Raamatupidamine
Raamatupidamine või raamatupidamine on töö, mille käigus jagatakse finantsinformatsiooni ettevõtte kohta juhtidele ja aktsionäridele (inimestele, kes on ettevõttesse investeerinud). Raamatupidamist nimetatakse sageli "ärikeeleks". Raamatupidajad on inimesed, kes tegelevad raamatupidamisega ning teostavad ka ettevõtte raamatupidamisarvestuse ja -dokumentide auditeerimist või kontrollimist. Suurbritannias teostab seda auditeerimist sageli kvalifitseeritud isik, keda nimetatakse "Chartered Accountant". Ameerika Ühendriikides on kutsenimetus Certified Public Accountant ehk "CPA".
Kui raamatupidajad teevad raamatupidamistööd, kirjutavad nad ettevõttele kuuluvatesse raamatupidamisregistritesse (pearaamatutesse). Iga kord, kui raha kulutatakse või teenitakse, kirjutatakse see pearaamatusse. Pearaamatu andmeid kasutatakse ettevõtte raamatupidamisaruannete koostamiseks kord kuus, kord kvartalis (iga kolme kuu tagant) ja kord aastas (igal aastal). Aastaaruandest selgub, millist raha ettevõte on aja jooksul sisse võtnud ja milleks ta on raha kulutanud. Samuti näitab see, kas ettevõte teenis aasta jooksul kasumit (kui ettevõte teenis rohkem raha kui kulutas), kes on ettevõttele raha võlgu, kellele ettevõte on raha võlgu ja milliseid suuri kalleid esemeid on ettevõte ostnud, mida ta kavatseb kasutada aastaid. Laenuandjad, juhid, investorid, maksuhaldurid (inimesed, kes koguvad valitsuse jaoks makse) ja teised otsustajad vaatavad seda raamatupidamise aastaaruannet. Juhid ja investorid vaatavad pearaamatut ja teevad otsuseid selle kohta, kuidas tulevikus raha kulutada. Laenuandjad, näiteks pangad, vaatavad raamatupidamisaruandeid enne, kui nad ettevõttele raha laenavad. Maksuamet vaatab neid, et kontrollida, kas ettevõte maksab õigeid makse.
Kust see sõna pärineb
Sõna "raamatupidaja" pärineb algselt ladinakeelsest sõnast computare - "arvestada, loendada, nummerdada", prantsuse keele kaudu.
"Accomptant" oli sõna "raamatupidaja" algne kirjapilt ja hääldus. Aja jooksul hakkasid inimesed aga sõna "accomptant" "p" välja jätma. Aja jooksul muutus sõna nii ütlemise kui ka kirjapildi poolest selliseks, nagu see on tänapäeval.
Raamatupidamisteooria
Põhiline raamatupidamisvõrrand on: varad = kohustused + omakapital.
Ajalugu
Varajane ajalugu
Raamatupidamine on väga vana. See sai alguse siis, kui inimesed hakkasid esmakordselt talusid pidama ja linnu rajama. Inimesed, kes mõtlesid majanduse (raha ja väärtuslike asjade üle arvestuse pidamise) üle, mõtlesid välja, kuidas kirjutada üles saagi suurused ja väärtused.
Vana-Mesopotaamia märgiline raamatupidamine
Varaseimad raamatupidamisandmed leiti iidse Babüloonia, Assüüria ja Sumeri varemetest, mis on üle 7000 aasta vanad. Selle aja inimesed kasutasid vilja ja karja kasvu registreerimiseks primitiivseid raamatupidamismeetodeid. Kuna põllu- ja karjakasvatusel on loomulik hooaeg, on lihtne lugeda ja kindlaks teha, kas pärast saagi koristamist või noorloomade võõrutamist on tekkinud ülejääk.
Savimärkide abil raamatu pidamise vormi leiutamine kujutas endast inimkonna jaoks tohutut kognitiivset hüpet.
Kaheteistkümnendal sajandil pKr kirjutas araabia kirjanik Ibn Taymiyyah raamatu nimega Hisba. Selles raamatus on üksikasjad raamatupidamissüsteemide kohta, mida moslemid kasutasid enne seitsmenda sajandi keskpaika pKr. moslemite raamatupidamist mõjutasid (muutsid) roomlased ja pärslased. Ibn Taymiyyah esitab oma raamatus üksikasjad keerulise riikliku raamatupidamissüsteemi kohta.
Raamatupidamine Rooma impeeriumis
Res Gestae Divi Augusti (ladina keeles: "Jumaliku Augustuse teod") on Rooma rahvale esitatud tähelepanuväärne aruanne keiser Augustuse valitsemisest. Selles on loetletud ja kvantifitseeritud tema riiklikud kulutused, mis hõlmasid jaotusi rahvale, maa- ja rahaeraldusi sõjaväe veteranidele, toetusi aerariumile (riigikassale), templide ehitamist, usulisi annetusi ning kulutusi teatrietendustele ja gladiaatorimängudele. See ei olnud riigi tulude ja kulude aruanne, vaid oli mõeldud Augustuse suuremeelsuse demonstreerimiseks. Res Gestae Divi Augusti tähtsus raamatupidamise seisukohalt seisneb selles, et see näitab, et täitevvõimul oli juurdepääs üksikasjalikule finantsteabele, mis hõlmas umbes neljakümne aasta pikkust ajavahemikku ja mida oli võimalik ka pärast sündmuste toimumist välja selgitada. Keisri käsutuses olnud raamatupidamisandmete ulatus viitab sellele, et nende eesmärk hõlmas planeerimist ja otsuste langetamist.
Rooma ajaloolased Suetonius ja Cassius Dio kirjutavad, et 23. aastal eKr. koostas Augustus rationarium'i (arve), milles loetleti avalikud tulud, sularaha summad aerarium'is (riigikassas), provintside fisci's (maksuametnike) ja publicani'de (avalike töövõtjate) käes; samuti sisaldas see vabastatud isikute ja orjade nimesid, kellelt võis saada üksikasjalikku aruannet. Selle teabe lähedust keisri täidesaatvale võimule tõendab Tacituse väide, et selle kirjutas välja Augustus ise.
Rooma armee sõjaväelased pidasid raha, kaupade ja tehingute kohta täpset arvestust. Mõne päeva jooksul Vindolanda linnakus umbes 110. aasta paiku pKr. saadud väikeste sularahasummade aruanne näitab, et linnakus võis igapäevaselt arvestada sularahasissetulekuid, mis pärinesid võib-olla laagris toodetud varude või kaupade ülejäägi müügist, orjadele jagatud kaupadest, nagu cervesa (õlu) ja clavi caligares (naelad saapa jaoks), samuti üksikute sõdurite poolt ostetud kaupadest. Kindluse põhivajadused rahuldati otsetootmise, ostmise ja rekvireerimise teel; ühes kirjas sisalduv palve osta 5000 modii (mõõdud) braces'i (õllepruulimisel kasutatav teravili) näitab, et kindlus ostis toiduaineid märkimisväärsele hulgale inimestele.
Heroninose arhiiv on nimi, mis on antud tohutule papüürusdokumentide, peamiselt kirjade, kuid ka arvukate aruannete kogumikule, mis pärineb Rooma Egiptusest 3. sajandist pKr. Suurem osa dokumentidest on seotud suure eravalduse juhtimisega, mis on nimetatud Heroninose järgi, sest ta oli phrontistes (koine kreeka keeles: juhataja), kellel oli keeruline ja standardne raamatupidamissüsteem, mida järgisid kõik kohalikud talujuhtid. Iga mõisa iga allüksuse haldur koostas oma väikese raamatupidamisarvestuse, mis hõlmas mõisa igapäevast majandamist, tööjõu maksmist, saagi kasvatamist, toodangu müüki, loomade kasutamist ja üldisi kulutusi personalile. Seejärel koondati see teave papüürusekirjade kujul ühte suurde aastaaruandesse iga konkreetse mõisa allüksuse kohta. Kirjed olid järjestatud sektorite kaupa, kusjuures rahalised kulud ja tulud ekstrapoleeriti kõigist eri sektoritest. Sellised aruanded andsid omanikule võimaluse teha paremaid majandusotsuseid, sest teave oli sihipäraselt valitud ja järjestatud.
Luca Pacioli ja kaasaegne raamatupidamine
Luca Pacioli (1445-1517), tuntud ka kui Friar Luca dal Borgo, on väidetavalt raamatupidamise "isa". Ta kirjutas ladinakeelse õpiku Summa de arithmetica, geometrica, proportioni et proportionalita (Summa aritmeetikast, geomeetriast, proportsioonidest ja proportsionaalsusest, Veneetsia 1494). Seda õpikut kasutati Põhja-Itaalia abbaco koolides. Neis koolides õpetati kaupmeeste ja käsitööliste poegi. See õpik oli kirjutatud matemaatikast. Selles on esimene trükitud kirjeldus selle kohta, kuidas Veneetsia kaupmehed pidasid raamatupidamist. Veneetsia kaupmehed kasutasid süsteemi, mida nimetatakse kahekordseks raamatupidamissüsteemiks.
Topeltraamatupidamine on raamatupidamine, kus iga tehingu kohta tehakse deebet- ja kreeditkanne.
Pacioli kirjutas selle süsteemi üles, kuid ta ei leiutanud seda, kuid teda nimetatakse siiski "raamatupidamise isaks". Tema poolt kirja pandud süsteemis oli enamik tänapäeval tuntud raamatupidamistsüklit. Ta kirjutas päevikute ja pearaamatute kasutamisest ning hoiatas, et inimene ei tohiks öösel magama minna enne, kui deebet ja kreedit on võrdsed. Tema pearaamatus olid kontod varade (asjad, millel on väärtus), kohustuste (võlad ja laenud, mis tuleb kellelegi maksta), kapitali (raha), tulude ja kulude jaoks. Ta näitas, kuidas kirjutada aasta lõpu lõpukandeid, ja soovitas, et pearaamatu tasakaalustatuse tõestamiseks kasutataks proovibilansi. Tema raamatus sisalduvas käsitluses (pikk essee) on infot ka muude teemade kohta, näiteks raamatupidamise eetika ja kuluarvestus.
Post-Pacioli
Esimese ingliskeelse raamatu raamatupidamise kohta avaldas John Gouge 1543. aastal Londonis, Inglismaal.
1588. aastal kirjutas John Mellis Southwarkist, Inglismaalt, lühikese raamatu, mis sisaldab juhiseid raamatupidamisarvestuse pidamiseks.
1635. aastal kirjutati veel üks raamat, mida kirjeldati kui "Kaupmeeste Mirrour ehk juhised oma raamatupidamisarvestuse täiuslikuks korraldamiseks ja pidamiseks", mis moodustati võlgniku ja võlausaldaja kaudu. Selle raamatu kirjutas Richard Dafforne, kes oli raamatupidaja. Selles raamatus on palju viiteid raamatupidamist käsitlevatele raamatutele, mis olid kirjutatud palju varem. Üks peatükk selles raamatus kannab pealkirja "Arvamus raamatupidamisarvestuse antiikajast". Selles peatükis ütleb autor, et teise autori sõnul kasutati tema kirjutatud raamatupidamist kakssada aastat varem Veneetsias.
Richard Dafforne'i raamatust oli mitu väljaannet. Teine väljaanne ilmus 1636. aastal. Kolmas väljaanne ilmus 1656. aastal. Teine väljaanne ilmus 1684. aastal. Raamat on väga terviklik selles, kuidas ta kirjeldab teaduslikku raamatupidamist. See sisaldab palju üksikasju ja selgitusi. Raamatupidamist toetav teadus meeldis seitsmeteistkümnendal sajandil paljudele inimestele. Seda toetab asjaolu, et raamatust oli nii palju väljaandeid. Alates sellest ajahetkest on kirjutatud palju raamatuid raamatupidamisest. Paljud autorid väidavad, et nad on professionaalsed raamatupidajad ja raamatupidamise õpetajad. Selle tõttu näitab see, et seitsmeteistkümnendal sajandil tegutsesid kutselised raamatupidajad.
Lähis-Ida kaart, millel on näidatud Viljakas poolkuu umbes 3. aastatuhandel e.m.a.
Susa, Uruki perioodist, umbes 3500 eKr. pärit savist valmistatud arvestusmärgid. Louvre'i idamaiste muinsuste osakond.
Osa "Res Gestae Divi Augusti" Ancyras asuvast Monumentum Ancyranum'ist (Augustuse ja Rooma tempel), mis on ehitatud ajavahemikus 25 eKr - 20 eKr.
Rooma kirjatahvel Hadrianuse müüri Vindolanda rooma kindlusest Northumberlandis (1.-2. sajand pKr), kus nõutakse raha 5000 meetri õlle valmistamiseks kasutatava teravilja ostmiseks. Briti muuseumi eelajaloo ja Euroopa osakond.
Luca Pacioli maal, mille autoriks arvatakse olevat Jacopo de' Barbari.
Raamatupidamise liigid
- Finantsarvestus on "peamine raamatupidamisarvestuse haru, mis hõlmab finantsteabe kogumist, registreerimist ja väljavõtete tegemist ning selle kokkuvõtet perioodilise kasumiaruande, bilansi ja rahavoogude aruande vormis vastavalt õiguslikele, kutsealastele ja kapitalituru nõuetele".
- Juhtimisarvestus on arvestuse liik, mis hõlmab partnereid, kes aitavad üksteist juhtimisotsuste tegemisel, loovad juhtimissüsteeme planeerimiseks ja tulemuslikkuse tagamiseks ning kasutavad finantsaruandlust, et aidata kujundada ettevõtte raamatupidamisstrateegiat tulevikuks.
- Avatud raamatupidamisarvestus on raamatupidamispõhimõte. See põhimõte nõuab, et majandussuhte osapooled näitaksid üksteisele oma raamatupidamisarvestust.
- Maksuraamatupidamine on raamatupidamisarvestuse liik, mis tagab maksuseaduste järgimise.
- Raamatupidamise teadus uurib raamatupidamise teooriat.
Finantsaudit on siseaudit ja välisaudit. Välisauditi puhul vaatab sõltumatu (sõltumatu) audiitor finantsaruandeid ja raamatupidamisdokumente. Neid kirjeid vaadates saab audiitor välja selgitada, kas need kirjed on tõesed ja õiglased ning järgivad üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtteid (GAAP) või rahvusvahelisi finantsaruandlusstandardeid (IFRS). Siseaudit püüab saada teavet juhtkonna tarbeks ja seda teevad töötajad.
Küsimused ja vastused
K: Mis on raamatupidamine?
V: Raamatupidamine on töö, mille käigus jagatakse finantsinformatsiooni ettevõtte kohta juhtidele ja aktsionäridele. Seda tuntakse ka kui "ärikeelt".
K: Kes on raamatupidajad?
V: Raamatupidajad on inimesed, kes tegelevad raamatupidamisega ning teostavad ka ettevõtte raamatupidamisarvestuse ja -dokumentide auditeerimist või kontrollimist. Suurbritannias teostab seda auditeerimist sageli kvalifitseeritud isik, keda nimetatakse "chartered accountant". Ameerika Ühendriikides on kutsenimetus Certified Public Accountant ehk "CPA".
K: Mida teevad raamatupidajad?
V: Kui raamatupidajad teevad raamatupidamistööd, siis kirjutavad nad ettevõttele kuuluvatesse raamatupidamisregistritesse (pearaamatutesse). Iga kord, kui raha kulutatakse või teenitakse, kirjutatakse see pearaamatusse. Pearaamatu andmeid kasutatakse ettevõtte raamatupidamisaruannete koostamiseks kord kuus, kord kvartalis (iga kolme kuu tagant) ja kord aastas (igal aastal).
K: Mida näitab aastaaruanne?
V: Aastaaruanne näitab, millist raha ettevõte on aja jooksul sisse võtnud ja milleks ta on raha kulutanud. Aruandest selgub ka, kas ettevõte teenis aasta jooksul kasumit (kui ettevõte teenis rohkem raha kui kulutas), kes on ettevõttele raha võlgu, kellele ettevõte on raha võlgu ja milliseid suuri kalleid esemeid on ostetud, mida ettevõte kavatseb kasutada aastaid.
K: Kes vaatab neid raamatupidamise aastaaruandeid?
V: Aastaaruandeid vaatavad laenuandjad, juhid, investorid, maksuametid (inimesed, kes koguvad valitsuse jaoks makse) ja muud otsustajad. Juhid ja investorid vaatavad neid, et teha otsuseid selle kohta, kuidas tulevikus raha kulutada, samas kui laenuandjad, näiteks pangad, vaatavad neid enne, kui nad ettevõtetele raha laenavad. Maksuametid kontrollivad nende aruannete kaudu, kas ettevõtted maksavad oma tuludest õigeid maksusummasid.
K: Kui sageli neid aruandeid koostatakse?
V: Neid aruandeid koostatakse kord kuus, kord kvartalis (iga kolme kuu tagant) ja kord aastas (igal aastal).
