Tanggu vaherahu, mida mõnikord nimetatakse ka Tangku vaherahuks (hiina: 塘沽协定; 塘沽協定; Tánggū Xiédìng; Tanku kyōtei (塘沽協定)) oli 31. mail 1933 Tanggu rajoonis Tianjinis Hiina ja Jaapani keisririigi vahel sõlmitud relvarahu, mis lõpetas ametlikult kaks aastat varem alanud Jaapani sissetungi Mandžuuriasse.

Taust

1931. aasta Mukdeni (või Liia) intsidentiga sai alguse Jaapani sõjaline okupatsioon Mandžuurias (nüüdne Kirde-Hiina), mille tulemusena loodi 1932. aastal Jaapani toetusel nukuvalitsus Manchukuo. Kuigi Hiina valitsus püüdis algselt vastupanu, olid sõjalised jõud ebavõrdsed ning konflikt kasvas 1932–1933 suuremateks lahinguteks. Rahvusvaheline avalikkus ja Rahvasteliit kritiseerisid Jaapanit, ent olukord mandril lõppes aastatepikkuse sõjalise konflikti asemel relvarahuga, mis sõlmiti Tanggus.

Tingimused

Tanggu vaherahu ei olnud täieulatuslik rahuleping, vaid pigem ajutine relvarahu, mille põhimõtted sisaldasid:

  • Relvarahu ja pealetükkimise lõpetamine – mõlemad pooled leppisid kokku tulistamise lõpetamises ja lahingute peatamises konkreetsetel lõikudel.
  • Demititariseeritud tsoon – lepiti kokku nn demilitariseeritud tsoonist (DMZ) Hiina ja Jaapani kontrolli all olevate alade vahel, mis pidi takistama uute suurtendeerimiste tekkimist.
  • Hiina vägede tagasitõmbamine – Hiina relvajõud pidid jääma DMZ-st väljapoole ja taganema määratud joone taha, sealhulgas osaliselt üle Suure müüri.
  • Jaapani ja Manchukuo mõju säilitamine – kuigi leping ei tähistanud ametlikku Manchukuo tunnustamist Hiina poolt, tähendas see de facto Jaapani kontrolli säilitamist Mandžuurias ja selle lähialadel.

Tagajärjed

Tanggu vaherahu andis Jaapanile de facto kontrolli Mandžuuria üle ning jättis Hiina valitsuse poliitiliselt ja moraalselt nõrgemaks. Hiina riik reageeris leppetrahule laialdaselt kui alandavale kompromissile: paljud pidasid seda poliitiliseks tagasilöögiks ja põhjusteks kodanikuvastuoludele. Samal ajal otsustas Hiina Rahvavabastamise (Guomindang) juhtkond keskenduda sisepoliitilistele probleemidele ja kommunistliku liikumise tõrjumisele, pigem kui kohest välist sõjalist vastutegevust.

Rahvusvaheline reaktsioon ja ajalugu edasi

Rahvusvaheline kogukond, sealhulgas Rahvasteliit, jätkas Jaapani rünnakute hukkaheitmist (Lyttoni komisjoni raport tuvastas 1932, et Manchukuo iseseisvus oli Jaapani sekkumise tulemus). Pärast Rahvasteliidu ja rahvusvahelise surve jätkumist lahkus Jaapan 1933. aastal Rahvasteliidust. Tanggu vaherahu ei toonud püsivat rahu – 1930. aastate lõpul jätkus Jaapani agressioon Hiina territooriumitel ning 1937 puhkes täielik Hiina–Jaapani sõda (Teise Hiina–Jaapani sõja algus), mis sulges kiilu kahe riigi vahel kauemaks ajaks.

Kuigi Tanggu leping lõpetas kohesed lahingud Tanggu piirkonnas, on seda ajalooliselt tõlgendatud kui üheks märgiliseks sammuks Hiina suveräänsuse piiramises ja Jaapani ekspansionistliku poliitika kinnistumises Mandžuurias.