Islami varajased vallutused (632–732) — ülevaade ja mõju
Islami varajased vallutused (632–732): põhjalik ülevaade laienemisest, sõjalistest põhjustest ja kultuurilisest mõjust Euroopas, Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas.
Esimesed araabia moslemite vallutused (632-732), (araabia keeles: فتح, Fatah, sõna otseses mõttes avanemine), mida nimetatakse ka islami vallutusteks või araabia vallutusteks, algasid pärast islami prohvet Muhamedi surma. Ta rajas Araabia poolsaarel uue ühtse poliitilise riigikorra, mis järgnevate Rashidunite ja Umayyade kalifaadi ajal laienes sajandiks araabia võimu kiiresti Araabia poolsaarest kaugemale, moodustades tohutu islami Araabia impeeriumi, mille mõjupiirkond ulatus Loode-Indias, Kesk-Aasias, Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Lõuna-Itaalias ja Püreneede poolsaarel kuni Püreneedeni.
Araabia vallutused tõid kaasa Sassaniidide impeeriumi kokkuvarisemise ja Bütsantsiimpeeriumi suure territoriaalse kaotuse. Kuigi araablaste edu oli suurejooneline, ei ole seda tagantjärele raske mõista. Sassaniidide Pärsia ja Bütsantsi impeeriumid olid aastakümneid kestnud vastastikusest võitlusest sõjaliselt kurnatud. See takistas neid tõhusalt toime tulla liikuvate araabia rüüstajatega, kes tegutsesid kõrbes. Pealegi olid paljud nende impeeriumide valitsemise all elanud rahvad, näiteks juudid ja kristlased Pärsias ja monofüsiidid Süürias, ebalojaalsed ja mõnikord isegi tervitasid araabia sissetungijaid, peamiselt mõlema impeeriumi usuliste konfliktide tõttu.
Taust ja vallutuste põhjused
Vallutuste peamised põhjused olid mitmekülgsed: religioossed motiivid ja uue islamiühiskonna liitmine, majanduslikud huvid (saagid, kaubandusteed ja uued maa-alad), poliitilised võimalused ning nõrgenenud naaberimpeeriumide olukord. Lisaks aitasid araablastele võitu kohalikud rahvarühmad, kes olid Bütsantsi ja Sassaniidide valitsemisega rahulolematud või rivaalsete usukesksete pingete tõttu pigem leebemalt suhtunud uute valitsejate saabumisse.
Peamised vallutused ja tähtsamad sündmused (632–732)
- Rashidunite periood (632–661): esimesed laialdased vallutused toimusid Abū Bakri, ʿUmar ibn al-Khaṭṭābi, ʿUthmāni ja ʿAlī juhtimisel. Olulised lahingud olid Qādisīya (umbes 636) ja Nahāvand (642), mis murdsid Sassaniidide sõjalise võimekuse. Bütsantsi vastu saavutati suur võit lahingus Yarmūk (636), mis avas teed Süüria ja Paleestiina vallutuseks.
- Esmane Põhja-Aafrika ja Egiptus: Egiptuse vallutasid araablased peamiselt 640.–642. aastal (Amr ibn al-ʿĀs). Põhja-Aafrika liikumine algas 7. sajandi keskpaigas ja kestis kuni Umayyadide aegseteni.
- Umayyadide aeg (661–750): Umayyadid keskendusid edasisele laienemisele ja halduse tugevdamisele. Nende pealinn oli Damaskus. Umayyadide ajajärgul jõuti Hispaaniasse: 711. aastal algas Visigootide kuningriigi vallutamine ning 718–720. aastatel olid araablased enamiku Iberia poolsaarest kontrolli all.
- Püreneedeni ja Euroopasse tungimine: Araabia jõud jõudsid Lõuna-Frankriigini ja 732. aasta lahingus Poitiers’/Tours’ peatus nende kiire edasine laienemine Lääne-Euroopasse (vastaseks Charles Marteli juhtimine).
Sõjalised taktikad ja organisatsioon
Araabia väed kasutasid suuresti ratsaväge ja kiiresti liikuvat kerget sõjaväge, oskasid hästi ära kasutada kõrbelisust ja paindlikku taktikat. Vallutused tuginesid sageli lokaliseeritud lepitustele ja liidetele kohalikud juhtidega, hõlmates nii põgenikest ja rüüstamisest saadud ressursse kui ka kogenud sõjaväelisi liidreid. Samuti kasutasid araablased sageli olemasolevat bürokraatiat ja kohalikke ametnikke, et territooriumide haldus kiiremini toimiks.
Halduse ja ühiskondliku elu muutused
Uus valitsemissüsteem ei asendanud koheselt kõike senist: araablased kasutasid tihti olemasolevat bürokraatiat ja maksusüsteeme, kuid lisasid oma reeglid — näiteks pöörati tähelepanu jizya'le (mitte-muslimite kummardamismaks) ja zakah'ile (islami maks/aineline kohustus). Religioossed vähemused (juudid, kristlased, mandealased jt) olid sageli määratletud kui dhimmi-rahvad, kellele anti teatud kaitse ja lubatud usuvabadus vastutasuks erikohustuste eest. Aja jooksul toimus ka arabiseerumine ja islamiseerumine: ametlik keel administratsioonis muutus järjest enam araabia keeleks ja palju inimesi võttis omaks islami usu, kuigi ümberkujunemine oli kohati mitmemõõtmeline ja kulges sajandite jooksul.
Kultuuriline ja majanduslik mõju
Vallutused lõid laiaulatusliku ühenduse, mis hõlmas eri piirkondi Aasiast kuni Hispaaniani. See soodustas kaubandust, ideede ja tehnoloogiate liikumist (maatööstuse tehnika, meditsiin, matemaatika jt teadmised, mida hiljem Bütsantsist, Pärsiast ja Indiast edastati islami maailma kaudu Euroopasse). Araabia ja islami kultuur tõusid teaduse, filosoofia ning ka arhitektuuri tasemele, millel oli suur mõju hilisemale keskaegsele kultuurile ja renessansile.
Pikaajalised tagajärjed ja pärand
- Sassaniidide riigi lõpp ja Bütsantsi kaotus olulistest provintsidest — Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika poliitiline kaart muutus.
- Islami kui maailmausu ja araabia keele levik; paljude regioonde identiteet ja religioossed koosseisud muutusid järk-järgult.
- Majanduslik integratsioon ja laiad kaubatee võrgustikud, mis aitasid ka edaspidist linnastumist ja kultuurilist vahetust.
- Poliitilised ümberkorraldused ja uute dünastiate (nt Umayyadid, alates 661) tekkimine, mis mõjutas ajaloo kulgu järgmiste sajandite jooksul.
Lõppsõna
Esimesed islami vallutused (632–732) olid nii kiired kui ka kaugeleulatuvad — nad muutusid oluliseks pöördepunktiks Lähis-Ida, Põhja-Aafrika ja osa Euroopa ajaloos. Tulemuseks ei olnud üksnes territooriumi vahetus, vaid sügavad sotsiaalsed, kultuurilised ja majanduslikud muutused, mille pärand on tuntav veel sajandeid hiljem.
Ajalugu
Mõned üksikud vallutused on mainitud siin:
Bütsantsi-Araabia sõjad: 634-750
Bütsantsi-Araabia sõjad toimusid Bütsantsiimpeeriumi ja kõigepealt Rashidunite ja seejärel Umayyadide kalifaadi vahel.
Rashidunite ajal vallutati Süüria (637), Armeenia (639), Egiptus (639) ja Põhja-Aafrika (652). Umajaadide ajal jätkus Põhja-Aafrika vallutamine (665), Konstantinoopoli teine araablaste piiramine (717-718) ja Tbilisi vallutamine (736). Aastal 827 järgnes Lõuna-Itaalia vallutamine (827).
Vallutused Aasias: 633 - 712
Sassaniidide impeeriumi viimane valitseja Pärsias sai 633. ja 636. aastal rashidunidelt lüüa, kuid lõplik sõjaline võit tuli alles 642. aastal, kui Pärsia armee hävitati.
Seitsmendal sajandil võitlesid Umayyaadid edukalt varajaste Rajputite vastu Põhja-Indias ja Kesk-Aasias.
711. aastal alistas moslemite ekspeditsioon Raja Dahiri praeguse Hyderabadi juures Sindhis ja kehtestas 712. aastaks Umajaadide võimu. Umayyaadid võtsid kontrolli alla kogu tänapäeva Pakistani territooriumi Karachist kuni Kashmirini ja jõudsid kolme aasta jooksul Kashmiri piirini. Kuid üsna varsti pärast seda kujunesid välja pooliseseisvad araablaste valitsetud riigid.
Hispania vallutamine: 711-718
Pürenee poolsaare vallutamine algas, kui maurid (peamiselt berberid ja mõned araablased) tungisid 711. aastal läänegootide kristlikule Pürenee poolsaarele (tänapäeva Hispaania, Portugal, Gibraltar, Andorra). Nad maabusid 30. aprillil Gibraltaril ja liikusid edasi põhja poole. Sellest territooriumist, mis kandis araabia nime Al-Andalus, sai pärast Damaskuses asuva dünastia kukutamist Abbasiidide poolt esmalt emiraat ja seejärel iseseisev Umayyaadide kalifaat. Aastal 1031 alustasid kristlikud kuningriigid tagasitulekut kuni 1492. aastani, mil Granada, viimane Al-Andaluse kuningriik, langes Hispaania kuningate võimu alla.
Edasised vallutused: 1200-1800
Sahara-taguses Aafrikas laiendas Saheli kuningriik moslemite territooriume kaugele rannikust. Moslemi kaupmehed levitasid islami.
Nüüdisaegne ajastu nägi kolme võimsa moslemi impeeriumi tõusu: Ottomani impeerium Lähis-Idas ja Euroopas, Safavide impeerium Pärsias ja Kesk-Aasias ning Mughali impeerium Indias; koos nende vaidlustamise ja langemisega Euroopa koloniaalvõimude tõusu suhtes.
Langus ja kokkuvarisemine: 1800-1924
Pärast Aurangzebi surma 1707. aastal lagunes mogulite impeerium ja pärast 1857. aasta India mässu likvideerisid britid selle ametlikult.
Kalifide ajastu Laienemine Muhamedi ajal, 622-632/A.H. 1-11 Laienemine Rashiduni kalifaadi ajal, 632-661/A.H. 11-40 Laienemine Umayyaadide kalifaadi ajal, 661-750/A.H. 40-129.
Moslemite (roheline ala) domineerimine Vahemere piirkonnas 800. aastal pKr.
Seotud leheküljed
- Kalif
- Mehmed II
- Saladin
- Islami kuldajastu
Küsimused ja vastused
K: Kuidas nimetatakse vallutusi, mis algasid pärast Muhamedi surma?
V: Esimesed moslemite vallutused (632-732), mida nimetatakse ka islami vallutusteks või araabia vallutusteks.
K: Mida tegi Muhammad, kui ta rajas Araabia poolsaarel uue ühtse poliitilise riigikorra?
V: Ta nägi sajandit araabia võimu kiiret laienemist Araabia poolsaarest kaugemale, moodustades tohutu islami Araabia impeeriumi, mille mõjupiirkond ulatus Loode-Indias, Kesk-Aasias, Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Lõuna-Itaalias ja Pürenee poolsaarel kuni Püreneedeni.
K: Mis juhtus nende vallutuste tulemusena?
V: Araabia vallutused tõid kaasa Sassaniidide impeeriumi kokkuvarisemise ja Bütsantsi impeeriumi suure territoriaalse kaotuse.
K: Miks ei suutnud need impeeriumid end liikuvate araabia rüüstajate vastu kaitsta?
V: Nad olid aastakümneid kestnud omavahelistest võitlustest sõjaliselt kurnatud, mis ei võimaldanud neil tõhusalt toime tulla liikuvate araabia rüüstajatega, kes tegutsesid kõrbepiirkondadest.
K: Kuidas reageerisid mõned nende impeeriumide all elavad inimesed araabia sissetungijatele?
V: Paljud tervitasid neid mõlema impeeriumi religioosse konflikti tõttu.
K: Kes oli vastutav selle kiire võimu laienemise eest Araabiast väljapoole?
V: Muhammad oli selle kiire laienemise eest vastutav, sest ta rajas Araabiasse uue ühtse poliitilise riigikorra.
Otsige