Pärsia ja urdu keel: päritolu, mõju ja erinevused
Pärsia keel on mõjutanud paljude tänapäeva Lähis-Ida, Kesk-Aasia ja Lõuna-Aasia piirkondade keelte, sealhulgas urdu keele, kujunemist. Selle mõju avaldub nii sõnavaras, kirjanduslikes vormides, kirjaviisis kui ka kultuurilises ja administratiivses terminoloogias.
Urdu kui eristuv keel kujunes pikamaalisest kontaktprotsessist, mille mõjutegurid hõlmasid keskaja sõjalisi ja kultuurilisi liikumisi. Pärast türk-pärsia Mahmud of Ghazni Ghaznaviidide Lõuna-Aasia vallutamist hakkas kujunema selline keel, kus segunesid tšagatai, araabia ja pärsia keele mõjud koos kohalike indoaarsete dialektidega. See lingua franca sai lõpuks tuntuks urdu nime all. Keele varajaseks nimetuseks oli Zaban-e-Ordu ("armee keel"), õukonnakeeleks ning rahvapäraselt ka pikemas vormis laškari või laškari zaban, mis peegeldab selle tekkimist sõjaväe- ja campikeskkonnas Türgi-, Pärsia- ja India kõnelejate kokkupuutel.
Kirjakeeles omandas urdu tugeva pärsiapärase laadiku: pärsia kirjaviis ja peen kunstiline käekiri Nasta'liq levisid, samas kohandati seda India foneetika ja häälduse eripärade jaoks, lisades täiendavaid tähti ja diakriitilisi lahendusi (näiteks retroflex- ja kõlksulghäälikute märkimiseks). Pakistani rahvushümn on hea näide sellest pärsiapärasest ja sümbolist segunenud kirjanduslikust registrist — tekst ja stiil kannavad tugevat pärsiapärast mõju.
Keelestatiliselt on urdu morfosüntaktiliselt/grammatiliselt indoarjaline, kuid kirjutatakse pärsia-araabia kirjas. Urdu kirjandus on omaks võtnud mitmeid pärsia keele konventsioone ja erialast sõnavara. Mõned pärsia keelele iseloomulikud grammatilised elemendid, nagu enkliitiline ezāfe (sidemeke, mis ühendab nimisõna ja määrsõna või omastuse) ning poeetiline pseudonüüm ehk takhallus, on hõlpsasti imendunud urdu nii religioossesse kui ka ilmalikku luulesse ja proosasse.
Vaatamata pärsia keele tugevale mõjule ei kuulu urdu keeleline sugupuu iraani (pärsiakeelsete) keelte hulka, vaid ta liigitub indoaarsete keeltest pärit keelte sekka — sugulaskeelteks on näiteks pandžabi, gudžarati, seraiki ja sindhi. Urdu eripära ilmnebki selles, et igapäevakeelne alus on Indo-Aasia pärandist, kuid kõrgresistiline ja akadeemiline sõnavara on tugevalt pärsia- ja araabia-laenuline. Selle tulemusena on loonud urdu rikka kahesuguse registri: kõnekeelne Hindustani-laadne väljendus ja kirjanduse kõrgem, persianiseeritud stiil.
Paljud selgelt pärsiapärased kirjandusvormid — nagu ghazal (gazal), qasida, marsia ja nazm — kandusid üle urdu kirjandusse ning aitasid ühendada Iraani ja Lõuna-Aasia kirjandusliku pärandi. Üks tuntumaid kultuurilisi vahendajaid oli Amir Khusro, kelle pärsia- ja varajase hindavi/urdulaadse loominguga seostatakse paljude hulka jäävate vormide levikut ning kes on jäänud oluliseks looks Lõuna- ja Kesk-Aasias.
Peamised erinevused pärsia ja urdu vahel lühidalt:
- Keelestisus: pärsia kuulub iraani keelte rühma (indo-iraani haru), urdu aga indoaarsete keelte hulka.
- Foneetika: urdu sisaldab indoaarsetele keeltele iseloomulikke häälikuid (nt retroflex- ja aspiriatsiooniheled), mida pärsias ei ole; hääldus ja intonatsioon erinevad märgatavalt.
- Sõnavara: urdu sõnavara koosneb suuremas osas indoaarsetest juurtest igapäevakeeles, kuid kirjanduslik ja formaalne register on rikkalikult pärsiast ja araabia laenudest; pärsias domineerivad iraani algupärased leksikud ning araabia laenud teistes valdkondades.
- Kirjaviis: mõlemad keeled kasutavad pärsia-araabia tähestikku, kuid urdul on tähestikus täiendusi India häälikute märkimiseks ning trükis ja käekirjas on levinud Nasta'liq stiil.
- Grammatilised eripärad: urdul on indoaarne sõnajärg ja tegusüsteem (abiverbide süsteem, aspektid), pärsial on oma morfoloogilised eripärad; samas on luues ja terminoloogias näha tugevat ristmõju.
Kokkuvõtlikult on urdu tugev näide keelekontaktist: see on indoaarse grammatikaga keel, mis on rikkalikult laenanud pärsia ja araabia kultuurilist ja sõnavaralist pärandit. See miksab kokku mitmeid kirjanduslikke vorme, skripte ja stiile, andes tulemuseks keele, mis on nii regionaalselt kaasaegne kui ka ajalooliselt sügavalt seotud Lähis-Ida ja Kesk-Aasia kultuuridega.
Küsimused ja vastused
K: Milline keel mõjutas urdu keele kujunemist?
V: Pärsia keel mõjutas urdu keele kujunemist.
K: Kuidas mõjutas türgi-pärsia Mahmud of Ghazni urdu keele arengut?
V: Pärast Ghazni türk-pärsia Mahmudi Ghaznaviidide Lõuna-Aasia vallutamist hakkas kujunema türgi, araabia ja pärsia keele ning kohalike murrete mõjutatud keel, mida lõpuks hakati tundma urdu nime all.
K: Kuidas nimetati algselt zaban-e-ordu keelt?
V: Zaban-e-Ordu nimi oli algselt lashkari või lashkari zaban oma põlisrahvaste kirjanduses ja kõnekeeles.
K: Millist kirjaviisi kasutatakse urdu keele kirjutamiseks?
V: Urdu keele kirjutamiseks kasutatakse pärsia kirjaviisi ja Nasta'liq'i kirjaviisi.
K: Kes oli kuulus pärsia ja urdu kirjanduse ristandikirjutaja?
V: Amir Khusro oli kuulus pärsia- ja urdu kirjanduse ristumiskirjutaja.
Küsimus: Millised on mõned pärsia keele eripärased vormid, mis imendusid urdu kirjandusse?
V: Mõned iseloomulikud pärsia keele vormid, mis imendusid urdu kirjandusse, on gazal, qasida, marsia ja nazms.
K: Kuidas kajastab Pakistani hümn Pakistani sidemeid Pärsiaga?
V: Pakistani hümn on väga pärsiapärane, peegeldades selle sidemeid Pärsiaga.
