Boris Johnson
Alexander Boris de Pfeffel Johnson (sündinud 19. juunil 1964) on Briti poliitik ja ajakirjanik. Ta on Ühendkuningriigi peaminister. Ta on alates 23. juulist 2019 Konservatiivse Partei juht. Johnson on Uxbridge'i ja South Ruislip'i piirkonna parlamendiliige. Ta on seda alates 2015. aastast. Aastatel 2001-2008 esindas ta Henley valimisringkonda.
2008. aasta Londoni linnapea valimistel valiti ta Londoni teiseks linnapeaks. Ta lõpetas linnapeana töötamise, et kandideerida 2015. aastal parlamendi alamkoja saadikuks. 2016. aasta juulis sai Johnsonist välis- ja Rahvaste Ühenduse asjade riigisekretär. Sellest ametist lahkus ta 2018. aasta juulis. See oli sama päev, mil David Davis astus tagasi Brexiti-ministri kohalt. Johnsoni järel sai Jeremy Huntist välis- ja Rahvaste Ühenduse asjade riigisekretär.
Johnson sai hariduse Etonis. Ta läks Oxfordi Balliol College'i, kus ta õppis klassikat. Ta alustas oma ajakirjanikukarjääri The Times'is. Hiljem siirdus ta The Daily Telegraphi, kus ta oli abitoimetaja. Aastal 1999 sai temast The Spectatori toimetaja. Ta valiti 2001. aasta üldvalimistel alamkoja liikmeks. Temast sai üks kuulsamaid poliitikuid riigis. Ta on kirjutanud ka mitu raamatut.
Johnson töötas lühikest aega Michael Howardi ajal konservatiivide esinumbril. Ta oli 2004. aasta aprillist kuni novembrini variminister. Ta vallandati pärast seda, kui ta väidetavalt valetas seksiskandaali kohta. Johnson naasis esipingile, kui David Cameronist sai 2005. aastal Konservatiivide partei juht. Johnsonist sai kõrghariduse variminister. Ta astus tagasi The Spectator'i toimetusest, et pühendada rohkem aega oma uuele rollile.
26. augustil 2014 teatas Johnson, et kandideerib 2015. aasta üldvalimistel Uxbridge'i ja South Ruislip'i konservatiivide parlamendikandidaadiks. Ta võitis valimised. Ta ei kandideerinud 2016. aasta Londoni linnapea valimistel. Uueks Londoni linnapeaks sai leiboristide kandidaat Sadiq Khan.
Johnson toetas Brexitit 2016. aasta liikmesreferendumi ajal. Hääletusel otsustati, et Ühendkuningriik lahkub Euroopa Liidust. Uueks peaministriks sai Theresa May. Ta valis Johnsoni 2016. aasta juulis välis- ja Rahvaste ÜhenduseasjadeJohnson lahkus May kabinetist 2018. aasta juulis pärast seda, kui tema Brexiti-kokkulepped ebaõnnestusid.
Johnsonist sai 2019. aasta konservatiivse partei juhtivalimistel partei juht. 20. juunil said Johnsonist ja Jeremy Huntist kaks viimast kandidaati valimistel. Ta sai 24. juulil 2019 Ühendkuningriigi peaministriks. Konservatiivid võitsid Ühendkuningriigi 2019. aasta üldvalimised 13. detsembril 2019. Johnson jätkas peaministrina.
2020. aasta aprilli alguses oli Johnson COVID-19 pandeemia tõttu väga haige. Ta naasis tööle aprilli lõpus.
Varane elu ja haridus
Boris Johnson sündis New Yorgi Upper East Side'i kliinikus. Ta on Stanley Johnsoni neljast lapsest vanim. Stanley on endine konservatiivide Euroopa Parlamendi liige. Ta oli ka Euroopa Komisjoni ja Maailmapanga töötaja. Boris Johnsoni ema on maalikunstnik Charlotte Fawcett (hiljem Wahl). Ta on tuntud advokaadi ja Euroopa inimõiguste komisjoni presidendi Sir James Fawcetti tütar.
Isa poolt on Johnson Ali Kemali lapselapselaps. Kemal oli liberaalne Türgi ajakirjanik ja Osmanite impeeriumi suurvisiiri Damat Ferid passa valitsuse siseminister. Ta mõrvati Türgi Vabadussõja ajal. Esimese maailmasõja ajal tunnistati Borise vanaisa ja vanatädi Briti subjektideks. Nad võtsid oma vanaema neiupõlvenime Johnson. Johnson on ennast oma kosmopoliitse päritolu tõttu kirjeldanud kui "ühe mehe sulatusahju". Tema esivanemad olid moslemid, juudid ja kristlased, kui arvestada tema vanavanemaid. Tema isa emapoolne (tema ema) vanaema Marie Louise de Pfeffel oli Württembergi prints Pauli järeltulija. See oli tingitud printsi suhtest Saksa näitlejannaga. Johnson on Suurbritannia kuninga George II järeltulija prints Pauli kaudu. Johnson on ka kõigi varasemate Briti kuningakodade järeltulija George'i esiisavanaisa, Inglismaa kuninga James I kaudu.
Johnson ja tema perekond läksid varsti pärast tema sündi tagasi Inglismaale, sest tema ema pidi sooritama Oxfordi lõpueksameid. Johnsoni õde Rachel sündis aasta hiljem. Lapsena oli Boris Johnsonil raske (halb) kurtus. Tal tehti mitmeid operatsioone, et panna kõrvadesse gromme. Väidetavalt oli ta lapsena üsna vaikne. Ta sai hariduse Brüsseli Euroopa koolis, Ashdown House'is ja seejärel Eton College'is. Etonis oli ta King's Scholar. Ta õppis Oxfordi Balliol College'is klassikat. Ta oli Brackenbury stipendiaat. Ta valiti ka Oxfordi Liidu presidendiks teisel katsel (katse). Radek Sikorski ütles, et Johnson tegutses liidu eesistumise võitmiseks sotsiaaldemokraatliku partei toetajana. Seda seetõttu, et partei oli ülikoolis populaarne. Johnson eitab, et ta seda tegi. Ta ütles, et ta oli ainult SDP eelistatud kandidaat. Koos David Cameroniga oli ta Oxfordi Bullingdoni klubi liige. Klubi on üliõpilaste söögiklubi, mis on tuntud oma räigete pidude poolest.
Isiklik elu
1987. aastal abiellus Johnson Allegra Mostyn-Oweniga. Abielu kestis vähem kui aasta. See lahutati 1993. aastal. Hiljem samal aastal abiellus ta advokaat Marina Wheeleriga. Wheeler on ajakirjaniku ja ringhäälinguorganisatsiooni esindaja Sir Charles Wheeleri ja tema sikhidest India naise Dip Singhi tütar. Wheeleri ja Johnsoni perekonnad on teineteist tundnud juba aastaid. Marina Wheeler õppis Boris Johnsoniga samal ajal Brüsselis Euroopa koolis. Neil on kaks poega - Theodore Apollo (sündinud 1999) ja Milo Arthur (sündinud 1995) - ning kaks tütart - Lara Lettice (sündinud 1993) ja Cassia Peaches (sündinud 1997).
2016. aastal loobus Johnson oma Ameerika kodakondsusest. Ta oli ameeriklane, sest ta oli sündinud New Yorgis. 2018. aastal teatasid Johnson ja Wheeler oma lahkuminekust. Tema uus sõbranna on Carrie Symonds. Nad kihlusid 2019. aasta lõpus. Nende esimene poeg sündis 29. aprillil 2020. Ta sündis University College Hospitalis Londonis. Tema nimi on Wilfred Lawrie Nicholas Johnson.
Poliitiline karjäär
Johnson kandideeris 1997. aasta üldvalimistel Clwydi lõunaosa parlamendisaadikuks. Ta kaotas valimised. Aastal 2001 valiti ta Henley parlamendisaadikuks. Ta asendas Michael Heseltine'i. 2004. aastal sai temast variminister kunstide alal pärast Nick Hawkinsi (siseasjade variesindaja) tagasiastumist. Alates 2003. aasta novembrist oli Johnson Konservatiivse Partei aseesimees. Ta pani rõhku kampaaniatööle.
Johnson vallandati neist kõrgetest ametikohtadest 2004. aasta novembris. Teda süüdistati selles, et ta valetas Michael Howardile nelja-aastase abieluvälise suhte kohta The Spectatori New Yorgi korrespondendi ja endise peatoimetaja asetäitja Petronella Wyattiga. Johnson ütles, et süüdistused ei olnud tõesed. Ta ütles, et need olid "ümberpööratud püramiidi jama". Howard vallandas Johnsoni siiski sellepärast, et ta uskus, et ajakirjanduse aruanded näitasid, et Johnson oli valetanud, mitte aga afääri enda tõttu.
Uus konservatiivide juht David Cameron tegi ta 9. detsembril 2005 kõrghariduse variministriks. Johnson astus peagi pärast seda tagasi The Spectatori toimetusest. 2. aprillil 2006 teatas News of the World, et Johnsonil on olnud järjekordne abieluväline suhe. Nad ütlesid, et tegemist oli ajalehe Times Higher Education Supplement ajakirjanik Anna Fazackerleyga. Videol on näha, kuidas mees tuleb naise korterist välja ja lehvitab talle taksos. Exeteri Ülikoolis peetud üliõpilaste rahastamist käsitlevas kõnes tegi Johson väidetavalt naljakaid märkusi, et ta tänab kuulajaid selle eest, et nad ei tõstatanud kõne ajal "muid küsimusi". See võis olla viide süüdistustele teise afääri kohta. The Times'is ilmunud raportis öeldi, et Cameron pidas võimalikku afääri eraasjaks. Ta ütles, et Johnson ei kaota selle tõttu oma tööd.
2008. aasta Londoni linnapea valimised
Johnson ütles ajakirjandusele, et ta võib olla konservatiivide kandidaat Londoni linnapea valimistel 2008. aastal 16. juulil 2007. Aruannete kohaselt teatas ta, et "võimalus on liiga suur ja auhind liiga imeline, et jätta kasutamata ... võimalus esindada Londonit ja rääkida londonlaste eest". Ta astus tagasi kõrghariduse variministri kohalt. Londoni avalikul eelvalimistel sai ta 75% häältest. Ta kinnitati konservatiivide kandidaadiks 27. septembril 2007.
Johnson märtsis 2006
Londoni linnapea
Alkoholi kasutamise keeld ühistranspordis
7. mail 2008 ütles Johnson, et ta soovib keelata (peatada) alkoholi tarbimise Londoni transpordisüsteemis. See pidi algama 1. juunil. Jeroen Weimar, Transport for London'i transpordipolitsei ja jõustamise direktor, ütles, et see on mõistlik. Ta ütles, et inimesed peaksid rongides olema ettevaatlikumad. Keeld kehtis esialgu Londoni metroos, bussides, DLR-is ja Croydoni trammides. London Overground lisandus hiljem, 2008. aasta juunis. Pressiteates öeldi, et keeld kehtib "kogu pealinna jaamades". Selles ei öeldud, kas see hõlmas ka National Raili jaamu - eriti jaamu, mida ei teeninda TfLi liinid, kus alkoholi tarbimine on keelatud.
Viimasel õhtul, mil alkoholi tarbimine oli lubatud, kasutasid tuhanded joodikud metroosüsteemi, et tähistada sündmust. Kuus Londoni metroojaama pidid häda tõttu sulgema. Joojad ründasid mitmeid töötajaid ja politseinikke. Politsei tegi 17 vahistamist. Joodikud kahjustasid mitmeid ronge. Rongid kõrvaldati liiklusest.
2008. aasta olümpiamängud
Johnson osales 2008. aasta Pekingi olümpiamängude lõputseremoonial. Ta oli Londoni esindaja, kes võttis Pekingi linnapea Guo Jinlongilt vastu olümpialipu. Sellega kuulutati ametlikult välja London kui 2012. aasta olümpiamängude võõrustajariik. Hiina meedia ütles, et ta oli "ebaviisakas, ülbe ja lugupidamatu", sest võttis olümpialipu vastu ühe käega, pani käed taskusse ja ei pannud jakki kinni. Hiljem pidas Johnson Pekingis London House'is peetud peol kõne, milles ta teatas, et "pingpong tuleb koju".
Johnson lubas linnapeaks valimise korral taastada Routemaster bussid
MP (alates 2015)
2014. aasta augustis teatas Johnson, et kandideerib 2015. aasta üldvalimistel Uxbridge'ija South Ruislip'i konservatiivide kandidaadina. Septembris sai temast erakonna kandidaat. 2015. aasta mais toimunud üldvalimistel võitis Johnson valimised. Temast sai parlamendiliige. Mõned arvasid, et ta kandideeris parlamendiliikmeks, et asendada David Cameronit Ühendkuningriigi peaministrina.
Brexit
2016. aasta veebruaris toetas Johnson Ühendkuningriigi Euroopa Liidu liikmeks saamise referendumil "Vote Leave" (2016). Pärast seda, kui Johnson ütles, et soovib Euroopa Liidust lahkuda, langes Brexiti poolehoid peaaegu 2% võrra madalaimale tasemele alates 2009. aasta märtsist.
22. juunil 2016 ütles Johnson 6000-liikmelise publiku ees Wembley Arenal toimunud teledebatis, et 23. juuni võiks olla "Suurbritannia iseseisvuspäev". Suurbritannia toonane peaminister David Cameron rääkis Johnsoni väitest. Ta ütles: "Mõte, et meie riik ei ole sõltumatu, on mõttetus. Kogu see arutelu näitab meie suveräänsust."
David Cameron astus peaministri kohalt tagasi pärast seda, kui Ühendkuningriik hääletas Euroopa Liidust lahkumise poolt. Johnson oli favoriit uueks peaministriks. Johnson teatas siiski, et ei kandideeri konservatiivide juhtivalimistel.
Välisminister (2016-2018)
Theresa May sai Konservatiivse Partei juhiks ja peaministriks. 2016. aasta juulis nimetas ta Johnsoni välis- ja Rahvaste Ühenduse asjade riigisekretäriks. Paljud nägid, et see ametisse nimetamine nõrgestas tema poliitilist võimu. Barack Obama kritiseeris Johnsoni pärast seda, kui Johnson tegi Obamale rassistliku märkuse. See oli pärast seda, kui Obama oli öelnud, et ta tahab, et Ühendkuningriik jääks Euroopa Liitu.
2018. aasta mais toetas Johnson Iraani tuumalepingut. Seda ei toetanud president Donald Trump. Pärast Sergei ja Julia Skripali mürgitamist Salisburys võrdles Johnson Vladimir Putinit Adolf Hitleriga.
Johnsoni on tema poliitilise karjääri jooksul süüdistatud seksismis, korruptsioonis ja rassismis.
Johnson astus välisministri kohalt tagasi 2018. aasta juulis. See juhtus pärast seda, kui peaminister Theresa May Brexiti-kokkulepped ebaõnnestusid.
Johnsoni kohtumine president Donald Trumpiga ÜROs, oktoober 2017
Johnson koos Iisraeli presidendi Reuven Rivliniga, november 2015
Peaminister (alates 2019)
2019. aasta juhtide võistlus
16. mail 2019 teatas Johnson oma plaanist kandideerida 2019. aasta valimistel peaministriks ja Konservatiivse Partei juhiks. Ta pääses esimesest hääletusvoorust läbi, kui tema poolt hääletas 114 konservatiivide parlamendiliiget. Hiljem võitis ta kõik edasised hääletusvoorud suure häälteenamusega. Ta kuulus 20. juunil koos Jeremy Huntiga kahe viimase kandidaadi hulka.
Liikmete hääletus lõppes 22. juulil. Tulemus kuulutati välja 23. juulil. Johnson valiti juhiks 92 153 häälega (66,4%) ja Hunt 46 656 häälega (33,6%). Ta vahetas Theresa May ametlikult peaministrina välja 24. juulil pärast kohtumist kuningannaga.
2019. aasta üldvalimised
29. oktoobril 2019 teatas Johnson, et järgmised üldvalimised toimuvad 12. detsembril 2019. Ta soovis, et konservatiivid saavutaksid parlamendis enamuse, et võtta vastu Brexiti seaduseelnõu. Valimistulemus oli suur konservatiivide võit. Nad võitsid umbes 80 koha suuruse häälteenamusega. Tulemus oli Tööpartei jaoks halvim alates 1935. aastast.
Küsimused ja vastused
Küsimus: Kes on Aleksander Boris de Pfeffel Johnson?
V: Alexander Boris de Pfeffel Johnson on Briti poliitik ja ajakirjanik, kes oli 23. juulist 2019 kuni 5. septembrini 2022 Ühendkuningriigi peaminister ja Konservatiivse Partei juht.
K: Milliseid ametikohti ta on pidanud?
V: Johnson on olnud Uxbridge'i ja South Ruislip'i parlamendi liige alates 2015. aastast, esindas aastatel 2001-2008 Henley valimisringkonda, valiti 2008. aastal Londoni teiseks linnapeaks, 2016. aastal välis- ja rahvuskaubandusministriks, 2005. aastal kõrghariduse variministriks, 1999-2005 The Spectator'i toimetaja.
K: Millal sai temast peaminister?
V: Ta sai peaministriks 24. juulil 2019.
K: Kuidas sai temast peaminister?
V: Ta sai peaministriks pärast seda, kui ta võitis 2019. aasta konservatiivide partei juhtivalimised Jeremy Hunti vastu.
K: Millise sündmuse tõttu astus ta peaministri ametist tagasi?
V: Ta astus peaministri ametist tagasi 5. septembril 2022 pärast seda, kui ta käsitles Chris Pincheriga seotud skandaali ja paljud kabineti liikmed astusid selle tõttu tagasi.
K: Kas Johnson kandideeris pärast peaministriks tagasiastumist uuesti?
V: Ei, vaatamata ootustele, et ta kandideerib uuesti pärast Liz Trussi tagasiastumist peaministriks, otsustas ta mitte uuesti kandideerida.
