Inimese lõug: definitsioon, anatoomia ja evolutsioon

Avasta inimese lõua definitsioon, anatoomia ja evolutsioon — ainulaadne struktuur, arengu põhjused ning mõju suu, keele ja rääkimise funktsioonidele.

Lõug on näo alumine osa. See asub suu all ja on lõualuu eesmine osa.

Lõug on meie liigi, tänapäeva inimese, ainulaadne. Seda ei ole antropoidsetel inimahvidel ega ühelgi teisel hominiinil. Isegi neandertallastel ei olnud inimtüüpi lõuga. Meditsiinilises anatoomias nimetatakse lõuga "mentaalseks eminensiooniks".

Selle puudumine Homo floresiensis'e puhul annab alust arvata, et väike homiinlane ei kuulunud meie liiki.

Arvatakse, et meie lõug võis kujuneda selliseks, et parandada huulte ja keele lihaste kinnitumist. Lõug võib olla suurem või väiksem, sõltuvalt inimesest. Kuigi lõua suurused varieeruvad väga palju, on see normaalsetel inimestel tavaliselt kaugemal kui ülejäänud nägu.

Anatoomia ja funktsioonid

Lõualuu (mandibula) eesmine osa ehk lõug moodustub alalõualuu luusest protuberantsist, mida anatoomias nimetatakse mentaalseks eminensiooniks. Sellel alal kinnituvad mitmed näo- ja põselihased, näiteks mentalis (lõua lihas) ning osaliselt ka suulähedased lihased, mis mõjutavad huulte ja keele liigutusi. Lõua kuju mõjutab suu sulgumist, hammastiku asetust ja näo proportsioone.

Anatoomiliselt võib eristada mitut detailset osa: lõualuu kere (corpus mandibulae), lõualuu aluse esikülje punn (mental protuberance) ning väikesed mõlemal pool asuvad tuberkellid (mental tubercles). Lõualuu keskjoon (symphysis) tekib kahe algselt eraldiseisva luupoolest koos kasvamisel ja luustumisel.

Areng ja varieeruvus

Lõua kuju ja suurus kujunevad nii pärilikkuse kui ka keskkonna (toitumus, närimiskoormus) mõjul. Lastel muutub lõua kuju hammaste tuleku, näo kasvamise ja lihaste arengu käigus. Meestel on sageli (küll mitte alati) lõug selgemalt välja arenenud kui naistel — tegemist on osaliselt seksuaalse dimorfismiga.

Meditsiinis ja esteetikas käsitletakse lõuga sageli ka eripäradena: mikrogenia (liiga väike lõug), retrognatia (taandunud lõug), prognatia (etteulatuv lõug). Nende seisundite korrigeerimiseks kasutatakse ortodontiat, lõualuu kirurgiat (genua- või mentoplastikat) ja muid protseduure. Trauma või luumurrud alalõuas mõjutavad lõua kuju ja funktsiooni ning vajavad sageli kirurgilist sekkumist.

Evolutsioonilised hüpoteesid

Inimese lõua ainulaadsus võrreldes teiste primaatidega on evolutsioonibioloogias tähelepanu all olnud kaua. Peamised seletused on:

• Funktsionaalne — lõug aitab paremini jaotada närimisest ja lõualihaste tõmbest tekkivaid pingeid, võimaldades efektiivsemat toidu töötlemist ning stabiliseerides alalõuga.
• Kõne ja artikulatsiooni hüpotees — lõua kuju võib olla seotud huulte ja keele lihaste kinnituste muutustega, mis osaliselt toetasid keerukama häälduse evolutsiooni.
• Seksuaalne selektsioon ja esteetika — tugev lõug võis saada suhteliseks signaaliks tervisest või geneetilisest sobivusest ning seda edendasid valikuringid.
• Neutraalsed muutused ja ümberkujundamine — mõningad teadlased rõhutavad, et lõua kujunemine võib olla kõrvalprodukt muudest näo ja hammaste pöördumatutest muutustest (nt näo lühenemine, hammaste vähendamine).

Täpset põhjendust lõua tekkeks pole veel lõplikult tõestatud; tõenäoliselt mängib rolli mitme faktorite koosmõju.

Fossiilne tõendusmaterjal

Fossiilid näitavad, et paljud kõrvalised hominiinid ja primaadid ei omanud tänapäevase inimese laadi lõuga. Näiteks tunduvad neandertallased sageli ilma väljendunud lõuata, kuid need omadused varieeruvad. Samuti leidub fossiilse Homo rühma hulgas liike nagu Homo floresiensis, kelle lõuakuju erineb kaasaegse inimese omast — see on üks põhjus, miks nende taksonoomiat ja evolutsioonilist positsiooni uuritakse põhjalikult.

Kliiniline tähtsus

Lõua anomaaliad mõjutavad hammastiku asetust, hingamist, neelamist ja sotsiaalset enesetunnet. Hambaravi-ortodontilised sekkumised, lõualuukirurgia ja esteetilised operatsioonid on levinud meetodid nende probleemide lahendamiseks. Lõualuu hindamisel võetakse arvesse funktsiooni (mälumine, kõne), esteetikat ja võimalikke hingamisprobleeme (nt uneapnoe puhul võib alalõua asend mängida rolli).

Kokkuvõte: Lõug ehk mentaalne eminensioon on inimese näo eripärane struktuur, mille roll ja tekkemehhanismid on mitmekülgsed — anatoomilised, funktsionaalsed ja evolutsioonilised tegurid on kõik selle kujunemises olulised. Lõua varieeruvus on suur nii interindividuaalselt kui ka populatsiooniti ning selle mõistmine aitab nii antropoloogias kui ka meditsiinis.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kamin?

K: Kas lõug on ainult tänapäeva inimesele omane?

K: Kas neandertallastel oli inimtüüpi lõug?

K: Mis on meditsiiniline termin lõua kohta?

K: Kas lõua puudumine Homo floresiensisel andis alust arvata, et nad ei kuulunud meie liiki?

K: Miks sai meie lõug sellise kuju, nagu see on?

K: Kas lõua suurus varieerub palju?

Otsing