Lavrenti Beria — NKVD juht ja Stalini salapolitsei arhitekt (1899–1953)

Ülevaade Lavrenti Beria (1899–1953) elust: NKVD juht, Stalini salapolitsei arhitekt, Gulag, aatomiprojekt ja tema võimu ja languse dramaatiline lugu.

Lavrenti Pavlovitš Beria (või Lavrenti Beria) (29. märts 1899 – 23. detsember 1953) oli Nõukogude Liidu üks mõjukamaid ja vastuolulisemaid salapolitseinikke ning kõrge riigiametnik Nõukogude Liidu salapolitsei ajal Jossif Stalini režiimis. Tema tegevus mõjutas oluliselt nii Suure Terrori perioodi kui ka Teise maailmasõja ja sõjajärgse perioodi repressioonipoliitikat; 1953. aastal arreteeriti ta, hiljem süüdistati riigireetmises ja hukati.

Varane elu ja tõus võimule

Beria sündis Merkheuli külas Abhaasias (tol ajal osa Vene impeeriumi Kutaisi kubermangust) ja töötas noorena mitmes tööalas ning liitus bolševismiga. Ta teenis eri julgeolekuorganites Kaukaasias ja tõusis 1920.–1930. aastatel Nõukogude julgeoleku süsteemi ridades kiiresti üles, osaledes organisatsioonide reorganiseerimises ja repressioonide läbiviimises. 1938. aastal, Nikolai Ježovi kukutamise järel, sai temast NKVD juht – positsioon, mis andis talle võimu üle salapolitsei, luure- ja repressioonimasinavärgi üle.

NKVD juht ja Stalini salapolitsei arhitekt

Beria juhtis NKVD-d ja sellega seotud jõustruktuure ning oli otsustavaks tegijaks massirepressioonide, Gulagi töölaagrite laiendamise ja poliitilise terrori elluviimisel. Tema organid vastutasid ka poliitiliste vastaste, desertööride, oponentide ja teiste "vaenlaste" tabamise ja karistamise eest. Samal ajal organiseeris Beria ka ulatuslikke väliste luureoperatsioone ning NKVD osales sõjaväelistes ja eripalgelistes operatsioonides rindevööndites.

Teise maailmasõja ajal koordineeris Beria julgeolekut, vastutades muu hulgas NKVD väliüksuste tegevuse eest idarindel ning partisanide ja vastupanuliikumiste vastu suunatud operatsioonide eest. Ta mängis olulist rolli Nõukogude partisanide koordineerimisel, kes tegutsesid Saksa tagalas luure- ja sabotaaživõrgustikena, ja tema nimi on seostatud ka mõningate eriti jõhkra repressiivse meetmetega okupeeritud aladel.

Beria juhtis ka sõjateadus- ja tehnoloogia-alaseid salaprojekte, sh šaraškade ehk erikollektiivide süsteemi, kus kasutas vangilisti tehnilisi spetsialiste riigile vajalike relvade ja seadmete arendamiseks. Tema administratiivne võim ulatus laialdaselt nii sisejulgeoleku kui ka mõnede majanduslike ja teaduslike projektide üle.

Aatomiprojekt ja spionaaž

Beria oli otsustava tähtsusega aatomipommi arendamise juhtimisel NSV Liidus. Stalin andis sellele projektile kõrge prioriteedi ning Beria organiseeris ja juhtis varajases etapis nii teaduslikku korraldust kui ka luure- ja spionaažitegevust Lääne vastu, et kiirendada relva valmissaamist. Tänu sellele ja erakordsele mobilisatsioonile suudeti Nõukogude aatomiprojekt viia lõpule väga lühikese ajaga.

Pärast sõda: võim, laienemine ja okupatsioonipoliitika

Pärast Teist maailmasõda mängis Beria olulist rolli Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kommunistlikus ümberkujundamises ning julgeolekuaparaadi kasutamises kohaliku võimu kindlustamiseks. Ta osales ka Jalta konverentsil, kus, nii mõnede allikate järgi, tutvustas Stalin teda Ameerika Ühendriikide presidendile Franklin D. Rooseveltile kui "meie Himmlerit" – väljend, mis peegeldab tema maine karmuse ja salapoliitiliste meetodite poolest.

1946. aastal tõusis Beria riigi juhtkonda esimeseks asepeaministriks ja tal oli tähtis roll sõjajärgsetes administratiivsetes otsustes ning julgeolekupoliitikas. Lühiajaliselt kuulus ta koos Georgi Malenkovi ja Vjatšeslav Molotoviga valitseva "kolmiku" koosseisu, mis püüdis riiki juhtida Stalini järsul ja võimuperioodil.

Stalini surm, lühiajaline liberaliseerimine ja kukutamine

Pärast Stalini surma 1953. aasta märtsis kasutas Beria oma positsiooni, et alustada piiratud liberaliseerimis- ja reformikampaaniaga: tehti ettepanekuid vangide osalise vabastamise kohta, mõningaid repressiivseid meetodeid leevendati ning ta rääkis võimalikest järeleandmistest okupatsioonipoliitikas. Need sammud muutsid tema positsiooni nõrgemaks, kuna paljud parteijuhid nägid temas nii potentsiaalset rivaali kui ohtu olemasolevale korrale.

26. juunil 1953 korraldati tema kinnipidamine: Presidiumi koosolekul, mille juhtisid Nikita Hruštšov ja teised parteijuhtid, arreteeriti Beria pärast kokkulepet, mille teostamisel osales ülima jõuna ka marssal Georgi Žukov oma vägede toel. Ta heideti vangi, viidi ülekuulamistel ja lõpetati salajases kohtuprotsessis, kus talle esitati süüdistused muu hulgas riigireetmises, terrorismis ja kuritegudes. 23. detsembril 1953 mõisteti ta süüdi ja hukati.

Pärand ja hinnangud

Beria pärand on vastuoluline ja tema nimi on seotud nii suurte riikliku julgeoleku saavutustega (nt aatomiprojekti kiirendamine) kui massiliste inimõiguste rikkumiste, juhitud repressioonide ja laialdaste jõhkruste ning Gulagi laiendamisega. Ajaloolased ja uurijad on pikka aega vaielnud, kas Beria püüdis Stalini järel pehmemaid reforme või kas need sammud olid taktikalised katsetused oma võimu kindlustamiseks. Kindel on see, et tema tegevus jättis sügava ja traagilise jälje miljonite inimeste elule ning mõjutab Nõukogude perioodi mälu ja hindamist tänapäevani.

Oluline märkus: Beria elu ja tegevus on uuritud põhjalikult nii nõukogude- kui ka hilisemas õigus- ja ajalookirjanduses; tema rolli ja motiivide tõlgendamisel esineb erinevaid vaatenurki ning paljusid fakte on käsitletud ka poliitiliselt värvitud allikates.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Lavrenty Pavlovich Beria rahvus?

K: Millal ja kus ta sündis?

K: Millal ta astus bolševike parteisse?

K: Milliseid ametikohti ta Jossif Stalini režiimi ajal täitis?

K: Kes kavandas tema hukkamist 1953. aastal?

K: Kus toimus tema hukkamine?

Otsing