Tanggu vaherahu}}

Taust

Pärast Mukdeni vahejuhtumit 18. septembril 1931 tungis Jaapani Kwantungi armee Mandžuuriasse ja hõivas 1932. aasta veebruariks kogu piirkonna. Jaapanlased kutsusid Tianjinis eksiilis elanud Qingi dünastia viimast keisrit Puyi, kes võttis vastu Jaapani armee kontrolli all oleva uue Mandžukuo impeeriumi trooni. 1933. aasta jaanuaris tungis Mandžukuo lõunapiiri valvamiseks Jaapani ja Mandžukuo ühine vägi Rehe'ile ning pärast selle provintsi vallutamist märtsiks tõrjus ülejäänud Hiina armeed kirdes väljaspool Suurt müüri Hebei provintsi.

Lääneriigid süüdistasid Jaapanit, kuid tegid vähe muud. Kui Rahvasteliit nõudis, et Jaapan lõpetaks sõjategevuse, astus Jaapan 27. märtsil 1933 Liidust välja.

Kuna Jaapani armee sai keiser Hirohitolt (kes soovis Hiinaga peetud sõja kiiret lõpetamist) selge käsu mitte tungida Suurele Müürile, peatasid jaapanlased oma rünnaku 1933. aasta mais.

Räägib

22. mail 1933 kohtusid Hiina ja Jaapani esindajad, et rääkida võitluse lõpetamisest. Jaapani nõudmised olid tõsised: tuli luua demilitariseeritud tsoon, mis hõlmas sada kilomeetrit lõuna pool Suurt müüri, Pekingist Tianjini, kusjuures Suurt müür ise pidi olema Jaapani kontrolli all. Kuomintangi regulaarseid sõjaväeüksusi ei tohtinud sellesse tsooni lubada, kuigi jaapanlastel lubati kasutada luurelennukeid või maapealseid patrulle, et kontrollida, kas lepingust peetakse kinni. Avalikku korda tsoonis pidi säilitama politseiüksus Demilitariseeritud tsooni rahu säilitamise korpus. Lisaks sundisid nad Hiinat tunnustama Mandžukuo seaduslikku valitsust.

Kaks salajast klauslit jätsid kõik Jaapani-vastased vabatahtlikud armeed sellest rahu säilitamise korpusest välja ja nägid ette, et kõik probleemid, mida rahu säilitamise korpus ei suutnud lahendada, tuleb lahendada Jaapani ja Hiina valitsuste vahelise kokkuleppega. Olles kaotanud kõik suuremad lahingud ja suure osa territooriumist ning kuna Hiina valitsus Chiang Kai-sheki juhtimisel oli rohkem huvitatud võitlusest Hiina Kommunistliku Partei kui jaapanlaste vastu, nõustus Hiina valitsus kõigi nõudmistega. Lisaks sellele asus uus demilitariseeritud tsoon enamasti Mandžuuria sõjapealiku Zhang Xueliangi allesjäänud territooriumil.

Tulemus

Tanggu vaherahu tulemuseks oli Mandžukuo de facto tunnustamine Kuomingtangi valitsuse poolt ja Rehe kaotuse aktsepteerimine. See lõpetas lühikeseks ajaks Hiina ja Jaapani vahelise võitluse ning lühikeseks ajaks paranesid kahe riigi suhted. 17. mail 1935 parandati Jaapani saatkond Hiinas saatkonna staatuseks ja 10. juunil 1935 sõlmiti He-Umezu leping. Tanggu vaherahu andis Tšiang Kai Šekile aega oma jõudude ühendamiseks ja oma jõupingutuste koondamiseks Hiina Kommunistliku Partei vastu, kuigi Põhja-Hiina arvelt. Hiina avalik arvamus oli aga Jaapani jaoks nii soodsale ja Hiina jaoks nii häbiväärsele vaherahule vastu. Kuigi vaherahu kehtestas demilitariseeritud puhvertsooni, jäid Jaapani territoriaalsed soovid Hiina suhtes alles ja vaherahu osutus vaid lühikeseks pausiks, kuni 1937. aastal puhkesid taas lahingud Teise Hiina-Jaapani sõja algusega.