Ot en Sien (Ot ja Sien) on kaks väikest last, kes esinevad enam kui sada aastat tagasi hollandi keeles kirjutatud lugudes. Ot (lühend "Otto") on väike poiss ja Sien (hääldatakse nagu inglise sõna "seen") — nimi võib olla vorm Francine’ist — on väike tüdruk, kes elab naabruses. Kuigi lood ja tegelaskujud on moodi läinud ning mõnele tänapäevasele lugejale vanamoodsad, on need raamatud Hollandis endiselt tuntud ja paljudele vanematele mälestusi tekitavad. Raamatud on kirjutatud lihtsas, rütmilises keeles (osaliselt riimidena) ja neid on illustreeritud värvikate ning rõõmsate piltidega.
Taust ja autorid
Lugude autoriks oli Hendricus Scheepstra. Juttude ideid ja pedagoogilisi lähenemisi andis talle tuntud haridustegelane Jan Ligthart. Illustratsioonid tegi Cornelis Jetses, kelle lihtne ja selge joonistusstiil muutus raamatusarja üheks äratuntavaks tunnuseks ja mõjutas hiljem Hollandi lasteraamatute kujundust.
Tegevuspaik ja kujutlus
Lugude tegevus toimub Drenthe'is, mis asub Madalmaade kirdeosas. Tollal oli Drenthe üks vaesemaid regioonidest, kuid raamatu perekond elab kena majas ja nende elust looja esitab sageli idealiseeritud, turvalise perekonna igapäevaelu. Sageli näeb neid aias mängimas oma mänguasjadega, mille hulka kuuluvad ratastel puuhobune ja nukuke nukukäru; piltidelt ei puudu ka kass. Tegelased ilmuvad vahel ka koolis ning nende tegevused on lihtsad ja arusaadavad väikelastele.
Teemad ja sõnumid
Autori eesmärgiks oli näidata õnnelikku ning kasvatavat pereelu: sotsiaalseid norme, viisakat käitumist ja kogukondlikku hoolivust. Raamatud rõhutavad lahkust ja abi osutamist — võõrad inimesed aitavad lapsi, kui nad tänavale eksivad — ning rõhuvad perekooslusele. Perekonnal on ka sulane, kes aitab majapidamises, mis peegeldab tollase ühiskonna hierarhilisemat kodumudelit.
Kasutus koolides ja kriitika
Neid lugusid loeti Madalmaade koolides laialdaselt kuni Teise maailmasõja lõpuni. Aja jooksul muutusid pildid ja keelekasutus paljudele väga vanamoodsaks: igapäevane elu, rõivad ja perekonnasüsteem ei vastanud enam kiirelt muutuvale ühiskonnale. Näiteks on raamatus kujutatud lapsi, kes jalutavad isa juurde meremehe kostüümi või perekonda koos teenijaga — sellised detailid tundusid hiljem mitmetes olukordades ajast ja arust. Pärast sõda vähenes nende raamatute kasutus algõpetuse õpikutena, kuid kodustes raamatukogudes ja nostalgiakogukondades säilis huvi.
Mõju, pärand ja mälestused
Cornelis Jetsesi illustratsioonid ja lihtsad lood on andnud väärtusliku ajaloolise pilgu 19.–20. sajandi vahetuse kodu- ja hariduselu kujutamisele Hollandis. Kuigi tänapäeval loetakse need teosed pigem ajaloo- ja kultuurinäideteks kui kaasaegseks lapsekirjanduseks, on neil jätkuv koht hollandi kultuurimälus ja muuseumide kogudes. 2004. aastal, sada aastat pärast esimese raamatu ilmumist, korraldati Otist ja Sienist erinäitus, mis tõi tähelepanu nii originaalillustratsioonidele kui ka raamatu mõjule hariduses.
Haagis on Ot ja Sieni kuju, mis on valmistatud 1930. aastal — see on üks mitmest mälestusmargist, mis tunnistab tegelaste püsivat kohta Hollandi kultuuripärandis.
Tänapäeval kasutatakse Ot ja Sien'i lugusid sageli ka arhiivimaterjalina ja pedagoogilises uurimuses, et selgitada, kuidas lapsepõlve, perekonna ja ühiskonna idealisatsioon on ajalooliselt kujunenud ning kuidas need kuvandid ajas muutuvad.
