Alexander Boris de Pfeffel Johnson (sündinud 19. juunil 1964) on Briti poliitik ja ajakirjanik, kes on olnud silmapaistev ja sageli vastuoluline avaliku elu tegelane. Ta on Uxbridge'i ja South Ruislip'i piirkonna parlamendiliige alates 2015. aastast ning varem esindas ta 2001–2008 Henley valimisringkonda. Johnson oli Ühendkuningriigi peaminister alates 24. juulist 2019 kuni 6. septembrini 2022 ning samal ajal 23. juulist 2019 kuni 2022 Konservatiivse Partei juht.

Varane elu ja haridus

Johnson sai hariduse Etonis ja jätkas seejärel Oxfordi Balliol College'i, kus ta õppis klassikat. Oxfordis oli ta aktiivne üliõpilaselu kujundaja ja osales debatiringkondades. Hariduse ja varajase karjääri taust aitas tal kujundada tugevat avalikku kuvandit ja meediatundlikkust.

Ajakirjaniku karjäär

Johnson alustas oma ajakirjanikukarjääri The Times'is. Hiljem töötas ta The Daily Telegraphi juures, kus ta oli abitoimetaja. 1999. aastal sai temast The Spectatori toimetaja. Ajakirjanikuna sai ta tuntuks terava stiili ja populaarsete kolumnitega; ta on ka kirjutanud mitmeid raamatuid, mis kombineerivad poliitikat, ajalugu ja isiklikke mälestusi.

Varajane poliitiline karjäär

Johnson astus aktiivselt poliitikasse 2000ndatel aastatel. Ta töötas lühikest aega konservatiivide esiridades Michael Howardi ajal ning oli 2004. aasta aprillist kuni novembrini erinevates variministerlikus rollides. Selle perioodi sisse jäi ka skandaal ja arutelud tema aususe üle, mille järel ta mõneks ajaks eemaldus teatud ametitest, kuid naasis peagi rahvusliku tähelepanu keskmesse. 2001. aasta üldvalimistel valiti ta alamkoja liikmeks.

Londoni linnapea

2008. aasta Londoni linnapea valimistel valiti Johnson Londoni teiseks linnapeaks ja ta teenis selles ametis kaks ametiaega kuni 2016. aastani. Linnapeana keskendus ta transpordi-, elamumajandus- ja kultuuriküsimustele, tuntuks sai näiteks odavama transpordipileti ja laiemalt nähtavate linnaprojektide poolest. Linnapeaks olemise ajal püsis ta tugeva meediaprofileerijana ning kasutas sageli värvikat retoorikat.

Tagasipöördumine rahvuslikule areenile ja ministriametid

Pärast linnapeaametit pöördus Johnson tagasi parlamendikandidaadina. 26. augustil 2014 teatas ta, et kandideerib 2015. aasta üldvalimistel Uxbridge'i ja South Ruislip'i konservatiivide parlamendikandidaadiks ning ta võitis valimised 2015. aastal. Ta ei kandideerinud 2016. aasta Londoni linnapea valimistel; uueks linnapeaks valiti leiboristide kandidaat Sadiq Khan.

Pärast Brexitile suunatud kampaaniat sai Johnson 2016. aasta juulis Theresa May kabinetis välis- ja Rahvaste Ühenduse asjade riigisekretäri. Ta astus sellest ametist tagasi 2018. aasta juulis, olles vastu Theresa May Brexiti-kokkuleppele ja siseriiklikule strateegiale. Tema tagasiastumine oli osa laiemast ministrite taganemiste laine, mida juhtisid erinevad erimeelsused Brexitiga seotud poliitika üle. Järelkorras sai tema ametikoha Jeremy Hunt.

Brexit ja parteijuhtimine

Johnson oli üks kuulsamaid ja mõjukamaid Brexiti toetajaid 2016. aasta liikmesreferendumi ajal, kus valijad otsustasid, et Ühendkuningriik lahkub Euroopa Liidust. Pärast pikka ja vastuolulist protsessi sai Johnson 2019. aasta suvel Konservatiivse Partei juhiks ning Ühendkuningriigi peaministriks 24. juulil 2019. Tema valitsuse üks keskseid lubadusi oli "Brexit ära teha" ning ta sõlmis Euroopa Liiduga uue lahkumislepingu, mis viis lõpuks 31. jaanuaril 2020 Ühendkuningriigi ametlikule lahkumisele (üleminekuperiood jätkus kuni aasta lõpuni).

2019. aasta lõpus toimunud Ühendkuningriigi üldvalimistel 13. detsembril sai Konservatiivne Partei suure enamuse, mis tugevdas Johnsoni positsiooni ja võimaldas tal viia ellu oma poliitilist programmi Brexiti lõpuleviimiseks.

Peaministriks olemise aeg ja tagajärjed

Johnsoni peaministriks olemise ajal olid valitsuse tegevuse keskmes Brexit, majandus- ja suhteprobleemid EL-iga, COVID-19 pandeemia juhtimine ning sisepoliitilised vaidlused. Tema ametiaeg oli tähistatud nii poliitiliste võitudega kui ka korduvate kriisidega ja vastukajaga meedias. 2021. aastal abiellus ta Carrie Symondsiga; neil on lapsi ja ta on olnud isiklikult tähelepanu all.

2022. aasta algusest keskendus avalik kriitika suurel määral valitsuse käitumisele koroonapiirangute ajal toimunud sotsiaalsete ürituste (nn "Partygate") pärast. Politsei määras mitmele isikule ja osaliselt ka Johnsonile trahvid koroonapiirangute rikkumise eest — Johnson oli esimene istunud peaminister, kellele politsei määras trahvi. Selle tulemuseks oli poliitiline surve ja kaotus toetusele partei sees. Pärast laialdasi ministrite lahkumisi ja surve astus ta juulis 2022 tagasi partei juhtimise kandidaadiks olemisest, kuid jäi ametisse kuni uue juhtkonna valimiseni; lõpuks lahkus ta ametist 6. septembril 2022. Tema järglasteks peaministrina said esmalt Liz Truss ja seejärel Rishi Sunak.

Terviseprobleem ja taastumine

2020. aasta aprilli alguses haigestus Johnson raskelt COVID-19 pandeemia ajal ning viidi haiglaravile. Ta hospitaliseeriti St Thomas' haiglasse Londonis ja vajas mõneks ajaks intensiivravi; pärast paranemist naasis ta aprilli lõpus tööle. Tema haigus ja taastumine tõid avalikku tähelepanu valitsuse pandeemiakäsitlusele ning isiklikule riskile, mida viirus kujutas.

Vastuolud, kriitika ja pärand

Johnson on poliitiliselt väga populaarne oma pooldajate seas, kes hindavad tema otsekohesust ja võimet lihtsustada keerulisi sõnumeid. Samas on ta olnud intensiivse kriitika objektiks seoses retoorika, juhtimisstiili, paradoksaalsete avalduste, ning uskumatute skandaalide ja kontrollimistega, mis puudutavad konfidentsiaalsust ja ausust. Tema karjäär on olnud kombineeritud suurtest võitudest (näiteks 2019 valimisvõit ja Brexit) ning tagajärgedest, mis viisid lõpuks tema lahkumiseni parteijuhina ja peaministrina.

Kirjandus ja avalik esinemine

Lisaks poliitikale on Johnson tuntud kui viljakas kirjanik ja kolumnist: ta on avaldanud mitmeid raamatuid, sh ajaloolisi ja poliitilisi teoseid ning mälestusi. Tema kirjastiil on sageli humoorikas ja provokatiivne, mis on aidanud tal hoida tugevat avalikku profiili väljaspool formaalset poliitikat.

Üldiselt jääb Boris Johnson üheks 2000ndate–2020ndate Ühendkuningriigi silmapaistvaks, kuid polariseerivaks avaliku elu tegelaseks, kelle mõju poliitikale ja avalikule arutelule on märkimisväärne ning mille hindamine oleneb tugevalt vaatenurgast.