Spencer Perceval (1. november 1762 – 11. mai 1812) oli Briti riigimees, kes teenis kui peaminister 1809–1812. Ta on ajaloo ainus Briti peaminister, kes on ametiajal mõrvatud.
Taust ja varane karjäär
Perceval oli John Percevali, 2. Egmonti krahvi (John Perceval, 2nd Earl of Egmont) seitsmes poeg tema teisest naisest. Tema isa oli lähedases suhtes Walesi printsi Fredericki ja kuningas George IIIga ning oli teeninud admiraliteedi esimese lordina kabinetis. Spencer Perceval õppis õigusteadust ning kujunes tugevaks juristiks ja konservatiivseks poliitikuks; teda iseloomustati kõrge moraali ja sügava anglikaani usu poolest.
Valitsus- ja poliitiline tegevus
Enne peaministriks saamist oli Perceval valitsuses mitmetel tähtsatel kohtadel. Ta oli tihti seotud rahanduse ja õigusloometööga ning leidis end teravate arutelude keskel nii sise- kui välispoliitika küsimustes. Perceval oli kindel anglikaani kiriku toetaja ja vastustas katoliiklaste emantsipatsiooni.
1807. aastal toodi lauale ja vastu võeti seadus, mis lõpetas Atlandi orjakaubanduse — selle tähtsa sammu taga olid aktiivsed abolitionistid nagu William Wilberforce. Perceval kuulus sellel ajal valitsusse ja tema ministeerium osales antud seadusandluses, kuid peaministriks ta jäi alles 1809. aastal.
Kaubandus, sõjapoliitika ja kodused rahutused
Napoleoni sõdade ajal kehtestatud majanduslikud piirangud — sealhulgas 1807. ja järgnevad Orders in Council — tegid palju pingeid nii sise- kui välisturul. Need kaubanduspiirangud, mida Perceval toetada pidi kui valitsuse juhtiv isik, osaliselt lõid vastumeelsust ja olid üks välispoliitilisi pingeid kasvatavaid tegureid, mis aitasid kaasa ka 1812. aasta sõjale Ameerika Ühendriikidega.
Samal ajal tekitas tööstusliku ümberkorralduse vastuoluline periood sotsiaalset pahameelt: 1811. aasta talvel kasvasid rahutused, mida mõnikord seostatakse ludiitide liikumisega. Kodused rahutused ja töötuse ning leibkondade raskused sundisid valitsust ka sisupoliitiliselt sekkuma — Percevalile tõi see kaasa mitmeid rünnakuid tema majanduspoliitiliste sammude suunas ning sundis korraldama ka alamkoja uurimisi.
Mõrv ja selle tagamaad
11. mail 1812, olles teel osalema alamkoja juurdluses, tappis Percevali Londonis, alamkoja fuajees, John Bellingham, kes lasi Pecevalile südamesse. Bellingham oli kaugsuhtega ärimees, kellel oli isiklik kaebus: ta väitis, et oli Venemaal vangistatud ja et tema tööandja põhjustas tema rahalised kaotused, kuid ta süüdistas ka Briti valitsust selles, et talle ei makstud hüvitist või esialgset õiglast kohtlemist. Bellingham ei esitanud otseselt poliitilist avaldust — tema motiiv oli isiklik hulkunud õigluskaebus, mitte ideoloogiline riigivastasus.
Percevali surnukeha viidi pärast mõrva Downing Street 10-sse, kus see lebas viis päeva enne matust. John Bellingham andis end kohe pärast mõrva politseile üle; tal korraldati kiirrevisioon, ta mõisteti süüdi mõrvas ja hukati nädal aega hiljem (18. mail 1812).
Järelmõjud ja pärand
Percevali surm šokeeris rahvast ja poliitilist eliiti. Tema surm tekitas kohese valdava leinuilme, kuid ka vaidlusi — nii tema majandus- ja sõjapoliitika kui ka seisukohad usu ja emantsipatsiooni küsimustes jäid avalikus meenutuses vastuolulisteks. Peaministri kohale järgnes Lord Liverpool, kes juhtis valitsust ülejäänud Napoleoni ja sõjaaegsed rasked aastad.
Isiklik elu
Perceval oli tugevasti seotud anglikaani kirikuga ning pidas anglikaani usu rolli riikliku stabiilsuse ja moraali seisukohalt oluliseks. Ta jättis maha abikaasa ja mitu last ning teda on mõistetud kui ranget, õiglust ja kohusetunnet hindavat isikut. Spencer Perceval on maetud St Luke'i kirikusse Charltonis, Kagu-Londonis.
Kokkuvõte: Spencer Perceval jäi ajalukku nii oma poliitilise tegevuse kui traagilise lõpu tõttu: tema valitsusajal toimunud otsused tekitasid laialdast vastukaja, ent seda mälestatakse kõige eredamalt tema mõrvana — sündmusena, mis jääb ainsaks ametis oleva Briti peaministri tapmiseks.
