Tihhon Khrennikov
Tihhon Hrennikov (sündinud Jeletsis, Vene impeeriumis 10. juunil 1913; surnud Moskvas 14. augustil 2007) oli vene muusik. Ta oli helilooja ja pianist Ta sekkus oma riigi, tollase Nõukogude Liidu muusikapoliitikasse. Paljud inimesed vihkasid teda, eriti lääneriikides. Eriti mäletatakse teda selle eest, mida ta tegi 1948. aasta ebameeldival konverentsil, kus mõned kuulsaimad nõukogude heliloojad, sealhulgas Šostakovitš ja Prokofjev, pidid ütlema, et nad kahetsevad oma kirjutatud muusikat ja et nad hakkavad tulevikus paremat muusikat komponeerima.
Nõukogude Liidu ajal ja eriti Stalini ajal pidid muusikud olema väga ettevaatlikud selle suhtes, mida nad teevad ja kuidas nad komponeerivad. Muusika, nagu kõik kunstid, pidi andma inimestele tunde, et nad on õnnelikud, et elavad sellises suures riigis nagu Nõukogude Liit. Kui heliloojad kirjutasid muusikat, mis poliitikutele ei meeldinud või mida nad ei mõistnud, muutus nende elu väga raskeks: neil ei lubatud komponeerida ja nende muusikat ei saanud esitada. Neid võidi isegi vangi saata. Tihhon Hrennikovist sai Nõukogude Heliloojate Liidu sekretär 1948. aastal, ajal, mil Stalin oli diktaator. Ta jätkas selles ametis kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni 1991. aastal. Ta hoolitses selle eest, et kõik muusikud kuuletuksid oma poliitilistele juhtidele.
Meil on täna raske Hrenikovi tegevust õiglaselt hinnata. Ta jäi ellu, sest ta tegi seda, mida nõukogude diktaatorid talle käskisid. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist püüdis ta öelda, et tal on oma tegude pärast kahju. Raske on hinnata, kas ta tõesti mõtles seda tõsiselt.
Tihhon Khrennikov
Elu ja karjäär
Tihhon Hrennikov oli noorim kümnest lapsest, kes sündis hobusekaupmeeste peres Jeletsi linnas Venemaa keskosas asuvas Lipetski kubermangus. Tema perekond hakkas teda õpetama kitarri ja mandoliini mängimist. Üheksa-aastaselt hakkas ta õppima klaverit ja 13-aastaselt hakkas ta komponeerima. Kolm aastat hiljem saadeti ta Gnesini muusikaakadeemiasse, kus ta õppis helilooja Mihhail Gnesini juures. Aastal 1932 läks ta edasi Moskva konservatooriumi. Ta õppis kompositsiooni Vissarion Šebalini juures ja klaveriõpetust kuulsa õpetaja Heinrich Neuhaussi juures, kes oli hiljem Emil Gilelsi ja Svjatoslav Richteri õpetaja.
Tema varajaste teoste hulka kuuluvad sümfoonia, klaverikontsert ja ooper "Tormi sisse", mis põhineb Stalini lemmikraamatul "Üksindus". Tema muusika oli alati rõõmus ja energiline. Ta kirjutas muusikat 22 filmile ja paljudele isamaalistele lauludele. Ta tegi kõik endast oleneva, et Stalinile meeldida, ja peagi sai temast Nõukogude Heliloojate Liidu sekretär.
1948. aastal juhtis ta konverentsi, kus Šostakovitšile, Prokofjevile, Mjaskovskile ja Šebalinile (kes oli olnud tema õpetaja) öeldi, et nad on halvad "formalistid". Sõnal "formalist" ei ole muusikas mingit tähendust, kuid poliitikud kasutasid seda igaühe kohta, kes ei allunud poliitikute suunistele. Hrennikov ütles konverentsil, et "me lõpetame kõik formalismi ja rahvusliku dekadentsi ilmingud".
Šostakovitš oli andnud Hrennikovile sõbralikku nõu oma ooperi "Tormi sisse" kohta, kuid Hrennikov oli kriitika peale vihane ja nüüd võis ta enda kätte saada. Šostakovitš tegi satiirilisi märkusi Hrennikovi kohta ooperis "Rayok", mida ta kunagi kellelegi ei näidanud ja mis leiti tema paberite hulgast pärast surma 1975. aastal.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist avaldas Hrenikov raamatu "Nii oligi. Selles raamatus ütleb ta, et kõik pidid järgima poliitilisi reegleid ja tema tegi ainult seda, mida kõik teisedki. Seejärel kirjutas ta aga Šostakovitši kohta halbu asju. Hrennikov oli olnud ka helilooja Alfred Schnittke vaenlane. Ta keelas tema muusika mängimise ja vihastas, kui seda teistes riikides esitati. Ta keelas ka teiste nüüdseks kuulsaks saanud heliloojate, näiteks Sofia Gubaidulina ja Viktor Suslini muusika.
Hrennikov ei olnud siiski ainult halb. Ta toetas Šostakovitšit ja Prokofjevit Stalini preemiate saamisel 1950. aastatel. Samuti kutsus ta Ameerika Ühendriikidesse pagendatud Stravinski 1962. aastal uuesti Nõukogude Liitu.
Kaheksakümnendates eluaastates jätkas Hrenikov paljude koomiliste ooperite, operettide ja ballettide komponeerimist. Neis olid alati heliredelid, mis olid inimestele kergesti nauditavad.
Nõukogude riik andis talle tema töö eest mitmeid auhindu: kolm Stalini preemiat, NSV Liidu riikliku preemia ja Lenini preemia. Enne surma sai ta isegi Vladimir Putinilt auhinna, mis tekitab mulje, et Venemaa võib naasta oma mineviku väärtuste juurde.
Ta suri Moskvas 94-aastaselt.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Tihhon Khrennikov?
V: Tihhon Hrennikov oli vene muusik, helilooja ja pianist, kes sündis 1913. aastal Vene impeeriumis ja suri 2007. aastal Moskvas.
K: Millega ta tegeles, et teda eriti mäletatakse?
V: Teda mäletatakse eelkõige selle eest, mida ta tegi 1948. aastal ebameeldival konverentsil, kus mõned kuulsaimad nõukogude heliloojad, sealhulgas Šostakovitš ja Prokofjev, pidid ütlema, et neil on kahju nende kirjutatud muusika pärast ja et nad hakkavad tulevikus paremat muusikat komponeerima.
K: Kuidas pidid muusikud Nõukogude Liidu ajal olema ettevaatlikud?
V: Nõukogude Liidu ajal, eriti Stalini ajal, pidid muusikud olema väga ettevaatlikud selle suhtes, mida nad komponeerivad, sest muusika pidi panema inimesi tundma end õnnelikuna, et nad elavad sellises suures riigis nagu Nõukogude Liit. Kui heliloojad kirjutasid muusikat, mis poliitikutele ei meeldinud või millest nad aru ei saanud, muutus nende elu väga raskeks, sest nende muusikat ei tohtinud esitada ja nad võisid isegi vangi sattuda.
Küsimus: Millist ametit pidas Tihhon Hrenikov aastatel 1948-1991?
V: Aastatel 1948-1991 oli Tihhon Hrennikov Nõukogude Heliloojate Liidu sekretär, kui Stalin oli diktaator.
K: Kuidas saame tema tegevust täna õiglaselt hinnata?
V: Täna on meil raske tema tegemisi õiglaselt hinnata, sest ta jäi ellu, tehes seda, mida nõukogude diktaatorid talle käskisid. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist püüdis ta öelda, et tal on kahju sellest, mida ta tegi, kuid on raske hinnata, kas see vabandus oli siiras või mitte.
K: Millist sõnumit pidi kunst sel perioodil edastama?
V: Sel perioodil pidi kunst edastama sõnumi, et inimesed peaksid tundma end õnnelikuna, kui nad elavad sellises suures riigis nagu Nõukogude Liit.
