Molotovi-Ribbentropi pakt: 1939 mittesissetungileping ja salajane jagunemine

Molotovi-Ribbentropi pakt (tuntud ka kui natside‑nõukogude pakt) allkirjastasid Vjatšeslav Molotov (Stalini heaks töötav nõukogude välisminister) ja Joachim von Ribbentrop (Hitleri heaks töötav natside‑saksa välisminister) 23. augustil 1939. aastal. Avalikule tekstile lisati salajane protokoll, milles leppiti kokku Ida‑Euroopa „huvisfäärid” ja mis lõpuks määras piirid ning võimaldas ning õigustas mõlema osapoole laienemist Poola ja teiste piirkondade arvelt.

Taust ja motivatsioon

Formaalne leping oli mittesissetungileping, mis oli mõlema riigi jaoks praktiline samm: Hitler soovis vältida kahepoolsõda ka idarindel, Stalin lootis osta aega relvajõudude tugevdamiseks ja saada mandritevahelist mõju. Lepingu salajane osa oli see, mis pööras selle mõlema võrdselt ootamatult vastastikku kasulikuks — ilmselt allikate, läbirääkimiste ja majanduslepingute kompleksi osana, mis eelnes ja järgnes 1939. aasta augustile.

Sisu ja salajane jagunemine

Avalik leping keelas sakslastel ja nõukogudel üksteist rünnata, ent salajases protokollis määrati Ida‑Euroopa jaotus: Poola jagamine, Baltikumi (Eesti, Läti, Leedu eri osad) ning teiste piirkondade sattumine vastavalt Saksa või Nõukogude huvisfääri. Poola jagamise täpse joone kirjeldamiseks viidatakse salajastes dokumentides mainitud jõejoontele (Narev, Visla, San), mis mõnevõrra peegeldas tegelikku okupeerimise piiritlemist.

Poola invasioon ja koostöö

1. septembril 1939 algas natsi‑Saksamaa sissetung Poolasse. Nõukogude Liidu sissetung Poolasse algas sama aasta 17. septembril. Nõukogude väed okupeerisid idapoolsed alad, mis olid kirjas salajases protokollis.

Umbes 250 000–454 700 Poola sõdurit ja politseinikku võeti vangi ja interneeriti nõukogude võimude poolt. 125 000 vangistati NKVD juhitud laagrites. 43 000 Lääne‑Poolas sündinud sõdurit, kes olid siis Saksa kontrolli all, anti sakslastele üle; nõukogude võimud omakorda said sakslastelt 13 575 Poola vangi — see näitab tihedat ja praktilist koostööd natside ja nõukogude vahel sõja algusfaasis.

Lisaks massiivsetele vangistamistele viisid nõukogude võimud idaaladel läbi ulatuslikke represseerimisi: sajad tuhanded tsiviilisikud ja sõjaväelased deporteeriti Siberisse ja Kesk‑Aasiasse ning palju inimesi kaotas oma varad ja õigused. 1940. aastal tappis NKVD hinnanguliselt ligi 22 000 Poola sõjaväelast ja intelligentsi (nt Katõni metsasüsteemide ohvrid), mis on osa pimedatest repressioonidest, mille tagajärjed ja tõsised inimõiguste rikkumised on hiljem laialdaselt dokumenteeritud.

Rahvusvaheline reaktsioon ja sõja laienemine

Prantsusmaa ja Suurbritannia kuulutasid peagi sõja välja, sest neil olid lepingulised kohustused kaitsta Poolat. Reaalne sõjaline abi ei jõudnud aga kiiresti Poolani ning olukord eskaleerus: kuigi formalselt oli Euroopa “sõjas”, hõlmasid varajased sõjategevuse etapid peamiselt Poolat ja hiljem Ida‑Euroopat — seega võib öelda, et Teine maailmasõda oli juba alanud.

Pakti rikkumine ja edasised sündmused

Hitler rikkus lõpuks lepingut ise: juunis 1941 alustas ta Nõukogude Liidu vastu rünnakut, tuntud kui operatsioon Barbarossa, mis avas idatiiva uuele lahingufaasile ja muutis Saksamaa‑Nõukogude suhte definitiivselt vaenulikuks.

Samuti kasutas Nõukogude Liit pakti järel võimalust laiendada oma mõjualasid: 1939–1940 annekteeriti või sunniti allkirjastama kokkuleppeid Balti riigid (Eesti, Läti, Leedu) ja osa Rumeeniast (Bessaraabia). Soomega puhkes Talvesõda (november 1939–märts 1940), mis näitas, et kokkulepped ei toonud Ida‑Euroopasse püsivat rahu.

Salajaste protokollide avalikustamine ja ajalooline järeltunne

Nõukogude ametlik versioon eitati pikka aega, ent Nõukogude arhivaalide ja dokumentide avalikustamisel lõpuperioodil (1989–1991) tunnistati salajaste protokollide olemasolu ja nende rolli lähiajaloo sündmustes. Mitmed endised Nõukogude ja Ida‑Euroopa riigid ning paljud ajaloolased peavad Molotovi‑Ribbentropi pakti ja selle salajast jagunemist ebaseaduslikuks ning aluseks hilisemale okupatsioonile ja inimõiguste rikkumistele nende riikide jaoks.

Pidev tähendus

Molotovi‑Ribbentropi pakt on ajalooliselt oluline, sest see võimaldas Teise maailmasõja esialgset laienemist ja põhjustas suurt inimlikku kannatust Ida‑Euroopas. Selle mõjud kajavad läbi piiri‑ ja rahvusvahelistes vaidlustes, mälupoliitikas ja õiguspärasuse küsimustes tänapäevani. Paljud Balti riigid ja Poola näevad selles lepingus otsest põhjust hilisematele okupatsioonidele ning nõuavad selle tagajärgede avalikku tunnustamist.