Lahing Suurbritannia pärast

I osa: Strateegilised eesmärgid

Alates 1940. aasta juulist olid peamisteks sihtmärkideks rannikulaevade konvoid ja laevanduskeskused, näiteks Portsmouth. Kuu aega hiljem nihutas Luftwaffe oma rünnakud RAFi lennuväljadele ja infrastruktuurile (muud kasulikud sõjasihtmärgid). Lahingu edenedes võttis Luftwaffe sihikule ka lennukitehaseid ja maapealset infrastruktuuri.

Pommitati rannikuradarijaamu, nii et ühel hetkel oli püsti vaid üks radarmast. Britid kasutasid inimvaatlejate varusüsteemi, et edastada teavet hävituslennuväe peakorterisse. Enamik ajaloolasi nõustub, et see osa kampaaniast läks Saksamaa kasuks.

II osa: tsiviilsihtmärgid

Lõpuks läks Luftwaffe üle elanikkonnakeskuste, näiteks linnade ja tehaste ründamisele. Pärast seda, kui RAF pommitas Berliini ja Saksa lennuväe baase Prantsusmaal, tühistas Adolf Hitler oma käsu mitte pommitada asulakeskusi ja andis korralduse rünnata Briti linnu.^p305 Rünnakud tsiviilelanike vastu olid terroripommitamise taktika, mille eesmärk oli tekitada paanikat ja kahjustada moraali.

7. septembril 1940. aastal oli ligi neljasaja pommituslennuki ja enam kui kuuesaja hävitaja massiline rünnakute seeria suunatud Londoni Thamesi sadamate vastu, seda nii päeval kui öösel.

RAF-i 11. rühm tõusis neile vastu, ja seda suuremal arvul, kui Luftwaffe ootas. 12. rühma suur tiib võttis kakskümmend minutit, et saavutada koosseis, jättes soovitud sihtmärgi vahele, kuid jõudes veel tõusu ajal teise pommituslennuväe koosseisu. Nad pöördusid tagasi, kahetsedes oma piiratud edu üle, ja süüdistasid viivituses seda, et neid paluti liiga hilja.

Luftwaffe hakkas loobuma oma hommikustest rünnakutest ja alustas rünnakuid Londoni vastu hilisõhtul, mis kestis 57 ööpäeva järjest.

Hävitajate väejuhatus oli kannatanud madala moraali all, kuna mehi ja masinaid oli vähe, ning vaheaeg lennuvälja rünnakutest võimaldas neil taastuda. See tähendas, et nädalast nädalasse tugevnesid kaitsjad ja Lutfwaffe kaotused kasvasid.

15. septembril tõkestas RAF kaks massiivset Saksa rünnakute lainet, kusjuures sel päeval kasutati kõiki 11. rühma lennukeid. Selle tähtsa päeva kaotused olid kokku 60 Saksa ja 26 RAFi alla tulistatud lennukit. Saksa kaotuse tõttu andis Hitler kaks päeva hiljem käsu "lükata edasi" ettevalmistusi Suurbritannia vallutamiseks. Pärast seda läks Luftwaffe üha suurenevate kaotuste tõttu meeste ja lennukite osas ning heade asendajate puudumise tõttu päevase pommitamise asemel üle öisele pommitamisele.

27. septembril tulistati Kentis alla Londoni pealetungilt naasev Junkers Ju 88. Saksa lendurid jäid ellu, et pidada lahingut kohapeal paiknevate Briti vägede vastu. Väidetavalt oli see esimene kord peaaegu 300 aasta jooksul, kui relvastatud sissetungijad võitlesid Briti sõduritega Briti pinnal.

Dowdingi süsteem

Briti kaitse nurgakivi oli avastamine, juhtimine ja kontroll, mis juhtis lahingut. See oli "Dowdingi süsteem", selle peaarhitekti, RAF-i hävituskomando juhi, õhujõudude ülemmarssal Sir Hugh Dowdingi järgi.

Dowdingi süsteemi keskmes oli raadiosagedusotsingu (RDF, hiljem radar, raadiotuvastuse ja -kauguse määramise süsteem) kasutamine. Selle kasutamine, millele lisandus kuningliku vaatluskorpuse teave, oli ülioluline. See võimaldas RAFil tabada saabuvaid Saksa lennukeid. Radarioperaatorid olid telefoni teel (mille juhtmed olid sügaval maa all betoonist pommitõrjega kaitstud)^p47 ühendatud operatiivkeskusega. See keskus oli Fighter Command'i juhtimiskeskus Bentley Priory's. Lahingu ajal läksid mitmed rannikukomando ja laevastiku lennuväe üksused hävitajate väejuhatuse kontrolli alla.

Võitlejad

Luftwaffe Messerschmitt Bf 109E ja 110C vastamisi RAF-i tööloom Hawker Hurricane Mk I ja vähem arvukate Supermarine Spitfire Mk I. Bf 109E-l oli parem tõusukiirus ja sõltuvalt kõrgusest 10-30 mph kiirem kui Hurricane'il.^p266 Septembris 1940 hakkas võimsam Mk IIa seeria 1 Hurricane kasutusele võetama, kuigi ainult väikestes kogustes. Selle versiooni maksimaalne kiirus oli 342 mph, mis oli umbes 25-30 mph kiirem kui Mk I.

Spitfire'i tulemused Dunkerque'i kohal olid üllatuseks, kuigi Saksa piloodid olid endiselt veendunud, et 109 on parem hävitaja. Kuid Bf 109E-l oli palju suurem pöörlemisring kui Hurricane'il või Spitfire'il. Mõlemal Briti hävitajal oli kaheksa Browning 303 kuulipildujat, samas kui enamikul Bf 109E-l oli kaks kuulipildujat ja kaks tiibraketti. Bf 109E ja Spitfire olid teineteisest paremad olulistes valdkondades; näiteks mõnel kõrgusel suutis Bf 109E briti hävitajat ületada.

Tagajärjed

Natsi-Saksamaa suutmatust saavutada oma eesmärke, milleks oli Suurbritannia õhutõrje hävitamine või Suurbritannia sundimine läbirääkimisteks vaherahu või otsese kapituleerumise üle, peetakse tema esimeseks suureks kaotuseks ja üheks otsustavaks pöördepunktiks sõjas. ^p388

Kui Saksamaa oleks saavutanud õhu ülekaalu, oleks Adolf Hitler võinud käivitada operatsiooni "Merelõvi", mis oli kavandatud amfiibide ja õhuväe sissetung Suurbritanniasse.