Etruskikeel: päritolu, levik ja säilinud kirjalikud allikad

Uurimus etruskikeelest: päritolu, levik Itaalias ja säilinud kirjalikud allikad — avasta inskriptsioonid, keeleline pärand ja ajaloolised saladused.

Etruskikeelt rääkisid ja kirjutasid etruskid Etruria iidsel alal (praegune Toscana, Lääne-Umbria ja Põhja-Latium) ning Itaalia osades Lombardia, Veneto ja Emilia-Romagna (kus gallialased võtsid etruskide koha üle).

Kirjutisi on leitud Loode- ja Lääne-Kesk-Itaalias piirkonnas, mille nimi pärineb endiselt etruskidelt, Toscanas (ladina keeles tuscī "etruskid"), ning Latiumis, Roomast põhja pool, Umbrias Tiberi läänes, Capua ümbruses Campanias ja Po-äärses orus Etruriast põhja pool. See on tõenäoliselt piirkond Itaalias, kus seda keelt kunagi räägiti.

Päritolu ja klassifikatsioon

Etruskikeel ei kuulu Indo-Euroopa keelte hulka ja seda on tavapäraselt käsitletud kui keelelist eraldiseisvat üksust. Paljud lingvistid seostavad seda siiski lähedasemalt mõnede teiste Lõuna-Euroopas ja Aasias esinevate väiksemate keelrühmadega – näiteks raetikeel (Alpidel) ja leemnike keel (Lemnoses) – moodustades nii‑öelda türsenia (tyrrhenic) keelte rühma. Klassifikatsiooni ja sugulussidemete kohta puudub siiski üksmeel, sest andmed on piiratud ja mõningad sarnasused võivad olla põhjustatud kontaktidest.

Kirjutamine ja tähestik

Etruskikeel kasutab tähestikku, mis põhineb Lõuna-Itaalia ja Lääne-Kreeka kreeka variantidel (eriti eubooseaalsel tähestikul). Tähestikku kohandati etruskite häälikusüsteemile ning kirjutamine toimus valdavalt paremalt vasakule; aeg-ajalt esineb ka boustrophedon‑stiilis kirjutust (vahelduv suund ridade kaupa).

Kuigi etruskikeele häälikud ja tähestiku vasted on suurel määral rekonstrueeritud ja hääldus saab sageli tõlgenduse, on sõnavara ja süntaks osaliselt arusaamatu, sest säilinud tekstid on sageli lühikesed ja kontekstist väljarebitud.

Levik ja ajalugu

Etruskikeelt hakati rääkima alates suure tõenäosusega arheoloogilise Villanovana perioodi lõpust ja varajasest etruskiaegsest ajast (umbes 9.–8. saj eKr) ning see säilis kirjanduses ja ametlikus kasutuses kuni Rooma võimu laiendamiseni. Rooma laienemine ja ladina keele domineerimine viisid etruskikeele järk‑järgulise asendumiseni; 1. sajandil eKr – 1. sajandil pKr oli etruskikeel suurel määral hääbumas, kuigi religioossed ja rituaalsed kasutusviisid püsisid kohati kauem.

Säilinud kirjalikud allikad

Säilinud etruskikeelseid kirjeid on palju, ehkki paljud on lühikesed. Kokku on teada üle tuhandeid epigraafilisi leide (mitmes hinnangus umbes 10 000), neist enamik on hauatekstid, nimetused, pühendused ja lühikesed huvidokumendid. Peamised säilinud tüübid on:

• Hauatekstid ja epitafid – lühikesed tekstid kivitahvlitel ja hauakambrites, mis annavad sageli vaid nimesid, sugulussuhteid ja mõningaid formaalseid fraase.
• Pühendused ja votiivtekstid – sarnastena leitud altaritel ja monumentidel, mis võivad kirjeldada annetajat ja jumalust.
• Suuremad tekstikorpused – mõned erandid annavad pikemaid tekste, mis on eriti väärtuslikud keele uurimiseks. Näiteks Liber Linteus (linane raamat, mis jõudis arheoloogiliselt Egiptuse läbi ja kasutati mähises) on kõige pikem säilinud etruskikeelne käsikiri; Pyrgi tahvlid (bifidaalsed tahvlid, kus üks tekst on etruskikeelne ja teine foiniikia keel) annavad väärtusliku paralleeli tõlkimiseks.
• Müürikirjad ja kujutised – dekoratiivsetel esemetel, savinõudel ja skulptuuridel olevad kirjad aitavad mõista nimesid, ametinimetusi ja rituaalseid väljendeid.

Olulised ja tuntud leide näited

• Pyrgi tahvlid – kolmest kuldtahvlist koosnev pühitsetud tekst (Etruscan–Phoenician), mis aitasid tõlgendada mõningaid vasteid.
• Liber Linteus – linaste mähiste fragmentidest kokku pandud tekst, pikim teadaolev etruskikeelne kiri.
• Mitmed hauamonumendid ja sarkofaagid Cerveterist, Tarquinia ja teistest olulistest etruskilinnadest.

Keel ja selle uurimine

Etruskikeel on osaliselt dešifreeritud: me tunneme paljusid tähemärke ja nende hääldusi ning suudame lugeda paljusid tekste transkribeerituna, kuid grammatika ja suure osa sõnavara tähendused jäävad ebaselgeks. Põhjused on järgmised:

• Vähe pikkasid kirjeldavaid tekste, mis annaksid konteksti ja aitaksid sõnavara määratleda.
• Vähesed usaldusväärsed kahesuunalised tõlked või bilinguaalsed tekstid (Pyrgi tahvlid on erandiks).
• Keel erines sellest, millega võrreldes saaks lihtsasti tuletada tähendusi (st see ei ole Indo‑Euroopa päritolu), mis teeb sõnade algse tähenduse taastamise keerulisemaks.

Tänapäeval kombineerivad teadlased epigraafikat, arheoloogiat, onomastikat (nimede uurimist) ja võrdlevat lingvistikat, et edasi selgitada etruskikeele struktuuri ja sõnavara.

Hävimine ja pärand

Rooma laienemise tulemusena surus ladina keel etruskikeele välja igapäevasest kasutusest. Siiski mõjutab etruskikeel tänapäeva arheoloogilisi ja ajaloolisi tõlgendusi – näiteks on etruskid andnud Rooma kultuurile usulisi kombeid, arhitektuurilisi kujundeid ja kunstivorme. Paljud isikunimed, kohanimed ja teatud rituaalsed terminid säilisid ladina kaudu ajalooallikutes ja annavad edasi killukesi etruskikeelset pärandit.

Kokkuvõte: Etruskikeel on Lõuna‑Euroopa oluline, kuid osaliselt mõistatuslik keeleline pärand. Kuigi tähestik ja paljud kirjad on loetavad, piirab ebapiisav teksti pikkus ja vähene paralleelmaterjal meie võimet keelt täielikult mõista. Iga uus arheoloogiline leid võib anda olulise täienduse selle iidse keele ja kultuuri tundmaõppimiseks.

Küsimused ja vastused

K: Kes rääkis ja kirjutas etruskide keelt?

K: Millistes Itaalia osades räägiti ja kirjutati etruskide keelt?

K: Kust on leitud etruskikeelseid kandeid?

K: Mille järgi on Toscana nime saanud?

Küsimus: Milline rühm võttis etruskide koha Lombardias, Venetos ja Emilia-Romagnas?

K: Milline on tõenäoline piirkond Itaalias, kus kunagi räägiti etruskide keelt?

Küsimus: Millistes geograafilistes piirkondades oli etruskide keelel kõige suurem mõju?

Otsing