Tihhon Hrennikov (sündinud Jeletsis, Vene impeeriumis 10. juunil 1913; surnud Moskvas 14. augustil 2007) oli vene muusik, tuntud nii heliloojana kui ka pianistina. Ta sekkus aktiivselt oma riigi, tollase Nõukogude Liidu muusikapoliitikasse ning tema elu ja tegevus jagavad endiselt arvamusi: paljud hindavad tema loomingut, teised kritiseerivad tema rolli kultuuripoliitika elluviimisel.
Elulugu ja karjäär
Hrennikov õppis muusikat ja alustas professionaalset tegevust noorelt, töötades nii heliloojana kui esinejana. Ta kirjutas laiahaardelist muusikat — alates ooperitest, balletist ja sümfooniatest kuni kammermuusika, viiulikontsertide ja filmimuusikani — ning tema teosed olid pikka aega Nõukogude Liidu muusikamaastikul laialdaselt tuntud ja esitatud. Lisaks koostööle teatri- ja filmiinimestega oli tal tugev ametialane haare organisatoorses töös.
Roll Nõukogude muusikapoliitikas
1948. aastal sai Tihhon Hrennikovist Nõukogude Heliloojate Liidu sekretär — amet, mida ta pidas kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni 1991. aastal. Selle ametikoha kaudu osales ta muusikapoliitika kujundamises, kontaktides partei- ja riigiorganitega ning kehtestades ideoloogilisi nõudeid kunstile. Nõukogude perioodil pidid muusikud olema väga ettevaatlikud oma väljenduse ja stiili suhtes: kunst pidi peegeldama sotsialistlikku reaalsust ja andma inimestele kindlustunnet ning rõõmu. Kui heliloojad kirjutasid muusikat, mis poliitikutele ei meeldinud või mida nad nimetasid „formalismiks”, võisid sellel olla tõsised tagajärjed — teoseid ei tohtinud esitada, autoritel piirati tööd või neid võidi isegi vangi saata.
1948. aasta kriis ja vastuolud
Eriti tuntuks ja vastuoluliseks muutis Hrennikovi maine 1948. aasta kampaania nõukogude muusika vastu, millega kritiseeriti mitmete tuntud heliloojate loomingut. Selle perioodi käigus esinesid avalikud rünnakud ja sundkärbetega seotud ettekanded, milles osalesid ka olulised nimed nagu Šostakovitš ja Prokofjev, kes pidid mõnel juhul avalikult oma teoseid kahetsema või lubama muuta oma loomingut vastavalt partei nõudmistele. Sellised sündmused kujundasid tugevalt arusaama Hrennikovi kui isiku kohta, kes toetas ja mõnikord ka jõustas rangeid kultuurilisi norme.
Loominguline töö ja kaitselood
Lisaks poliitilisele tegevusele jätkas Hrennikov ka omaette heliloomingut. Tema teosed olid sageli kergesti mõistetavad ning suunatud suuremale publikule, mis aitas tal püsida populaarsema repertuaari hulgas. Pärast Nõukogude süsteemi kokkuvarisemist on esinenud ka kaitsvaid hääli, kes väidavad, et Hrennikov püüdis oma positsiooniga mõnikord vähendada hullemat survet ja kaitsta mõningaid kolleege raskemate repressioonide eest. Sellised väited on olnud osa laiemast arutelust tema tegevuse motiivide ja tagajärgede üle.
Pärand ja hinnang
Hrennikovi elu ja tegevus on keeruline ja vastuoluline teema. Tema aeg kuulsa organisatsiooni juhina ja osalemine 1940.–1950. aastate kultuurikampaaniates on jätnud püsiva semestreerumise tema mainele: paljud väljapool endist Nõukogude Liitu on teda karmilt kritiseerinud, samas kui teised Eestis ja Venemaal tunnustavad tema panust muusikasse ja kultuuri organiseerimisse. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist püüdis Hrennikov mõnikord oma tegude üle arutledes väljendada kahetsust; kas see kahetsus oli sügav ja enesestmõistetav, jääb ajaloolaste ja silmapaistvate muusikute vaidluse teemaks.
Kokkuvõtvalt tuleb Hrennikovi elu ja rolli hinnates arvestada nii tema muusikalist pärandit kui ka ühiskondlikku ja poliitilist konteksti, milles ta tegutses. Tema näide on meeldetuletus sellest, kuidas kunstnikud ja kultuuritöötajad võivad olla nii loomingulise tegevuse eest vastutavad loojad kui ka poliitiliste süsteemide osalised.
