Londoni metroo

Ajalugu

Algus

Metropolitan Line oli esimene metroo osa, mis tehti. See avati 1863. aastal. Siis kulges see Paddingtoni ja Farringdoni vahel. See võttis päevas vastu 40 000 reisijat. Hiljem muudeti see pikemaks. District Line'i ehitas teine ettevõte. 1884. aastal valmis Circle Line. Kõik need liinid kasutasid alguses auruvedureid.

1890. aastal avati elektrirongidega liin, mis kasutas elektrironge. See oli palju sügavamal maa all kui teised liinid. Nüüd on see osa Põhjarajast. Selliseid liine avati rohkem. Inimestele meeldisid need, nii et 1905. aastal muudeti auruvedureid kasutanud liinid elektrirongide kasutamisele.

20. sajandisse

Kuna eri liine juhtisid erinevad ettevõtted, oli liinide vahetamine keeruline. Aastatel 1900-1902 ostis Charles Yerkes enamiku ettevõtetest ja moodustas ettevõtte nimega Underground Electric Railways of London Company Ltd, lühendatult UERL.

1930ndatel ja 1940ndatel aastatel

1933. aastal moodustati kõigist bussi-, trammi- ja metrooettevõtetest ettevõte, mida nimetati Londoni reisijateveoametiks (London Passenger Transport Board, LPTB). See kavatses võrgustikku pikendada, kuid Teine maailmasõda peatas selle. Sõja ajal kasutati mõningaid metroojaamu pommide eest kaitsvateks varjenditeks.

Pärast sõda

Pärast sõda kasutas rohkem reisijaid metrood. Tehti väiksemaid muudatusi: Victoria Line avati 1960. aastatel ja praegu Piccadilly Line pikendati 1977. aastal Heathrow lennujaama. Jubilee Line avati 1979. aastal ja pikendati 20 aastat hiljem Stratfordini. Öine metroo võeti kasutusele 2016. aastal.

Hüüdnimi "the Tube" tuleneb ümmargustest tunnelitest, mida mõned rongid kasutavad. Näidatud "metroorong" on Londonis Hendoni keskjaama lähedal asuvas tunnelis.

Võrk

Rongid

Süsteemis kasutatakse kahte liiki ronge, suurt tüüpi - nn pindalalisi ronge ja väiksemat tüüpi - sügava tasandi ronge. Suurtega sõidetakse ristkülikukujulistes tunnelites (District Line, Metropolitan Line, Circle Line), väikestega aga ümmargustes tunnelites. Enamikul liinidel on erinevad rongid, kuigi need sobivad ühte neist kahest kategooriast.

Jaamad

Metroo rongid sõidavad tavaliselt 270 jaama. 14 jaama asuvad väljaspool Londonit.

Rida

Nimi	Kaardi värvus	Esmakordselt käivitatud	Tüüp	Pikkus	Nr. Sta	Praegune varu	Tripsper annum (×1000)	Keskmine reisijate arv kilomeetri kohta (×1000)
Bakerloo liin	Pruun	1906	DeepTube	23,2 km14 ,5 mi	25	1972 Stock	111,136	7,665
Keskliin	Punane	1900	DeepTube	74,0 km46,0 mi	49	1992 Stock	260,916	5,672
Ringjoon	Kollane	1871	Pinnalähedane	27,2 km17,0 mi	36	S Stock	114,609	4,716
Piirkonnaliin	Roheline	1868	Pinnalähedane	64,0 km40,0 mi	60	S Stock	208,317	5,208
Hammersmith & City liin	Roosa	1864	Pinnalähedane	25,5 km15 ,9 mi	29	S Stock	114,609	4,716
Juubeliliin	Silver	1979	DeepTube	36,2 km22 ,5 mi	27	1996 Stock	213,554	9,491
Metropolitan line	Tume magenta	1863	Pinnalähedane	66,7 km41 ,5 mi	34	S Stock	66,779	1,609
Põhjapoolne liin	Must	1890	DeepTube	58,0 km36,0 mi	50	1995 Stock	252,310	7,009
Piccadilly liin	Tumesinine	1906	DeepTube	71,0 km44 ,3 mi	53	1973 Stock	210,169	4,744
Victoria liin	Helesinine	1968	DeepTube	21,0 km13 ,3 mi	16	2009 Aktsiad	199,988	15,093
Waterloo & City liin	Türkiissinine	1898	DeepTube	2,5 km1 ,5 mi	2	1992 Stock	15,892	10,595
1.      ↑ Tuntud kui Central London enne 1937. aastat. 2.      ↑ Metropolitan ja District railways ühine sisemine ringteenistus algas hobuseraua kujul, täielik silmus moodustati 1884. aastal ja praegune spiraal 2009. aastal. Liini on vähemalt alates 1936. aastast nimetatud Circle line'iks ja esmakordselt ilmus see eraldi metrookaardile 1948. aastal. 3.      ↑ Algselt Great Westerni ja Metropolitan'i raudteede ühisliin, mis esmakordselt ilmus eraldi metrookaardile 1990. aastal. 4.      ↑ Nimi pärineb aastast 1937. 5.      ↑ Kuni 1994. aastani opereeris Waterloo & City liini British Rail ja selle eelkäijad.

Metroovõrgu 1. tsoon (keskne tsoon), nagu see tegelikkuses välja näeks.

Juurdepääs jaamale

Kui enamik Londoni metroojaamu ehitati, ei arvestatud puuetega inimeste ja ratastoolide juurdepääsuga. Kuigi paljudes maapealsetes jaamades on perroonini vaid mõned trepid, on peaaegu kõigis metroojaamades mõned süsteemi 410 eskalaatorist ja 112 liftist (liftid). Uuemad jaamad on varustatud ligipääsuga puuetega inimestele ja paljud vanemad jaamad on renoveerimisel või ümberehitamisel paigaldatud puuetega inimestele. Alates 2004. aastast näitavad rongides olevad kaardid, millistes jaamades on tänavatasandilt astmevaba juurdepääs. Transport for London kavatseb 2020. aastaks luua üle 100 täielikult ligipääsetava jaama võrgu, mis tähendab, et 75% metroosõitudest on võimalik teha astmevaba juurdepääsuga.

Londoni metroosüsteemi eskalaatorid on ühed pikimad Euroopas. Need töötavad 20 tundi päevas, 364 päeva aastas ja neid kasutab 13 000 inimest tunnis, kusjuures 95% neist töötab korraga.

Eskalaatorid Põhja liini Banki jaamas.

Ohutus

Õnnetused

Metroo ajaloos on toimunud suhteliselt vähe õnnetusi. Enamik neist on juhtunud, kui inimesed on kogemata rööbastele kukkunud. Mõnes jaamas on rööbastee keskel kaevikud, et inimesed ei saaks rööbastele kukkudes vigastada. Hiljuti ümberehitatud süsteemi osades, eriti Jubilee liinil, on perroonide uksed. Need uksed avanevad ainult siis, kui rong peatub, ja takistavad inimeste kukkumist või rööbastele hüppamist.

Platvormi uksed

Jubilee Line'i pikenduse (Westminsterist North Greenwichi) maa-alustel jaamades on paigaldatud liugväljaku uksed, et vältida inimeste kukkumist perroonilt rööbastele ja hoida ära/ennetada enesetapusid.

Pommirünnakud

30-ndatel, 70-ndatel ja 90-ndatel pommitas IRA metrood mitu korda ja seetõttu ei ole jaamades ega nende ümbruses olnud prügikaste kuni viimase ajani, mil mõnes süsteemi osas võeti kasutusele läbipaistvad plastkotte. 7. juulil 2005 toimusid radikaalsete islamiterroristide kolm rünnakut kahes Circle Line'i rongis ja ühes Piccadilly Line'i rongis.

Suitsetamine

Suitsetamine ei ole lubatud üheski maa-aluses ruumis. See keelati pärast 1987. aastal King's Cross'i jaamas toimunud tulekahju.

Westminsteri raudteejaama perroonilaua uksed.

Kriitika

Londoni pendeldajad kurdavad sageli metroo üle. Isegi ajalehed, eriti Evening Standard, kritiseerivad seda süsteemi sageli.

Tavaliselt kurdetakse hilinemiste, ülerahvastatuse ja piletihindade üle. Mõnikord toimuvad Londoni metroo töötajate streigid.

Fares

Londoni metroo piletihinnad on praegu kõige kallimad kõikidest raudteesüsteemidest maailmas, sealhulgas ka luksuslikust Orient Expressist, ja need tõusevad jätkuvalt väga kõrgelt. Muret on tekitanud ka oyster-kaardi ja sularahahindade tohutu erinevus, kusjuures on kritiseeritud, et kõrged sularahahinnad heidutavad turiste ja päevakülastajaid Londonis reisimisest.

Viivitused

Kuna maa-alune süsteem on väga vana, on sageli vaja teha inseneritöid ja see põhjustab sageli viivitusi. Samuti võib olla muid põhjusi, näiteks signaalirikkeid või muid rikkeid. Kliendid võivad nõuda hüvitist, kui nende metroosõit hilineb üle 15 minuti Transport For Londoni kontrolli all olevate probleemide tõttu.

Ülerahvastatus

Kuna metrood kasutab planeeritust palju rohkem pendlejaid, tekib sageli ülerahvastatus. See võib põhjustada pendeldajate seas stressi ja pettumust metroosüsteemi suhtes. Parlamendiliikmete raporti kohaselt seisavad pendeldajad silmitsi "igapäevase traumaga" ja on sageli sunnitud reisima "talumatutes tingimustes".

Tööstusmeetmed

Kuna Londoni metroovõrgustikus reisib iga päev väga palju reisijaid, on streikidel või streikidel metroovõrgustikus väga suur mõju Londoni liiklusele ja see võib mõjutada Londoni majandust. Londoni metroo ja raudtee-ettevõtete ametiühingud väidavad, et töötav avalikkus, eraettevõtted ja valitsusasutused avaldavad suurt survet.

Londoni metroos toimuvad streigid mitmel põhjusel, sealhulgas tööohutuse ja -tervishoiu, töötingimuste ja palgataseme tõttu. 1970ndate lõpus toimus mitu sellist streiki.