Esimene Indohiina sõda (1946–1954): Prantsuse–Vietnami konflikt

Esimene Indohiina sõda (1946–1954): sügav ülevaade Prantsuse–Vietnami konfliktist, Việt Minh vastupanu, peamised lahingud ja selle poliitilised ning sõjalised tagajärjed.

Esimene Indohiina sõda kestis Prantsuse Indohiinas 19. detsembrist 1946 kuni 1. augustini 1954. Teised sõja nimetused on Prantsuse Indohiina sõda, Prantsuse-vietnami sõda, Prantsuse-Vietnami sõda, Prantsuse-Vietnami sõda, Indohiina sõda, Prantsusmaa määrdunud sõda ja Prantsuse-vietnami vastupanusõda tänapäeva Vietnamis. Konflikt sõlmis endas nii kolonialismi vastast mässulist liikumist kui ka suuremahulist relvastatud vastasseisu, mille keskmes olid Prantsuse koloniaalametnikud ja nende väed ühelt poolt ning Việt Minh juhitud rahvuslik-demokraatlik liikumine teiselt poolt. Sõda peeti Prantsuse Liidu Prantsuse Kaug-Ida Ekspeditsioonikorpuse, mida juhtis Prantsusmaa ja toetas keiser BảoĐại Vietnami Rahvuslik Armee ühelt poolt, ja Việt Minhi, mida juhtisid HồChí Minh ja Võ Nguyên Giáp, teiselt poolt. Suurem osa lahingutegevusest toimus Põhja-Vietnamis Tonkinis, kuid konflikt levis üle kogu riigi ja laienes ka naaberriikide Prantsuse Indohiina protektoraatidesse Laosesse ja Kambodžasse.

Taust ja sõja algus

Pärast Teist maailmasõda püüdsid prantslased taastada oma koloniaalvõimu Indohiinas. Enne seda oli see territoorium olnud Jaapani impeeriumi okupeeritud alaks ja sõjaaegsed muutused süvendasid kohalikke rahvuslikke nõudmisi iseseisvusele. Việt Minh alustas mässu Prantsuse võimu vastu, kombineerides taktiliselt mässulisi ja poliitilisi meetmeid, et kindlustada rahva toetus. Sõja esimesed aastad hõlmasid madalatasemelist maamässu Prantsuse võimu vastu: röövlahingud, sabotaaž, poliitiline organiseerimine maal ja linnades ning katkematu survetööd rahva seas.

Relvastus, rahvusvaheline abi ja osapooled

Pärast 1949. aastal Hiina kommunistide võimuletulekut muutus sõja iseloom: Việt Minh sai Hiinast varustust, koolitust ja piiri taga asuva tagalatoe ning konflikti iseloom muutus osaliselt konventsionaalsemaks. Lisaks sai Việt Minh ja hiljem ka Põhja-Vietnam sõjalist abi Nõukogude Liidu ja Hiina rahvusvahelisest toetusest. Prantsusmaa oma vastaspoolena konsolideeris koloniaalvägesid: Prantsuse Liidu väed hõlmasid kogu endise impeeriumi koloniaalvägede (Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Laose, Kambodža, Vietnami ja Vietnami rahvusvähemuste väed), Prantsuse kutsealade ja Prantsuse võõrleegioni üksuste vägesid. Aastast 1950 hakkasid ka Ameerika Ühendriikide vahendid ja varustus mängima üha tähtsamat rolli: USA toetas Prantsusmaad rahaliselt ja varustusega, plusse saadi ka sõjaliste nõustajate ja logistikaga.

Prantsuse poliitikas ja ühiskonnas oli sõda vastuoluline: valitsused püüdsid piirata värbamist suurtes linnades, et kodumaine toetus ei väheneks veelgi. Prantsuse vasakpoolsete ja intellektuaalide (sealhulgas Sartre'i) toetajad nimetasid seda 1950. aasta Henri Martini afääri ajal "räpaseks sõjaks" (la sale guerre), rõhutades koloniaalsõja moraalset ja poliitilist probleemi emamaal.

Sõjategevuse iseloom ja strateegiad

Võitlus toimus mitmel tasandil: Vietnami mässulised kasutasid geriljataktikat, poliitilist organiseerimist ja rahva toetuse mobiliseerimist; Vietnami Demokraatliku Vabariigi juhtkond ja sõjavägi arendasid samal ajal välja ka suuremahulisi operatsioone ja komplekset varustusahelat. Prantslased arendasid välja strateegia, mille eesmärgiks oli sundida Việt Minhi ründama hästi kaitstud, tugevdatud baasilaagreid — kaugemates ja logistiliselt olulistes kohtades, kus prantslased püüdsid hoida kontrolli transpordikäikude üle. See strateegia sai kinnitust Na San'i lahingus, kus prantslased suutid ühel hetkel vastu panna Việt Minh rünnakutele, kuid taktika osutus riskantseks.

Olulised kitsaskohad olid logistika ja relvastuse kokkupõrge keerulises maastikus: rasked maastikud ja vähene arenenud teedevõrk tegid kergesti ligipääsmatuks rindekorralduse ja piiras tankide ja muid masinavägesid. Samuti oli suur puudus ehitusmaterjalidest (eriti betoonist), mis raskendas püsivamate kaitserajatiste ülesehitamist. Õhutugi oli piiratud ja õhukontrolli saavutamine keeruline, mis omakorda vähendas kaugemate kindlustuste tõhusust.

Dien Bien Phu ja sõja pöördepunkt

1954. aasta kevadel tõi Prantsuse kõrgeim otsus korraldada Tonkini orus kauge ja hästi varustatud baas Dien Bien Phu, lootuses meelitada Việt Minhi otsustavale lahingule ning lõhkuda nende peamised väed. Võõrleegion ja prantsuse üksused eelistasid loota õhuühendusele ja tugevatele väljapüstitatud positsioonidele. Kuid Võ Nguyên Giáp kavandas ja viis läbi põhjaliku positsioonitöö: Việt Minh rajas hoopis oma tagalavõrgustiku, suunas hübriidset kaugtulistust ning suutis mahutada ja liigutada raskemat artilleeriat mägimaastiku tingimustes. Pärast pikki rünnakuid ja lõputut piiramisoperatsiooni murdusid prantslaste positsioonid ning 7. mail 1954 langesid viimased kaitsjad — see sündmus tähistas Prantsuse sõjalise kontrolli lõpu suuremas osas Indohiinas.

Genfi konverents ja tagajärjed

Prantsuse sõjaline ebaõnnestumine Dien Bien Phu juures kiirendas rahvusvahelisi pingutusi konflikti lahendamiseks. Genfi konverents 21. juulil 1954. aastal lõppes kokkuleppega Vietnami ajutiseks jaotuseks 17. paralleeli juures. Vietnami põhjaosa jäi HồChí Minh juhitud Vietnami Demokraatlikuks Vabariigiks — Việt Minh kontrolli alla. Piirkond 17. paralleelist lõuna pool jäi formaalselt keiser BảoĐại alluvusesse ja nimetati Vietnami riigiks, et takistada Hồ Chí Minh'il saamas kontrolli kogu riigi üle. See jaotus oli mõeldud ajutiseks: konverentsi tingimuste kohaselt pidi paika saama rahvuslik ülivalimised 1956. aastal, kuid need valimised ei toimunud.

Aasta pärast Genfi kokkulepet kukutas keiser Bảo Đại oma peaministri Ngô Đình Diệm'i toetamata valitsuse, mille tulemusena loodi Vietnami Vabariik (Lõuna-Vietnam). Diệm keeldumine läbirääkimistest Põhja-Vietnamiga ning 1956. aasta üldvalimiste mittetäitmine lõi aluse uutele konfliktidele. See viimane poliitiline kuivõrd diplomaatiline läbikukkumine viis lõpuks 1959. aastal Lõuna-Vietnamis taas sõja puhkemisele — nn teisele Indohiina sõjale (Ameerikas tuntud kui Vietnami sõda).

Kikud ja pärand

Sõda jättis sügava pärandi nii Vietnamile kui ka Prantsusmaale ja rahvusvahelisele poliitikale. Indohhiina sõda lõhestas Prantsuse avalikku arvamust, kiirendas dekoloniseerimisprotsesse ja tõstis esile külma sõja dimensiooni, kus suured võimud varustasid ja toetasid kohalikke liitlasi. Sõja lõpus olid mõlemapoolsed kaotused suured: sõjalised ja tsiviilohvrid, majanduslikud kulud ning ühiskondlikud ja poliitilised trauma mõjutasid piirkonna arengut aastakümneid.

Esimene Indohiina sõda on tähtis etapp 20. sajandi dekoloniseerimislugudes — see näitas, et kohalike iseseisvusliikumiste kombinatsioon poliitilisest vastupanust ja sõjalisest võimekusest võib kõrvaldada pikaajalise koloniaalvõimu, eriti kui rahvusvahelised tingimused ja liitlaste toetus muutuvad.

Oluline on märkida, et hinnangud kaotustele ja sotsiaalsetele mõjudele varieeruvad allikate lõikes; sõja pärand on endiselt intensiivselt uurimise ja vaidluse objektiks ajaloolaste, poliitikute ja ühiskondade seas.

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetatakse ka Esimest Indohiina sõda?

K: Kes juhtis Prantsuse Liidu vägesid?

K: Kes oli konflikti teisel poolel?

K: Kus toimus suurem osa lahingutegevusest?

K: Kas konflikt levis Vietnamist väljapoole?

K: Millal see sõda algas?

K: Millal see sõda lõppes?

Otsing