"The Internationale" (prantsuse: L'Internationale, prantsuse hääldus: [lɛ̃.'tɛʀ.nas.jɔ.'nal(ə)]; vene: С Интернационалом, S Internatsionalom, hiina: 國際歌, Guójìgē) on väga tuntud kommunistlik, sotsialistlik ja sotsiaaldemokraatlik/demokraatlik sotsialistlik laul. Kuigi see on algselt kirjutatud prantsuse keeles, on see tõlgitud paljudesse teistesse keeltesse, sealhulgas inglise keelde. Kõige kuulsamad versioonid on siiski vene- ja hiinakeelsed.

Ajalooline taust. Luulekogu liikmena oli Eugène Pottier (1826–1887) seotud 1871. aasta Pariisi Kommuniga ning kirjutas 1871. aastal teksti, mis kandis algselt pealkirja "L'Internationale". Pottier kavatses oma teksti algselt laulda tuntud vabaussõjaliku marsilaulu "La Marseillaise" laulu meloodiale, kuid see meloodia ei muutunud üldlevinud esituseks. Aastal 1888 pani belglasest muusikakirikust tööline Pierre Degeyter teksti jaoks kokku eraldi meloodia, mis hiljem levis töölisliikumise ja sotsialistlike organisatsioonide seas üle Euroopa.

Vene ja Nõukogude periood. Vene versiooni tõlkis ja kohandas 1902. aastal Arkadi Jakolevitš Kots (Аркадий Яковлевич Коц). See vene tekst ning Degeyteri meloodia võeti 1918. aastal vastu Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi (Vene SFSV) hümniks ja 1922. aastal jõustus see ka Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (Nõukogude Liit) ametliku hümnina. Laul säilitas selle staatuse kuni 1944. aastani, mil see asendati Aleksandr Aleksandrovi kirjutatud Nõukogude Liidu riigihümniga.

Hiina ja teised tõlked. Hiina keelde tõlkis ja kohandas teksti tuntud kommunistlik kirjamees Qu Qiubai (瞿秋白), kelle versioonist sai oluline osa Hiina kommunistliku liikumise repertuaarist. Üldiselt on laul tõlgitud ja adapteeritud sadu kordi — inglise, hispaania, saksa, itaalia, poola, ja paljudesse teistesse keeltesse — ning iga tõlge võib rõhutada eri reforma või revolutsioonilist retoorikat vastavalt kohalikele oludele.

Tähendus ja sümboolika

Laul rõhutab töörahva ühtsust, klasside vastuseisu ja vajadust ühendada jõud ühiskondliku muutuse saavutamiseks. Selle tuntud prantsuskeelne refrään algab sõnadega "C'est la lutte finale" — "See on viimane lahing", mida interpreteeritakse kui üleskutset viimaks vabaneda rõhumisest ning ehitada uus, õiglasem ühiskond.

Kasutamine ja mõju

  • Laul on pikka aega olnud ametlik või mitteametlik hümn mitmetes sotsialistlikes ja kommunistlikes parteides ja organisatsioonides üle maailma.
  • Seda on kasutatud poliitilistel massidel, tööstreikidel, matustel ja mälestustseremooniatel, samuti kultuuris ja filmides, kus soovitakse rõhutada vasakpoolset või töölisrahva sõnumit.
  • Kuigi tuntud eelkõige kui revolutsiooniline laul, on selle meloodia lihtsus ja meeldejäävus teinud sellest laialdaselt lauldava hümni, mida on kohandatud eri riikide ja liikumiste vajaduste järgi.

Muusikalised ja autorlusega seotud nüansid

Meloodia on enamasti marsilik ja laulmiseks lihtne — see võimaldas laulu kiiresti rahva seas levitada. Kuigi Pottier oli teksti autor, on meloodia tuntud eelkõige Pierre Degeyteri tööna; tema panust ja autorsust on ajalooliselt tunnustatud. Aja jooksul on tehtud palju arranžeeringuid ja eri esitusi, nii instrumentaalseid kui kooriversioone.

Vaieldavad ja poliitilised aspektid

Internatsionaal on olnud ka vastuolude keskmes: mõned riigid ja valitsused on laulu keelanud või piiratud selle esitamist, sest see on seotud revolutsioonilise retoorika ja poliitilise vastupanuga. Samal ajal on laul elanud edasi kui rahvusvaheline protesti- ja solidaarsuse sümbol, mida kasutavad erineva suunitlusega vasakpoolsed liikumised — alates sotsiaaldemokraatiast kuni kommunistlike parteideni.

Kaasaegne tähendus

Tänapäeval kõlab "The Internationale" endiselt meeleavaldustel, tööliste üritustel ja vasakpoolsetel kogunemistel üle maailma. Selle ajalugu ühendab 19. sajandi töörahva liikumisi 20. ja 21. sajandi poliitiliste laengutega, mistõttu on laul nii ajalooline dokument kui ka elav sümbol, mis kõnetab paljusid eri riikides ja kultuurides.

Laulu fraasid ja erinevad tõlked võivad erineda sõltuvalt ajastust ja piirkonnast, kuid selle põhiteemad — rahvusvaheline solidaarsus, klassivõitlus ja sotsiaalne õigus — jäävad üheselt äratuntavaks.