Vana-Egiptuse nome (sepat): haldusüksused, numeratsioon ja ajalugu

Vana-Egiptuse nomid (sepat): haldusüksused, numeratsioon ja ajalugu — areng linnriikidest kuni ühtseks kuningriigiks, nome‑paigutus, tähtsamad keskused ja numeratsioon.

Nome (kreeka keeles Νομός, "linnaosa") oli Vana-Egiptuse haldusüksus. Nome on kreekakeelne nimetus, mida kasutati Egiptuse ajaloo lõpus; egiptuse nimetus oli "sepat".

Vana-Egiptuse jagunemine nomisse toimus enne 3100. aastat eKr. Need nomiidid algasid autonoomsete linnriikidena, kuid hiljem hakkasid nad omavahel ühinema. Vana pärimuse kohaselt ühendas valitseja Menes lõpuks kõik nome üheks kuningriigiks.

Nome jäävad paika rohkem kui 3000 aastaks.

Alam-Egiptuses, vana kuningriigi pealinnast Memphisest kuni Vahemereni, oli 20 nomi. Esimene asus Memphise, Saqqara ja Giza ümbruses, tänapäeva Kairo piirkonnas. Nomeid nummerdati enam-vähem järjekindlalt lõunast põhja suunas läbi Niiluse delta. Numeratsioon algas läänes ja jätkus suuremate numbritega idas. Aleksandria asus kolmandas nome'is; Bubastis asus kaheksateistkümnendas nome'is.

Ülem-Egiptus oli jagatud 22 nomeks. Esimene neist asus Elephantine'i ümber, mis asus Egiptuse ja Nuubia piiri lähedal Esimese katarakti juures - tänapäeva Assuani piirkonnas. Sealt edasi liikus numeratsioon korrapäraselt allavoolu mööda kitsast viljakat maariba, mis oli Niiluse org. Waset (iidne Thebe või tänapäeva Luxor) oli neljandas, Amarna neljateistkümnendas ja Meidum kahekümne esimeses.

Lisaks eelnevale on oluline mõista nomeide administratiivset rolli ja nende püsivust ajaloo vältel. Nome ei olnud üksnes geograafiline ala, vaid ka majandus- ja usuline üksus: iga nome keskmes oli linn või suursaare (nome'i pealinn), tempel ning sageli unikaalne jumaluse või sümboli (nt loom) kujutis, mille järgi nomeid tihti identifitseeriti. Nende embleemid ja nimed on säilinud hällist pärit savitahvlitel ja hauatekstides ning neid kujutati sageli standardite ja lippudena reljeefidel ja streladel.

Administratsioon: igas nomes juhtis kohalikke asju tavaliselt nimeline ametnik, keda kutsutakse modernses kirjanduses nomarkhiks (egiptuse keeles mõisteid, nagu "heqa sepat", on kasutatud nende kõrgete ametnike tähistamiseks). Nomarkhid vastutasid maksude kogumise, maa haldamise, jõe niisutussüsteemide (dreenide ja kanalite) eest, samuti kohtuasjade ja kohalikku tööjõudu puudutavate ülesannete eest. Kuningavõimu tugevus varieerus: periooditi olid nomarkhid väga sõltumatud (nt varases vahel või Keskvõimu hapnemisel), teistel aegadel aga tugevasti keskvalitsuse kontrolli all (nt Vana- ja Uusriigi tugevama tsentralisatsiooni ajal).

Majandus ja ühiskond: nomeid ühendavateks majandusüksusteks olid põllumajanduslikud maatükid ja madalamad talupiirkonnad, kus Niiluse üleujutuse teke määras viljakuse. Tempelmajandused olid nomide keskmes — templid omasid maad, töötajaid ja laohooneid ning kontrollisid osa maksustatavatest saakidest. Nimed ja arvestussüsteemid on säilinud papüürustel, mis annavad ülevaate maksudest, laoarvestusest ja töökorraldusest.

Numeratsioon ja geograafia: nagu tekstis on märgitud, oli Alam-Egiptuses tavapäraselt 20 nome'i, Ülem-Egiptuses 22. Numeratsioon sujus reeglina üleujutuse ja sademe suunas: Ülem-Egiptuses algas nummeratsioon Lõuna piirilt (Elephantine'i kandist) ja liikus allavoolu — seda on kajastatud ka arheoloogilistes nimekirjades; Alam-Egiptuses võeti arvesse delta laiust, kus nummeratsioon kulges lääne‑ittta. Piirid ei olnud alati fikseeritud ja ajas võisid nome'i piirid muutuda sõltuvalt poliitilistest, majanduslikest ja looduslikest oludest.

Ajaloolised muutused: nomeide tähtsus ja vorm on muutunud varem ja hiljem — Vana-Egiptuse alguses olid nomeid sageli iseseisvad linnriigid. Pärast ühinemist (traditsiooniliselt Menese nimega seotud sündmus) tekkis kuningriik, mille valitsus püüdis nomide üle kontrolli kehtestada. Mõnedes ajaperioodides (eriti Kesk‑ ja Uusriigi vahelistes tsüklites) kasvas nomarkhide võim, mis mõnikord mõjutas keskvalitsuse poliitikat. Ptolemaioslased nimetasid ja säilitasid süsteemi kreeka terminiga nomos, mille tõttu kreekaallikutes ja hilisemas kirjanduses ongi kasutusel võõrkeelne nimetus "nome". Ka Rooma perioodil jäi piirkondlik haldusjaotus paljuski sarnaseks, kuigi administraatori ametisüsteem ja maksustamise mehhanismid kohanesid uute võimustruktuuridega.

Allikad ja materjalid: meie teadmine nomeidest pärineb mitmesugustest allikatest: kuningliku büroo arhiividest (papüürused), tempelreljeefidest, hauatekstidest, stelaatest ja geograafilistest nimekirjadest. Arheoloogilised leiud — piiristelaadid, laohoidlad ja tempelregistrid — aitavad rekonstrueerida nomeide piirid, majanduslikku tähtsust ja nende hierarhilist ülesehitust.

Kuigi paljud detailid nomide täpsete piiride ja juhtimispraktikate kohta sõltuvad ajastust ja kohast, on selge, et nomeid võib pidada Vana‑Egiptuse ühiskonna ja riigikorra aluseks — nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka usuliselt — ning nende mõiste ja jaotus püsisid oluliselt stabiilsena sadu ja isegi tuhandeid aastaid, kohandudes aja jooksul uute olude ja võimustruktuuridega.

Küsimused ja vastused

K: Mis on nome?

K: Millal toimus Vana-Egiptuse jagamine nome'ideks?

K: Kuidas nummerdati nome?

K: Kus asus Aleksandria?

K: Kus asus Bubastis?

K: Kus algas Ülem-Egiptus?

Küsimus: Milline linn asus Kahekümne esimeses Nome'is?

Otsing