Tihhon Khrennikov – vene helilooja ja vastuoluline Nõukogude muusikapoliitik
Tihhon Hrennikov (sündinud Jeletsis, Vene impeeriumis 10. juunil 1913; surnud Moskvas 14. augustil 2007) oli vene muusik, tuntud nii heliloojana kui ka pianistina. Ta sekkus aktiivselt oma riigi, tollase Nõukogude Liidu muusikapoliitikasse ning tema elu ja tegevus jagavad endiselt arvamusi: paljud hindavad tema loomingut, teised kritiseerivad tema rolli kultuuripoliitika elluviimisel.
Elulugu ja karjäär
Hrennikov õppis muusikat ja alustas professionaalset tegevust noorelt, töötades nii heliloojana kui esinejana. Ta kirjutas laiahaardelist muusikat — alates ooperitest, balletist ja sümfooniatest kuni kammermuusika, viiulikontsertide ja filmimuusikani — ning tema teosed olid pikka aega Nõukogude Liidu muusikamaastikul laialdaselt tuntud ja esitatud. Lisaks koostööle teatri- ja filmiinimestega oli tal tugev ametialane haare organisatoorses töös.
Roll Nõukogude muusikapoliitikas
1948. aastal sai Tihhon Hrennikovist Nõukogude Heliloojate Liidu sekretär — amet, mida ta pidas kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni 1991. aastal. Selle ametikoha kaudu osales ta muusikapoliitika kujundamises, kontaktides partei- ja riigiorganitega ning kehtestades ideoloogilisi nõudeid kunstile. Nõukogude perioodil pidid muusikud olema väga ettevaatlikud oma väljenduse ja stiili suhtes: kunst pidi peegeldama sotsialistlikku reaalsust ja andma inimestele kindlustunnet ning rõõmu. Kui heliloojad kirjutasid muusikat, mis poliitikutele ei meeldinud või mida nad nimetasid „formalismiks”, võisid sellel olla tõsised tagajärjed — teoseid ei tohtinud esitada, autoritel piirati tööd või neid võidi isegi vangi saata.
1948. aasta kriis ja vastuolud
Eriti tuntuks ja vastuoluliseks muutis Hrennikovi maine 1948. aasta kampaania nõukogude muusika vastu, millega kritiseeriti mitmete tuntud heliloojate loomingut. Selle perioodi käigus esinesid avalikud rünnakud ja sundkärbetega seotud ettekanded, milles osalesid ka olulised nimed nagu Šostakovitš ja Prokofjev, kes pidid mõnel juhul avalikult oma teoseid kahetsema või lubama muuta oma loomingut vastavalt partei nõudmistele. Sellised sündmused kujundasid tugevalt arusaama Hrennikovi kui isiku kohta, kes toetas ja mõnikord ka jõustas rangeid kultuurilisi norme.
Loominguline töö ja kaitselood
Lisaks poliitilisele tegevusele jätkas Hrennikov ka omaette heliloomingut. Tema teosed olid sageli kergesti mõistetavad ning suunatud suuremale publikule, mis aitas tal püsida populaarsema repertuaari hulgas. Pärast Nõukogude süsteemi kokkuvarisemist on esinenud ka kaitsvaid hääli, kes väidavad, et Hrennikov püüdis oma positsiooniga mõnikord vähendada hullemat survet ja kaitsta mõningaid kolleege raskemate repressioonide eest. Sellised väited on olnud osa laiemast arutelust tema tegevuse motiivide ja tagajärgede üle.
Pärand ja hinnang
Hrennikovi elu ja tegevus on keeruline ja vastuoluline teema. Tema aeg kuulsa organisatsiooni juhina ja osalemine 1940.–1950. aastate kultuurikampaaniates on jätnud püsiva semestreerumise tema mainele: paljud väljapool endist Nõukogude Liitu on teda karmilt kritiseerinud, samas kui teised Eestis ja Venemaal tunnustavad tema panust muusikasse ja kultuuri organiseerimisse. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist püüdis Hrennikov mõnikord oma tegude üle arutledes väljendada kahetsust; kas see kahetsus oli sügav ja enesestmõistetav, jääb ajaloolaste ja silmapaistvate muusikute vaidluse teemaks.
Kokkuvõtvalt tuleb Hrennikovi elu ja rolli hinnates arvestada nii tema muusikalist pärandit kui ka ühiskondlikku ja poliitilist konteksti, milles ta tegutses. Tema näide on meeldetuletus sellest, kuidas kunstnikud ja kultuuritöötajad võivad olla nii loomingulise tegevuse eest vastutavad loojad kui ka poliitiliste süsteemide osalised.
Tihhon Khrennikov
Elu ja karjäär
Tihhon Hrennikov oli noorim kümnest lapsest, kes sündis hobusekaupmeeste peres Jeletsi linnas Venemaa keskosas asuvas Lipetski kubermangus. Tema perekond hakkas teda õpetama kitarri ja mandoliini mängimist. Üheksa-aastaselt hakkas ta õppima klaverit ja 13-aastaselt hakkas ta komponeerima. Kolm aastat hiljem saadeti ta Gnesini muusikaakadeemiasse, kus ta õppis helilooja Mihhail Gnesini juures. Aastal 1932 läks ta edasi Moskva konservatooriumi. Ta õppis kompositsiooni Vissarion Šebalini juures ja klaveriõpetust kuulsa õpetaja Heinrich Neuhaussi juures, kes oli hiljem Emil Gilelsi ja Svjatoslav Richteri õpetaja.
Tema varajaste teoste hulka kuuluvad sümfoonia, klaverikontsert ja ooper "Tormi sisse", mis põhineb Stalini lemmikraamatul "Üksindus". Tema muusika oli alati rõõmus ja energiline. Ta kirjutas muusikat 22 filmile ja paljudele isamaalistele lauludele. Ta tegi kõik endast oleneva, et Stalinile meeldida, ja peagi sai temast Nõukogude Heliloojate Liidu sekretär.
1948. aastal juhtis ta konverentsi, kus Šostakovitšile, Prokofjevile, Mjaskovskile ja Šebalinile (kes oli olnud tema õpetaja) öeldi, et nad on halvad "formalistid". Sõnal "formalist" ei ole muusikas mingit tähendust, kuid poliitikud kasutasid seda igaühe kohta, kes ei allunud poliitikute suunistele. Hrennikov ütles konverentsil, et "me lõpetame kõik formalismi ja rahvusliku dekadentsi ilmingud".
Šostakovitš oli andnud Hrennikovile sõbralikku nõu oma ooperi "Tormi sisse" kohta, kuid Hrennikov oli kriitika peale vihane ja nüüd võis ta enda kätte saada. Šostakovitš tegi satiirilisi märkusi Hrennikovi kohta ooperis "Rayok", mida ta kunagi kellelegi ei näidanud ja mis leiti tema paberite hulgast pärast surma 1975. aastal.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist avaldas Hrenikov raamatu "Nii oligi. Selles raamatus ütleb ta, et kõik pidid järgima poliitilisi reegleid ja tema tegi ainult seda, mida kõik teisedki. Seejärel kirjutas ta aga Šostakovitši kohta halbu asju. Hrennikov oli olnud ka helilooja Alfred Schnittke vaenlane. Ta keelas tema muusika mängimise ja vihastas, kui seda teistes riikides esitati. Ta keelas ka teiste nüüdseks kuulsaks saanud heliloojate, näiteks Sofia Gubaidulina ja Viktor Suslini muusika.
Hrennikov ei olnud siiski ainult halb. Ta toetas Šostakovitšit ja Prokofjevit Stalini preemiate saamisel 1950. aastatel. Samuti kutsus ta Ameerika Ühendriikidesse pagendatud Stravinski 1962. aastal uuesti Nõukogude Liitu.
Kaheksakümnendates eluaastates jätkas Hrenikov paljude koomiliste ooperite, operettide ja ballettide komponeerimist. Neis olid alati heliredelid, mis olid inimestele kergesti nauditavad.
Nõukogude riik andis talle tema töö eest mitmeid auhindu: kolm Stalini preemiat, NSV Liidu riikliku preemia ja Lenini preemia. Enne surma sai ta isegi Vladimir Putinilt auhinna, mis tekitab mulje, et Venemaa võib naasta oma mineviku väärtuste juurde.
Ta suri Moskvas 94-aastaselt.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Tihhon Khrennikov?
V: Tihhon Hrennikov oli vene muusik, helilooja ja pianist, kes sündis 1913. aastal Vene impeeriumis ja suri 2007. aastal Moskvas.
K: Millega ta tegeles, et teda eriti mäletatakse?
V: Teda mäletatakse eelkõige selle eest, mida ta tegi 1948. aastal ebameeldival konverentsil, kus mõned kuulsaimad nõukogude heliloojad, sealhulgas Šostakovitš ja Prokofjev, pidid ütlema, et neil on kahju nende kirjutatud muusika pärast ja et nad hakkavad tulevikus paremat muusikat komponeerima.
K: Kuidas pidid muusikud Nõukogude Liidu ajal olema ettevaatlikud?
V: Nõukogude Liidu ajal, eriti Stalini ajal, pidid muusikud olema väga ettevaatlikud selle suhtes, mida nad komponeerivad, sest muusika pidi panema inimesi tundma end õnnelikuna, et nad elavad sellises suures riigis nagu Nõukogude Liit. Kui heliloojad kirjutasid muusikat, mis poliitikutele ei meeldinud või millest nad aru ei saanud, muutus nende elu väga raskeks, sest nende muusikat ei tohtinud esitada ja nad võisid isegi vangi sattuda.
Küsimus: Millist ametit pidas Tihhon Hrenikov aastatel 1948-1991?
V: Aastatel 1948-1991 oli Tihhon Hrennikov Nõukogude Heliloojate Liidu sekretär, kui Stalin oli diktaator.
K: Kuidas saame tema tegevust täna õiglaselt hinnata?
V: Täna on meil raske tema tegemisi õiglaselt hinnata, sest ta jäi ellu, tehes seda, mida nõukogude diktaatorid talle käskisid. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist püüdis ta öelda, et tal on kahju sellest, mida ta tegi, kuid on raske hinnata, kas see vabandus oli siiras või mitte.
K: Millist sõnumit pidi kunst sel perioodil edastama?
V: Sel perioodil pidi kunst edastama sõnumi, et inimesed peaksid tundma end õnnelikuna, kui nad elavad sellises suures riigis nagu Nõukogude Liit.
