolonialismi kui ka hilisema sõjalise sekkumise vastu.
Varajane elu ja rahvusvaheline tegevus
Nguyễn Sinh Cung adopteeris hiljem mitu nime (sh Nguyễn Tất Thành, Nguyễn Ái Quốc ja lõpuks Hồ Chí Minh), töötas noorukina meremehena ja rändas laialt Aasias ja Euroopas. Ta kokkusai rahvusvahelise töölis- ja sotsialistliku liikumisega, elades mitmeid aastaid Prantsusmaal, kus ta osales poliitilises tegevuses ja avaldas kriitikat Prantsuse koloniaalpoliitika vastu. 1920. aastatel võttis ta osa kommunistlikest ringkondadest ja aitas lõpuks kaasa Indohiina Kommunistliku Partei (hiljem Vietnami Kommunistlik Partei) kujunemisele.
Võitluse juhtimine ja iseseisvuse väljakuulutamine
Teise maailmasõja järel, Jaapani okupatsiooni katkestamisel, organiseeris Hồ Chí Minh kodumaised vastupanuliikumised (Viet Minh) ja juhatas 1945. aasta augustirevolutsiooni, mille käigus keelati Prantsuse võimu järelejäänud mõju ning 2. september 1945 kuulutati välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi iseseisvus. Tema isiklik positsioon ja võime ühendada erinevaid jõude mängisid tähtsat rolli riigi loomisel.
Sõjad, diplomaatia ja sisepoliitika
Pärast iseseisvusdeklaratsiooni järgnes pikk konflikt Prantsusmaaga (Esimene Indohiina sõda), mis lõppes 1954. aasta Genfi kokkulepetega ja riigi jagunemisega põhja- ja lõunapoolsesse võimupiirkonda. Hồ Chí Minh juhtis Põhja-Vietnami valitsust ja toetas militariseeritud vastupanu Lõuna-Vietnami režiimi vastu, mis hiljem eskaleerus Ameerika Ühendriikide suurenenud sekkumiseni (Vietnami sõda / Teine Indohiina sõda).
Sisepoliitiliselt algatas Põhja-Vietnam varajases sotsialistlikus ümberkorraldused, sh maareformid ja majanduse ülevõtmise protsessid. Need poliitikameetmed aitasid luua uue riikliku korra, kuid nendega kaasnesid ka rängad repressioonid ja inimkannatused – see on üks neist aspektidest, mille üle on ajaloouurijad ja avalikkus vaielnud.
Isiksus, kirjutised ja pärand
Hồ Chí Minh oli tuntud lihtsa elustiili, sihiteadliku propagandatöö ja tugeva karisma poolest. Tema kirjutised, kõned ja pseudonüümid aitasid kujundada Vietnami rahvuslikku identiteeti 20. sajandi keskel. Pärast surma 1969. aastal on tema memoriaal ja mausoleum Hanois saanud rahvusliku mälupaiga ning tema kuju ja nime kasutatakse laialdaselt riiklikus sümboolikas (nt tänavad ja institutsioonid kandmas tema nime).
Tema pärand on keeruline: Vietnamis on ta ulatuslikult austatud kui riigi iseseisvuse juht ja rahvusliku vabaduse sümbol, samas kui rahvusvaheliselt ja teaduslikus debatis hinnatakse kriitiliselt ka repressiivseid poliitilisi samme ja sõjalisi tagajärgi. Tema elu ja tegevus jäävad oluliseks uurimis- ja vaidlusteemaks nii Vietnami kui ka maailmaajaloo kontekstis.
