Moskva lahing (1941–1942) – Operatsioon Taifuun ja Nõukogude vasturünnak

Moskva lahing (1941–1942): Operatsioon Taifuun, Saksa pealetung ja Nõukogude vasturünnak — otsustav pöördepunkt Teises maailmasõjas.

Moskva lahing (vene keeles Битва под Москвой, saksa keeles Schlacht um Moskau) on nõukogude ajaloolased nimetanud kahte võitlusperioodi 600 km pikkusel idarindel Teise maailmasõja ajal. See toimus 1941. aasta oktoobrist kuni 1942. aasta jaanuarini. Nõukogude kaitse peatas Saksa rünnaku Nõukogude pealinnale Moskvale, mis oli üks teljeriikide peamisi sõjalisi ja poliitilisi eesmärke Nõukogude Liidu vallutamisel.

Taust

1941. aasta suvel ja sügisel oli Wehrmachti peamine eesmärk idakonfliktis kiire otsustava võidu saavutamine. Pärast varasemaid läänesuunalisi ja ümberasustamise operatsioone keskendus Saksa juhtkond peagi Moskvast tehtavale rünnakule, et purustada Nõukogude poliitiline ja sõjaline juhtimine ning katkestada transpordivõrgud ida ja läänete vahel. Operatsioonid, mis eelnesid Moskva lahingule (nt ümbrused Vyazma ja Bryansk), nõudsid suuri kaotusi mõlemalt poolelt ning nõrgestasid Nõukogude kaitset piiratud ressurssidega aladel.

Operatsioon Taifuun

Saksa strateegiline pealetung nimega "Operatsioon Taifuun" algatati 1941. aasta sügisel ja selle eesmärk oli rünnata Moskvat peamiselt põhjast ja lõunast, murda läbi Nõukogude kaitse ning saavutada kiire linna vallutamine. Saksa väed püüdsid läbimurdeid ning suurtükiväe- ja tankirünnakutega jõuda pealinna äärealadele.

• Taifuunile eelnesid suured kotterünnakud, milles Saksa üksused üritasid lõigata lahti Nõukogude armeerühmad ja katkestada logistikat.
• Operatsiooni edenemist raskendasid pikad varustusahelad, halvad teed ja sügisene mudahooaeg (rasputitsa), mis aeglustas suurt sõjamasinate liikumist.
• Oktoobri lõpus ja novembris saavutasid sakslased Moskva ümbruses ohtlikke edusamme, kuid kiire edasiliikumine peatati enne linna ümbritsemist.

Nõukogude kaitse ja vasturünnak

Nõukogude juhtkond korraldas Moskvasse suunatud kaitsesüsteemi, ehitades rindejoontele tugevnevaid kaitsetiibu, miinivälju ja hävituspunkte ning kasutades ka linnaäärseid kaitsestruktuure. Oluline oli ka armee ja kodukaitse mobiliseerimine, et takistada sissetungijaid linnaosas.

Suur osa Moskva kaitseks vajalikest lisajõududest toodi Kaug-Idast ja Siberist üle. See oli võimalik osaliselt tänu luureinfole (sealhulgas saksa ja jaapani suundumuste analüüsile), mis näitas, et Jaapan ei kavandanud sel hetkel Nõukogude Liidu vastu rünnakut – mistõttu sai Kaug-Idast vabastada divisjone ja üle viia neid Lääne-rindele. Need üksused toetasid otsustavalt novembris–detsembris 1941 toimunud vasturünnakuid.

Nõukogude vasturünnak algas laialdaselt 5. detsembril 1941. a. Operatsiooni juhtisid mitmed pealikud, nende seas Georgi Žukov ja Aleksandr Vasilevski. Vasturünnak kasutas ära Wehrmachti kurnatust, varustuse nappust ja talveolude mõju – karm talv, miinuskraadid ja lumeolud mõjutasid rakkude liikumist, jättes sakslased paljude masinate ja inimeste jaoks ebapiisavalt kaitstuks.

Peamised tegurid, mis mõjutasid tulemusi

• Ilmastiku- ja maastikutingimused: sügisene muda aeg ja seejärel äärmuslik talv – soojariietuse ning vedelike ja kütuse jääkide puudumine kahjustas okupantide sõjatehnika efektiivsust.
• Logistika ja varustus: pikkadelt rindejoontelt laienenud varustusahelad ja teetõkked aeglustasid sakslaste uuendust ning vähendasid kütuse- ja laskemoonavarusid.
• Stalin ja Hitler: mõlema juhtkonna käskude ja otsuste mõju – Hitleri käsklused piirasid väejuhatuse manööverdusvabadust, Nõukogude juhtkond aga kasutas kõiki võimalusi varude ja ümberpaigutuste sooritamiseks.
• Välisluure ja strateegiline otsustamine: info Jaapani kavatsuste kohta lubas Nõukogude juhtkonnal vabastada Kaug-Ida vägesid ning tugevdada Moskva kaitset.

Tulemus ja tähendus

Moskva lahingu tulemusena peatus Saksa pealetung ja Wehrmacht sunniti uuenenud nõukogude rünnakute järel taganema. See oli esimene tõsisem strateegiline tagasilöök Saksamaale ida-operatsioonis, mis murranguliselt mõjutas kogu sõja kulgu:

• See näitas, et Wehrmacht ei suutnud saavutada kiiret ja otsustavat võitu Nõukogude Liidu üle.
• See tõstis Nõukogude moraali ning tugevdas kodumaist ja rahvusvahelist usku Nõukogude vastupidavusse.
• Moskva kaitse ja detsembri vasturünnak pikendasid sõjategevust, andes liitlasriikidele aega tugevdada vastutegevust ning mõjutades edaspidiseid strateegilisi plaane.

Kaotused ja tagajärjed

Mõlemad pooled kannatasid suuri inim- ja materjalikaotusi. Täpsed arvud varieeruvad allikate lõikes, kuid lahing nõudis kümneid ja sadade tuhandete inimelude ning suure hulga tehnika ja lahinguvahendite kaotusi. Moskva lahingu õnnestumine ei lõpetanud kodumaist sõda, kuid see murdis Saksamaa varasema eduloo idatandrul ja muutis strateegilise initsiatiivi pikemaks ajaks Nõukogude poolele.

Kokkuvõtlikult oli Moskva lahing 1941–1942 keerukas ja otsustav vastasseis, mis kujundas Teise maailmasõja idatiatri tulevikku ning tõi esile nii logistika, ilmastiku kui ka otsustava juhtimise suurenenud tähtsuse kaasaegsetes suuremahulistes sõjalistes operatsioonides.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Moskva lahing?

K: Millal toimus Moskva lahing?

K: Mida tegi Nõukogude kaitse Moskva lahingu ajal?

K: Mis oli üks teljeriikide peamisi sõjalisi ja poliitilisi eesmärke Nõukogude Liidu vallutamisel?

Küsimus: Milline oli Saksa strateegiline pealetung Moskva lahingu ajal kavandatud?

K: Kuidas reageerisid nõukogude venelased Saksa rünnakutele Moskva lahingu ajal?

K: Mis juhtus pärast seda, kui Saksa rünnakud Moskva lahingu ajal peatati?

Otsing