Nanjingi veresaun oli veresaun (massiline ja ebaõiglane tapmine), mis toimus Hiinas Nanjingis 1937. aasta detsembris ja 1938. aasta jaanuaris. See oli osa Teisest Hiina-Jaapani sõjast, mis omakorda kuulus laiemasse Teise maailmasõja konteksti Hiina ja Jaapani vahel. Sel ajal püüdis Jaapan Hiinat vallutada ja Nanjing oli Hiina pealinn. Jaapani armee jõudis Nanjingi 13. detsembril 1937 ning järgnenud nädalate jooksul ja sisuliselt kuni 1938. aasta alguseni hukkus seal suuri arve inimesi: tuhandeid ja tuhandeid mehi ja poisse tapeti ning vägistati tuhandeid ja tuhandeid naisi ja tüdrukuid. Linnas rünnati nii vange, tsiviilelanikke kui ka desarmeeritud sõdureid.

Ajalooline taust ja kulg

Nanjingi langemine oli osa Jaapani armees toimunud edasiliikumisest Hiinas 1937. aasta lõpus. Pärast linna vallutamist levisid relvastatud rünnakud, mõrvad, vägistamised, röövimised ja taste ning paljud asukohad hävitati. Rünnaku ulatus ja julmus erinesid tavalistest lahingukaadritest: ohvrite hulka kuulusid suured grupid tsiviilelanikke, haigete ja vanurite hulgas ning desarmeeritud sõjavangid, keda sageli ei koheldud vastavalt sõjareeglitele.

Tõendid ja tunnistused

Vastupidiselt väidetele, et Nanjingi sündmused olid samaväärsed teiste sõjakoledustega või liialdatud, on olemas ulatuslik tõendusmaterjal. Need tõendid pärinevad hiinlastelt, linnas viibinud välismaalastelt ja kõrvaltvaatajatelt, ajakirjanikelt, humanitaarabiorganisatsioonide esindajatelt ning ka mõnelt jaapanlaselt endalt. Kirjalikud tunnistused, päevikud ja fotod dokumenteerivad haavata saanud ja tapetud inimesi, massihauad ning vägivalla ulatust. Samuti on olemas korralduskäskude ja muude sõjaliste dokumentide fragmente, mis näitavad, et mõned vägivalla aktid ei olnud üksikettekukkumised, vaid laiemate tegutsemisjuhiste ja distsipliini lõhe tulemus.

Ohvrite arv ja iseloom

Hinnangud hukkunute ja vägistatud arvule varieeruvad sõltuvalt allikast ja metoodikast. Paljud ajaloolased ja uurijad toovad välja, et ohvrite arv võib ulatuda kümnetesse- või sadadesse tuhandetesse; sageli tsiteeritud hinnangud jäävad vahemikku umbes 100 000 kuni 300 000 inimese vahel, ning mõned allikad viitavad umbes 200 000 ohvrile. Vägistamiste arvude osas on esitatud hinnanguid alates mitmest kümnest tuhandest kuni suuremate arvudeni — tegelik miinus on tõenäoliselt suurem, kuna paljud juhtumid jäid dokumenteerimata.

Isikud ja humanitaarabi

Linnaosas tegutsesid mõningad välismaalased, kes üritasid tsiviilelanikke kaitsta ja dokumenteerida toimunut. Nad lõid näiteks nn Nanjingi ohutussuuna ("Nanjing Safety Zone"), mis pakkus varjupaika tuhandetele inimestele. Sellised vaatlused ja päevikud (nt külalisõpetajate ja saadikute kirjad, välisajakirjanike fotod) on olnud olulised tunnistusmaterjalid hilisemas uurimises ning kohtuistungitel.

Õiguslikud tagajärjed ja rahvusvaheline reaktsioon

Pärast sõda viidi läbi mitmesuguseid kohtuprotsesse, kus arutati Jaapani sõjakuritegusid Aasias. Mõned sõdurid ja juhtfiguurid vastutati oma tegude eest. Rahvusvaheline avalikkus ja meedia pöörasid sündmustele tähelepanu, mis mõjutas hilisemaid diplomaatilisi suhteid ja ajaloopoliitikat.

Vaidlused, eitamine ja mälestus

Mõned jaapanlased on ajaloo tõlgendamisel toonud esile teistsugused vaatenurgad ning osa ühiskonnast on püüdnud sündmuse ulatust ja iseloomu ümber lükata või vähendada. Selline eitamine ja vaidlustamine on tekitanud ning tekitab endiselt pingeid Hiina ja Jaapani valitsuste ning inimeste vahel. Nanjingi veresauna mälestus — ja eriline viha näiteks selle juhtide austamise vastu Yasukuni pühakojas Tokyos - on jätkuvalt tundlik ja mõnel juhul takistab sügavamat ühist ajaloolist lähenemist.

Mälestus- ja haridusasutused

Hiinas on sündmuse mälestamiseks loodud muuseumid ja mälestuspaigad, sealhulgas Nanjingi mälestussaal, kus eksponeeritakse dokumente, fotosid ja isiklikke esemeid, et tagada tulevastele põlvkondadele teabe jäämine. Hiinas tähistatakse 13. detsembrit kui mälestuspäeva, mil austatakse ohvreid ja räägitakse veresauna õppetundidest.

Nanjingi veresaun on kaasaegses ajalookirjanduses laialdaselt käsitletud kui sõjakuritegu, mille järgnevate põlvkondade teadmised, uurimused ja mälestustöö aitavad paremini mõista sõja inimsusevastaseid tagajärgi ning rõhutada rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste tähtsust.