Maurice Harold Macmillan – Ühendkuningriigi peaminister (1957–1963)

Maurice Harold Macmillan — Ühendkuningriigi peaminister 1957–1963: sõjaväeline taust, majanduse kasv, poliitilised saavutused ja mõju kaasaegsele Suurbritanniale.

Maurice Harold Macmillan, 1st Earl of Stockton, OM, PC (10. veebruar 1894 – 29. detsember 1986) oli tuntud konservatiivne riigimees ja poliitik, kes oli Ühendkuningriigi peaminister aastatel 1957–1963. Ta sündis 1894. aastal, õppis Etonis ja Balliol College'is (Oxford) ning kuulus perekonnale, kellel oli kirjastusettevõte (Macmillan & Co.), millega ta pärast Esimest maailmasõda oli seotud.

Varajane teenistus ja poliitikasse sisenemine

Macmillan teenis Esimese maailmasõja ajal Grenaderite kaardiväes; sõjas saadud kogemused ja haavatasaamised mõjutasid tema edasist elukäiku. Pärast sõda liitus ta perekonna kirjastusettevõttega ja hakkas paralleelselt tegelema ka poliitikaga. Ta valiti esimest korda parlamenti 1924. aasta üldvalimistel. 1929. aasta valimistel ta oma koha kaotas, kuid naasis tagasi 1931. aastal, jätkates aktiivselt parlamenditööd ja tõustes järk-järgult konservatiivse partei juhtivate liikmete hulka.

Sõjaaegne ja sõjajärgne teenistus

Teise maailmasõja ajal määras Winston Churchill Macmillanist ühe olulisemaid Briti esindajaid Vahemere piirkonnas: ta oli valitsuse esindaja ja vahendaja Vahemere piirkonna töös ning tegeles suhtlusega nii sõjaliste juhtide kui ka liitlastega. See ülesanne tegi temast Churchilli ja Briti vägede vahel olulise lüli Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, aidates tal võita rahvusvahelist mainet ja kinnistada positsiooni riigi julgeoleku- ja välispoliitika küsimustes.

Valitsusametid ja tõus rahvusliku juhtimiseni

Pärast sõda pidas Macmillan mitmeid tähtsaid ministrikohti. Ta on olnud nii välisminister kui ka hiljem rahandusminister – need ametikohad andsid talle kogemuse välispoliitika, majanduse ning rahvusvaheliste suhete alal. Kui Sir Anthony Eden 1957. aasta Suessi kriisi järel tagasi astus, valis Konservatiivne Partei uue juhina ja selle peaministrina Macmillani; samal ajal sai ta ka Konservatiivse Parteijuhi ülesande.

Peaministrina (1957–1963)

Macmillan juhtis Ühendkuningriiki aegses, mil majandus oli üldjoontes kasvamas: tekkinud oli laialdane tarbimisvõimekus, tööpuudus oli suhteliselt madal ja elatustase tõusis. Oma kuulsas Bedfordi kõnes 1957. aasta juulis lausus ta, et rahval pole kunagi varem elus nii hästi läinud ("never had it so good"). Tema valitsus püüdis ühendada majanduse kasvamise poliitikaid, sotsiaalteenuste arendamist ja tugevamat positsiooni rahvusvahelisel areenil.

Rahvusvahelises poliitikas juhtis Macmillan moderniseeritud välispoliitikat ja püüdis hoida tihedaid suhteid NATO ja Ameerika Ühendriikidega. Tema valitsuse ajal kiirenes dekoloniseerimine Aafrikas ja mujal – ta tunnistas muutuvat rahvusvahelist olukorda ning pidas oluliseks liberaalsemat lähenemist endistele kolooniatele. 1960. aastal tekitas laialdaselt kõneainet tema kuulus "Wind of Change" kõne, milles ta tunnistas rahvuslike liikumiste kasvavat mõju Aafrikas.

Macmillani valitsus langetas ka olulisi otsuseid kaitse- ja tuumapoliitika valdkonnas ning allkirjastas kokkuleppeid, mis sätestasid Suurbritannia kohtlemist külma sõja tingimustes ja tuumajõudude uuendamist (sh kokkulepped Polari­s‑programmi osas 1960ndate alguses). Samas häiris valitsust 1963. aastal puhkenud Profumo-skandaal, mis nõrgendas avalikku usaldust valitsuse vastu ja mõjutas tema otsust taganeda.

Tagasivaatamine ja pärand

Macmillan astus peaministri kohalt tagasi 1963. aasta lõpus, suuresti terviseprobleemide ja poliitilise survetaustaga; tema mantlipärijaks sai Alec Douglas-Home. Hilisemates aastakümnetes pühendus ta kirjutamisele, mälestustele ja avalikkuse nõustamisele. 1984. aastal omistati talle tiitel Earl of Stockton. Ta suri 29. detsembril 1986, jättes pärandiks keeruka, kuid märkimisväärse perioodi Briti poliitikas: majanduse kasv, dekoloniseerimise aktiivi tunnustamine ja Suurbritannia positsiooni ümbermõtestamine sõjajärgsel maailmalaval.

Macmillanit mälestatakse kui pragmatistlikku ja karismaatilist juhti, kelle režiim keerles majandusliku heaolu kasvatamise, rahvusvahelise mõju hoidmise ja poliitilise reformi ümber. Tema lauseid ja kõnesid – eriti Bedfordi „never had it so good” ja avalikule arutelule kaasa aidanud „Wind of Change” – tsiteeritakse tänagi kui osa 1950.–1960. aastate Suurbritannia ajaloolisest pärandist.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Maurice Harold Macmillani tiitel?

K: Millal ta oli Ühendkuningriigi peaminister?

K: Millises sõjaväeteenistuses ta I maailmasõja ajal osales?

K: Millal ta astus parlamenti?

K: Milline roll oli tal Teise maailmasõja ajal?

K: Kes järgnes talle peaministrina pärast Suessi kriisi?

Otsing