Neutraalne riik on riik, kes otsustab mitte osaleda teiste riikide vahelises sõjas. Rahvusvaheline õigus lubab riigil jääda neutraalseks kahe või enama riigi vahelise sõja ajal. Kui riik kuulutab end neutraalseks, ei saa ta lubada, et mõni osa tema territooriumist saaks ühe poole baasiks. Ta ei tohi ehitada sõjalaevu, värvata sõdureid ega korraldada sõjaretki ühe sõdiva poole nimel. Seda nimetatakse ka "relvastatud neutraalsuseks", kui riik kuulutab end sõja ajal neutraalseks. See ei ole sama, mis "neutraliseerimine" ehk alaline neutraalsus. Neutraalne riik erineb ka valitsusväliste organisatsioonide või ÜRO rahuvalverühmade poolt väidetavast neutraalsusest.

Õiguslik alus

Neutraalsuse põhimõtted on fikseeritud rahvusvahelises õigusloos, eelkõige Haagi konventsioonides (1907) ning tavapraktikas ja kohtupraktikas. Neutraalsus on iseseisev õiguste- ja kohustuste süsteem: see annab riigile teatud kaitse, kuid seab ka selged piirid riigi tegevusele sõja ajal.

Neutraalse riigi õigused ja kohustused

  • Õigus jääda välja sõjategevusest: neutraalne riik ei osale relvajõududega poolteks muutunud konfliktis.
  • Keeld pakkuda sõjalist abi: neutraalne riik ei tohi oma territooriumilt korraldada või lubada sõjategevust ühegi sõdiva poole kasuks (baaside, varustuse, vägede või sõjalaevade kasutamine).
  • Transit ja värbamine: tavapäraselt on keelatud lubada relvastatud jõudude läbipääsu või värvata vabatahtlikke ühel pool osalejate kasuks.
  • Internimine ja piirdamine: kui relvajõud või sõjavarustus kuuluvat poolele satuvad neutraalsesse riiki, peab neutraalriik need kas välja saatma või internima (miinimumina desarmeerima ja piirama nende tegevust).
  • Kaubandus ja kontraband: neutraalriigil on õigus pidada ärisuhteid sõdivate pooltega, kuid kaubavedu võib olla piiratud seoses kontrabandiga (kaubad, mis otseselt toetavad riistvara ja sõjategevust) või kehtestatud blokaadiga.
  • Enesekaitse: neutraalne riik säilitab õiguse enda territooriumi kaitsmiseks ning võib olemasolevaid relvajõude kasutada oma neutraalsuse ja suveräänsuse kaitseks.

Relvastatud neutraalsus vs alaline (permanentne) neutraalsus

Relvastatud neutraalsus tähendab, et riik säilitab armee ja muud sõjajõududes ning kuulutab sõja puhkemisel neutraliteedi, et kaitsta oma territooriumi ja kehtestada neutraalsuse nõuded. Alaline või neutraliseeritud neutraalsus on riigi püsiv staatusevorm, mis on sageli rahvusvahelise lepingu või tunnustuse tulemus — näiteks Šveitsi alaline neutraalsus (tunnustatud Viini kongressil 1815) või Austria neutraalsus pärast 1955. aastat. Alaline neutraalsus tähendab tavaliselt, et riik ei osale kunagi sõjategevuses väljaspool oma territooriumi.

Neutraalsuse rikkumine ja tagajärjed

Neutraalsuse rikkumine võib olla otsene (nt lasta oma territooriumilt sooritada rünnaku) või kaudne (nt lubada relvastuse edastamist). Rikkumine võib põhjustada:

  • kaebusi ja proteste teiste osapoolte poolt;
  • õiguslikke tagajärgi rahvusvahelises õiguses ning neutraalse staatuse kaotuse risk;
  • võimalust, et üks sõdivatest pooltest hakkab hõivatuna või vaenulikuna pidama neutraali ja kohtleb teda kui osalejat.

Kui neutraalriik teeb valikut, mis selgelt soosib üht poolt, võib see riik kaotada oma õigused, mis tavaliselt neutraalile kuuluvad.

Kaasaegsed väljakutsed

Kaasaegses maailmas tekitavad neutraalsusele uusi küsimusi:

  • nutivõrgu- ja kübersõja operatsioonid — kas riik, kelle infrastruktuurist käib rünnak, loetakse osalejaks?
  • väli- ja eraõiguslikud julgeolekuettevõtted (PMCd) — kas nende tegevus territoriaalsetes piirides rikub neutraalsust?
  • kaubanduslikud ja finantslikud sanktsioonid ning tarneahelate globaalsus, mis võib muuta neutraalse positsiooni hoidmise keerulisemaks;
  • mõned riigid valivad poliitilise mitte-seotuse (nt mitteliitumine liitudega), mis ei pruugi tingimata olla sama mis klassikaline neutraalsus.

Näited ja praktika

Praktilisi näiteid neutraalsuse rakendamisest on mitmeid. Šveitsi neutraalsus on pikaajaline ja rahvusvaheliselt tunnustatud näide alalisest neutraliteedist. Austria sätestas enda neutraalsuse pärast Teise maailmasõja lõppu kui osa riigi taasiseseisvumise kokkuleppest. Tegelikkuses sõltub neutraalsuse rakendamine nii riigi poliitilistest otsustest kui ka rahvusvahelistest lepingutest ja oludest.

Seosed ÜRO ja rahvusvahelise julgeolekuga

ÜRO süsteemis on neutraalsus mõnevõrra keerulisem: kollektiivse julgeoleku meetmed (näiteks ÜRO julgeolekunõukogu sanktsioonid või mandaadiga rahutoimingud) võivad nõuda liikmesriikidelt kaasalöömist ning mõne neutraali jaoks tähendab see valiku tegemist normaalse neutraalse positsiooni ja rahvusvaheliste kohustuste vahel. Samas ei muuda ÜRO olemasolu automaatselt klassikalist neutraalsuse õigust – riigid võivad endiselt de jure neutraalseks kuulutada, kuid de facto olukorrad on mitmekesised.

Kokkuvõte: neutraalsus on rahvusvaheline õiguslik seisund, mis annab riigile õiguse jääda sõjast kõrvale, ent seab ka selged piirid ja kohustused. Selle tõlgendamine ja rakendamine sõltub nii ajaloolistest lepingutest kui ka kaasaegsetest tehnoloogilistest ja poliitilistest tingimustest.