Beethoveni sümfoonia nr 9 d-moll op 125 Koorisümfoonia ehk Kooraal ülevaade

Ludwig van Beethoveni sümfoonia nr 9 d-moll op 125 (koorisümfoonia) on üks kuulsamaid ja enim mõjutanud muusikateoseid klassikalise muusika ajaloos. See teos tähistab nii vormi- kui ka sisulist töötlust – Beethoven ühendab sümfoonilist arendust ja orkestratiivust inimhäälega ning edastab sügavat humanistlikku sõnumit.

Mis on selles eriline

Sümfoonia on muusikateos orkestrile. Beethoven kirjutas üheksa sümfooniat. See, tema viimane sümfoonia, on väga ebatavaline, sest viimases osas on ka laul: selles on neli solisti (sopran, alt, tenor ja bass) ja koor. Seetõttu tuntakse seda sümfooniat ka "koorilise" sümfoonia nime all ("kooriline" tähendab: "koorile"). Tegemist on väga pika teosega, mis kestab sõltuvalt tempost ja esituse tõlgendusest tavaliselt veidi üle tunni. Ka see oli ebatavaline oma aja standarditega võrreldes.

Struktuur ja peamised omadused

Selles sümfoonias on neli osa. Esimene osa on sonaatvormis, mille sisse- ja arendusosas kasutab Beethoven kujundlikke motiive ning tugevat dynaamilist kontrasti. Teine ja kolmas osa on tavapärasest järjekorrast vastupidine: teine osa on scherzo — energiline, rütmiline ja mänguline — ja kolmas osa on aeglane, mõtlik osa, mis on üles ehitatud teema ja variatsioonide kujul. Viimases osas on esitatud hiljuti surnud kuulsa luuletaja Friedrich Schilleri luuletuse sõnad. Luuletus kandis pealkirja "Ode an die Freude" (eesti keeles: "Ood rõõmule"). Luuletus kirjutati 1785. aastal, kuid sellest sai laiemalt tähenduslik sümbol vabaduse ja vendluse ideedele — neid ideid seostati hiljem ka Prantsuse revolutsiooni ajal levinud vabadusihangetega ja reformiliikumistega Euroopas.

Viimase osa peamuusika (lauletud sõnadele: "Freude, schöne Götterfunken, Tochter aus Elysium") on üks tuntumaid meloodiaid maailmas. Paljudele lastele meeldib seda pillidel mängida, sest meloodia esimeses osas kasutatakse ainult viit nooti (seda saab mängida C, D, E, F, G). Kui meloodia tuleb sümfoonias esimest korda, mängivad seda tšellod ja kontrabassid, mis annab sellele kummaliselt intiimse ja jõulise alguse enne, kui teema laieneb kogu orkestrile ja lõpuks koorile.

Orkestratsioon ja vokaalne esitlus

Beethoveni üheks uuenduseks selles sümfoonias oli suuremahulise orkestri ja vokaalseadete integreerimine: sümfoonias osalevad nii puu- ja vaskpillid, löökpillid, keelpillid kui ka vokaalsolistid ja koor. Viimane osa kasutab orkestri- ja vokaalvärve laialdaselt, kombineerides sümfoonilist arendust ja teatrilist väljendust. Solistide rollid on nii solistlikud kui ka kooriga ühendatud, mis loob mitmekihilise dramaturgia.

Ajalugu ja esmaesitlus

Beethoven oli juba noorusest peale huvitatud Schilleri kuulsast luuletusest. Aastal 1817 alustas ta sümfoonia kahe esimese osa kirjutamist. Aastal 1822 otsustas ta kasutada Schilleri luuletust sümfoonias ja see kujundas teose viimase osa idee. Suurem osa ülejäänud sümfooniast kirjutati 1823. aastal ning ta lõpetas selle 1824. aastal. Esmakordselt kanti see ette sama aasta mais Wiene's (esituse toimumiskohaks oli Kärntnerthor-Theater, praegune Theater am Kärntnertor). Beethoven dirigeeris seda etendust, kuid olid leidnud end raskes kurduses — räägitakse, et ta imestas, miks publik ei aplodeerinud, kui teos oli lõppenud. Nad aplodeerisid, kuid Beethoven oli kurt, nii et ta ei kuulnud. Keegi (arvatavasti solist Caroline Unger) sundis teda ümber pöörama ja ta nägi, et inimesed aplodeerisid entusiastlikult.

Vastuvõtt, tähendus ja pärand

Ood rõõmule on saanud laialdase kultuurilise tähenduse ja tuntuse sümboliks. 1972. aastal võeti see melodiline teema vastu Euroopa nõukogu üheks muusikaliseks sümboliks (mõnikord nimetatud ka Euroopa "rahvushümniks") — selle ametliku orkestriarranžeeringu tegi Herbert von Karajan. Meloodia on kasutusel nii poliitilistes kui kultuurilistes kontekstides, filmimuusikas, avalikel tseremooniatel ja hariduses.

Sümfoonia nr 9 on jäänud käibele maailma sagedamini esitatavate sümpofooniate hulka: seda viljeletakse ameerika ja Euroopa suurtes orelides, koorides ja orkestrites ning see on saanud paljude interpretatsioonide objektiks — nii traditsiooniliste kui katsetavamat laadi esitustes. Teose humanistlik sõnum rõõmust, vendlusest ja rahust jätkab mõju inimestele eri kultuurides.

Soovitused kuulamiseks

• Kuula esmalt kogu sümfooniat järjest, et tajuda selle terviklikku dramaturgiat ja arendust.
• Pöörake erilist tähelepanu viimase osa teksti tähendusele ja sellele, kuidas orkester ning koor seda illustreerivad.
• Kui võimalik, võrrelge mõnda tuntud salvestust (nt suuremate orkestrite ja dirigentide) tõlgendusi, et näha, kuidas tempi- ja tempi- ning dünaamikaotsused mõjutavad teose tõlgendust.

Sümfoonia nr 9 ei ole ainult muusikaline saavutus, vaid ka kultuuriline manifest, mis on ajas muutunud mitmetähenduslikuks sümboliks vabadusest ja inimlikust solidaarsusest.

Küsimused ja vastused

K: Mis on sümfoonia nr 9 d-moll, op. 125?

K: Mida tähendab "kooriline"?

K: Millist luuletust kasutas Beethoven oma sümfoonia jaoks?

Küsimus: Kui kaua kestab see sümfoonia?

K: Millise vormiga on esimene osa?

Otsing