Heinrich Heine: biograafia, looming ja tuntud luuletused

Christian Johann Heinrich Heine (sündinud Harry Heine, 13. detsember 1797 – 17. veebruar 1856) oli üks 19. sajandi silmapaistvamaid saksa luuletajaid, esseiste ja ühiskonnakriitikuid. Tema terav iroonia, melanhoolne lüürika ja poliitilised päevakajalised kirjatükid on mõjutanud nii kirjandust kui ka muusikat – paljusid Heine'i luuletusi on seadnud tuntud heliloojad nagu Franz Schubert ja Robert Schumann.

Biograafia

Heine sündis Saksamaal Düsseldorfis assimileerunud juudi kaupmehe perekonnas. Pärast isa äri ebaõnnestumist saadeti noor Heine õppima Hamburgi, kus tema onu tegeles pangandusäriga. Algul püüdis Heine siseneda perekonnaärisse, kuid loobus sellest ning asus ülikoolis õppima õigusteadust Göttingenis, Bonnis ja Berliinis. Kuigi ta omandas 1825. aastal õigusteaduse kraadi, oli tema tõeline kutsumus kirjandus.

1830. aastate alguses otsustas Heine riiklikest piirangutest tingitud karjäärivõimaluste pärast astuda välja judaismist ja pöördus protestantlusse — Heine ise nimetas seda tihti kui "sissepääsupiletit Euroopa kultuuri". 1831. aastal kolis ta alaliselt Pariisi, kus asus elama jääma: Prantsusmaa kultuuri- ja intellektuaalklimaat ning poliitiline elu pakkusid talle vabadust ja inspiratsiooni, mida ta kodumaal enam ei leidnud.

Saksa ametivõimud reageerisid Heine ühiskondlikele ja poliitilistele kriitikatele rangevalt: 1835. aastal pandi tema ja teiste Noore Saksamaa (Junges Deutschland) liikumisega seostatud autorite teosed mitmes riigis keeluks. Heine jäi kriitikaks Saksamaa suunal kaugtööriistana, kirjutades nii valgete luuletuste kui ka teravate esseede ja satiiri kaudu.

Viimased eluaastad möödusid Heinel raskete terviseprobleemide tõttu: ta oli alates 1840.–1850. aastatest korduvalt haige ning viimastel aastatel osaliselt invaliidne ja voodirežiimil. Heine suri Pariisis 1856. aastal ja on maetud Montmartre'i kalmistule.

Looming ja stiil

Heine loomingut iseloomustab tugev lüüriline anne, iroonia, sotsiaalne teravus ja vajadus ühendada isiklikud tunded laiemate ajalooliste ja ühiskondlike teemadega. Tema varasem lüürika on täis melanhooliat, armastusvalu ja peenhäälestatud tunnetust; hiljem lisandusid poliitiliselt laetud satiir ja esseistika. Heine oskas nii peenelt kui ka rängalt sõnastada oma pettumusi ja lootusi — see kombinatsioon tegi tema tekstid kergesti edasiantavaks ning meeldivaks muusikaliseks tõlgendamiseks.

Peamised žanrid ja teosed:

Buch der Lieder (1827) – Heine esimene suur ja laialdaselt mõjukas värsikogu, milles on nii armastus-, loodus- kui ka rahvalaululike elementide viljelemist.
Reisebilder (reisipildid, 1826–1831) – proosatekstid ja reisikirjeldusega esseed, mis ühendavad teravat vaatlusvõimet ja irooniat.
Deutschland. Ein Wintermärchen (1844) – poliitiline satiir ja terav kriitika Saksamaa oludele; teksti levik tekitas suurt kõmu.
Varia: esseed, kriitika, teised luulekogu „Neue Gedichte“ jt.

Mõju muusikale ja tõlked

Heine'i luuletusi on palju seadnud tuntud heliloojad. Eriti tuntud on Franz Schuberti ja Robert Schumanni seadeid sisaldavad laulumängud (Lieder), mis aitasid Heine'i tekste muuta laiemalt kättesaadavaks ja armastatuks. Tema lüürika mitmetähenduslikkus ja meloodiline kõla sobisid hästi lauluvormi.

Poliitika, tsensuur ja pärand

Heine oli poliitiliselt aktiivne meelelahutuslikult terava sule ja ühiskonnakriitilise hoiakuga. Ta kasutas oma esseesid ja satiiri, et rünnata reaktsioonaarseid ja antidemokraatlikke jõude Saksamaal. Tema kuulus ütlus Almansor’ist on sageli tsiteeritud: "Dort, wo man Bücher verbrennt, verbrennt man am Ende auch Menschen." (Eesti keeles: "Kus põletatakse raamatuid, seal põletatakse lõpuks ka inimesi"). See fraas sai kurikuulsalt tähendusrikkaks ka 20. sajandi sündmuste kontekstis.

Kuigi Heine elas suure osa elust välismaal, on tema looming püsiv osa saksa ja maailma kirjanduspärandist: teda loetakse nii romantismi kui ka klassitsismi ja realismi ega ühiskondliku kriitika sillaks 19. sajandi Euroopa intellektuaalelus.

Tuntumad tsitaadid ja teosed

Buch der Lieder (1827) – sisaldab mitmeid Heine'i kõige tuntumaid luuletusi ja laule.
Deutschland. Ein Wintermärchen (1844) – poliitiline satiir.
Reisebilder – reisikirjad ja aforistlikud esseed, mis näitavad Heine’i teravat silma ja huumorimeelt.
Kuulus tsitaat Almansor’ist (vt ülal): "Dort, wo man Bücher verbrennt..."

Keel ja tõlkemured

Heine keelekasutus oli tihti elegantne ja mänguline, ta kasutas irooniat, alandlikkust ja kontraste, mis teevad tema tekstide tõlkimise väljakutseks: lihtne sõna võib saksa originaalis kanda mitut varjundit, mida teine keel ei pruugi üheselt edasi anda. Samas on Heine tõlgitud arvukatesse keeltesse ning tema mõju on rahvusvaheline.

Heine'i luuletus "Wandere!" (saksakeelne originaal ja eesti tõlge)

Heinrich Heine "Wandere!"

Wenn dich ein Weib verraten hat,

So liebe flink eine Andere;

Noch besser wär's, du ließest die Stadt —

Schnüre den Ranzen und wandre!

Du findest bald einen blauen See,

Umringt von Trauerweiden;

Hier weinst du aus dein kleines Weh

Und deine engen Leiden.

Wenn du den steilen Berg ersteigst,

Wirst du beträchtlich ächzen;

Doch wenn du den felsigen Gipfel erreichst,

Hörst du die Adler krächzen.

Dort wirst du fast ein Adler sein,

Du bist wie neugeboren,

Du fühlst dich frei, du fühlst: du hast

Dort unten nicht viel verloren.

Heinrich Heine "Mine teele!"

Kui sind pettunud ja sind on tüdruk reetnud,

Ära leina – armasta kiirelt uut.

Veel parem oleks, kui linna hüljaksid —

Silmitsi seljakott, astu teele ja rända!

Varsti leiad sinise vee,

Ümbritsetud nutuvate vahtradeta;

Siin võib nutta oma väikest valu välja

Ja oma kitsaid kannatusi.

Kui ronid järsult mäkke üles,

Sa hakkad kõvasti ohkama;

Kuid kui jõuad kivisele tippu,

Kuulevad sind kotkaste kraaksuv hääl.

Seal oled sa peaaegu kotkas ise,

Kunstsündinud uuesti ärganud,

Tunnetad vabadust, tunned: allpool

Sul ei olnud seal palju väärtust kaotada.

(Inglise keelde tõlkinud Sergei Osankin)

Kokkuvõte

Heinrich Heine'i looming on mitmekihiline: isiklik lüürika, teravad ühiskonnakriitilised kirjutised ja reisipildid moodustavad terviku, mis on mõjutanud nii kirjandust, muusikat kui ka kultuurilist mõtlemist laiemalt. Tema püsiv huvi vabaduse, õiguse ja esteetika küsimuste vastu teeb temast ühe olulisema 19. sajandi intellektuaali ja loovkirjaniku.

Heinrich Heine, gravüüritud portree, 1837

Heinrich Heine, 1831

Mõned tööd

Gedichte, 1821
Tragödien, nebst einem lyrischen Intermezzo, 1823
Reisifotod, 1826-31
Die Harzreise, 1826
Ideen, das Buch le Grand, 1827
Englische Fragmente, 1827
Buch der Lieder, 1827
Französische Zustände, 1833
Zur Geschichte der neueren schönen Literatur in Deutschland, 1833
Die romantische Schule, 1836
Der Salon, 1836-40
Über Ludwig Börne, 1840
Neue Gedichte, 1844 - Uued luuletused
Saksamaa. Ein Wintermärchen, 1844 - Saksamaa
Atta Troll. Ein Sommernachtstraum, 1847
Romanzero, 1851
Der Doktor Faust, 1851.
Les Dieux en Exil, 1853
Die Harzreise, 1853
Lutezia, 1854
Vermischte Schriften, 1854
Letzte Gedichte und Gedanken, 1869
Sämtliche Werke, 1887-90 (7 köidet) (kogutud teosed)
Sämtliche Werke, 1910-20 (kogutud teosed)
Sämtliche Werke, 1925-30 (kogutud teosed)
Werke und Briefe, 1961-64 (teosed ja kirjad)
Sämtliche Schriften, 1968 (kõik kirjalikud teosed)

Reisebilder , 1831

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Heinrich Heine?

V: Heinrich Heine oli 19. sajandi saksa luuletaja.

K: Millega tema isa elatist teenis?

V: Tema isa oli kaupmees.

K: Mida õppis Heine ülikoolis?

V: Heine õppis Göttingeni, Bonni ja Berliini ülikoolis õigusteadust, kuid teda huvitas rohkem kirjandus kui õigus.

K: Miks astus ta judaismist protestantlusse?

V: Heine astus juudiusust protestantlusse, sest Saksa riikides kehtisid juutidele karmid piirangud, näiteks ei tohtinud nad tegutseda teatud ettevõtetes või olla riigiametnikud või saada ülikooliprofessoriteks.

K: Milline on üks tema kuulsamaid repliike?

V: Üks Heine kuulsamaid ridu on "Kus nad põletavad raamatuid, seal põletavad nad lõpuks ka inimesi" (Almansor, 1821).

K: Kuhu ta 1831. aastal kolis?

V: 1831. aastal kolis ta Prantsusmaale Pariisi.

Küsimus: Millise luuletuse kirjutas ta 1851. aastal? V: 1851. aastal kirjutas Heinrich Heine luuletuse "König Richard", mis on kirjutatud austuseks Inglismaa kuningale Richard I-le ja tõlgitud mitmesse keelde.