Nizam oli Indias asuva Hyderabadi osariigi kohalike valitsejate tiitel alates 1719. aastast. Nad kuulusid Asaf Jahi dünastiasse. Dünastia asutas Mir Qamar-ud-Din Siddiqi, mogulite keisrite alluvuses aastatel 1713-1721 olnud Dekkani asekuningas Mir Qamar-ud-Din Siddiqi. Pärast Aurangzebi surma 1707. aastal lagunes Mogulite impeerium ja Hyderabadi asekuningas ütles, et ta on iseseisev. Alates 1798. aastast oli Hyderabad üks Briti India vürstiriikidest, kuid säilitas kohaliku kontrolli.
Seitse Nizami valitsesid Hyderabadit kaks sajandit kuni India iseseisvumiseni 1947. aastal. Asaf Jahi valitsejad kasutasid raha vaba hariduse, kirjanduse, arhitektuuri, kunsti, kultuuri ja köögi toetamiseks. Nizamid valitsesid riiki kuni 1948. aasta septembrini pärast iseseisvumist brittidest.
Asutamine ja valitsemise põhijooned
Asaf Jahi dünastia tekkis 18. sajandi alguses, kui Hyderabadi valitsejad kasutasid Mogulite impeeriumi nõrgenemist ning lõid praktiliselt iseseisva valitsuse. Nizami pealkiri tähendas nii sõjalist kui ka administratiivset autoriteeti Deccani piirkonnas. Valitsus toimis keskse palee- ja bürokraatia ringis: Nizam nimetas kõrgeid ametnikke, haldas makse ja õigussüsteemi ning hoidis suveräänseid sümboleid nagu oma mündisüsteem ja lipud.
Nizamide loend ja lühikokkuvõte
- Asaf Jah I — Nizam-ul-Mulk Mir Qamar-ud-Din Siddiqi (dünastia asutaja)
- Asaf Jah II — Nizam Ali Khan
- Asaf Jah III — Sikandar Jah
- Asaf Jah IV — Nasir-ud-Daulah
- Asaf Jah V — Afzal-ud-Daulah
- Asaf Jah VI — Mahbub Ali Pasha
- Asaf Jah VII — Mir Osman Ali Khan (viimane Nizam)
Iga Nizam lisas oma panuse administratsiooni, sõjaväe või kultuuriprojektide kaudu. Viimane Nizam, Mir Osman Ali Khan, oli tuntud nii oma varanduse kui ka moderniseerivate algatuste — näiteks ülikoolide, haiglate ja infrastruktuuri toetamise — poolest.
Suhe Briti impeeriumiga
18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses sõlmisid Hyderabad ja Briti Ida-India ettevõte ning hiljem Briti valitsus lepinguid, mis muutsid Hyderabadi protektoraadiks. Sellised kokkulepped andsid Britile välispoliitilise kontrolli ja kaitse eest saadava toe, samal ajal kui Nizam säilitas suurt osa sisemisest juhtimisest. See suhe võimaldas Hyderabadi valitsusel säilitada oma kultuurilist isikupära ja õigussüsteemi kuni 20. sajandini.
Lõpp‑periood ja liitumine Indiast
Pärast Briti vägede lahkumist 1947. aastal sattus Hyderabad valitsus keerulisse olukorda: Nizam soovis säilitada iseseisvust või vähemalt suurt autonoomiat, kuid India valitsus pidas seda poliitiliselt ebapraktiliseks. Poliitilised pinged ja relvastatud rühmituste tegevus viisid 1948. aasta septembris India tegevuseni Hyderabadi vastu (tuntud kui "politseioperatsioon" või Operation Polo). Operatsiooni järel lakkas Hyderabadi kui iseseisva riigi eksisteerimine ja selle territoorium liideti ametlikult India Rahvavabariiki. Pärast seda sai viimane Nizam esialgu ceremoniaalset rolli (nt Rajpramukh) kuni osariikide reorganiseerimiseni 1950.–1956. aastatel.
Kultuuriline ja sotsiaalne pärand
Nizamid olid märkimisväärsed patroonid: nad toetasid vaba hariduse, ajakirjandust, kirjanduse ja arhitektuuri arengut ning aitasid kujundada piirkonna rikkalikku kultuuri ja kuulsa köögi traditsioone. Hyderabadist sai kultuuriline keskus, kus kohtusid pärsia‑urdu vaimukus ja kohalikud telugu‑ ning marathi mõjutused. Nizamide ajal rajati koole, haiglaid ja ülikoole (näiteks Osmania ülikool sai alguse 20. sajandi alguses) ning linna arhitektuur ja paleed (nt Chowmahalla, Falaknuma jt) jäid piirkonna tunnusmärkideks.
Pärand tänapäeval
Asaf Jahi dünastia mõju on Hyderabadis ja laiemalt Lõuna‑Aasias endiselt tuntav: materiaalne pärand (paleed, muuseumid, arhiivid), keeleline ja kulinaarne pärand ning haridusasutused mäletavad aega, mil Nizamid olid piirkonna peamised patroonid. Samal ajal on nende valitsemise ajal tekkinud sotsiaal‑ ja poliitilised küsimused, mis mõjutasid üleminekuid demokraatlikesse ja föderaalsesse India institutsioonidesse.
Kokkuvõtlikult kujundasid Nizamid Hyderabadit üle kahe sajandi jooksul nii poliitiliselt kui ka kultuuriliselt — nad olid olulised nii regionaalse võimuhoidjatena kui ka ligimeste patrone, kelle pärand on mitmekihiline ja jätkuvalt uurimisobjekt.
