Lira da braccio: renessansi viiulilaadne keelpill ja ajalugu
Avasta Lira da braccio — renessansi viiulilaadse keelpilli lummav ajalugu, ehitus, kasutus õukonnas ja kunstis (Orfeus, Apollo), muusikaline roll ja häälestus.
Lira da braccio oli Euroopa keelpill, mida mängiti keelpilliga. Seda kasutati renessansi ajal. Itaalia luuletajad-muusikud mängisid seda 15. ja 16. sajandil õukonnas sageli, et saata luuletusi, mida nad lugesid. Lira da braccio oli väga sarnane keskaegse viiuliga. Lira da braccio valmistamisviisi muudeti kuni 16. sajandi lõpuni. Maalidel on sageli näha, kuidas seda mängivad jumalad Orpheus ja Apollo. Mõnikord kasutati seda pillirühmades.
Pill oli viiuliga sarnase kujuga, kuid laiema sõrmelaua ja lamedama sillaga. Tavaliselt oli sellel seitse keelet, millest viis olid häälestatud nagu viiulil, kusjuures madal D oli lisatud põhja, ja kaks muud keeled olid drones'ideks. Tõenäoliselt mängis mängija sageli ülemistel keeltel häält ja alumistel keeltel akorde.
Lira da braccio oli õukonnas väga populaarne. Hiljem, 16. sajandil, muutus madrigal väga populaarseks ja ka viiul, nii et lira da braccio kasutati vähem. Seda kasutati jätkuvalt näidendites, eriti kui see oli seotud Apolloga. 17. sajandi keskpaigaks seda enam ei mängitud.
Selgitus ja mängutehnika
Kuigi esimeses lõigus on kasutatud sama sõna keelpill mitmel korral, tuleb rõhutada, et lira da braccio oli vibuga ehk vibu abil mängitav keelpill — sarnaselt viiuli mängule. Nimi da braccio tähendab itaalia keeles „käe peal”, mis viitab pilliasendile: seda hoiti ja mängiti käsivarrel või õlal.
Mängutehnika: mängija kasutas sageli ülemisi, meloodilisi keeli, samal ajal kui madalamad keeled andsid täiendavaid akorde või püsitooni ehk drone’e. Lira võimaldas tänu laiemale sõrmelauale ja lamedale sillale mitmehelilise (harmoonilise) mängu — nii topelt- kui ka kolmekeelemisi akorde.
Ehitus ja häälestus
Lira da braccio kere ja kuju olid sarnased keskaegsele viiulile, kuid eri piirkondades võisid detailid erineda. Tavaliselt oli sellel:
- laiem ja lamedam sild, mis hõlbustas akordimängu;
- laiem sõrmelaua, mis andis ruumi mitmehäälse sõrmepositsiooni jaoks;
- mitu keelt — kirjeldustes ja maalidel tavaliselt 6–7 keelt, millest mõned olid mõeldud meloodiale ja mõned drone’ina püsitooniks;
- puidust kirstukujuline või viiulilaadne kera ja tihti lihtsam ornamentika kui hilisematel viiuldadel.
Häälestus ei olnud standardiseeritud nagu tänapäeva instrumentidel. Allikad ja ikonograafia näitavad, et viis meloodilist keelt võisid olla häälestatud viiulile sarnasesse järjestusse, millele lisandus madalam bass- või sügavama registreeriga D, ning paar drone-keelt, mis võisid olla häälestatud püsitoonideks. Täpne häälestus varieerus mängija ja piirkonna järgi.
Kasutus, repertuaar ja kultuuriline tähendus
Lira da braccio oli eelkõige õukondade ja rikka kultuurilise elu instrument: luuletused, laulud ja improvisatsioon olid tema põhiline repertuaar. Itaalia renessanssiajastul kaasnes instrument sageli luuletajatega, kes saatsid oma etteasteid pillisaatega. Lira sümboliseeris muusikat kui kõrgemasse kultuuri kuuluvat tegevust ning sellepildid kunstis tugevdasid seost antiikse muusaga — eriti Orpheuse ja Apolloga.
Pillile kirjutati ka nüansirikkaid saatekordi jumaliku või mütoloogilise konteksti jaoks ning mõnikord kasutati seda ka siseruumides etendustes ja literaarses esituses.
Langus ja hilisem käsitlus
16. sajandi teisel poolel hakkas lira da braccio populaarsust kaotama. Selle põhjused olid mitmekesised: madrigali ja teiste vokalvormide tõus, ning üha populaarsemaks muutunud ja tehniliselt mitmekülgsem viiul. Samuti nõudsid muud muusikalised maitsed ja lavaliste etenduste vajadused teistsugust instrumentatsiooni.
Siiski püsis lira veel mõnda aega teatrite ja maskeraadide rekvisiidina, eriti rollides ja kujutlustes, mis olid seotud Apolloga. 17. sajandi keskpaigaks see instrument enamasti kadus püsivast muusikapraktikast.
Arheoloogia, ikonograafia ja tänapäevane huvi
Originaalseid lira da braccio instrumente on säilinud väga vähe; suurema osa teabest saame maalidest, kujutistest ja mõnest kirjeldavast allikast. Alates 20. sajandist on ajaloolased ja pillimeistrid teinud rekonstruktsioone, tuginedes ikonograafiale ja säilinud fragmentidele. Tänapäeva ajaloomuusika ansamblid ja rekonstruktorid kasutavad lirat vahel renessanssrekonstruktsioonide ja teatrietenduste jaoks.
Kokkuvõte: lira da braccio oli oluline renessansiajastu pill, mis ühendas meloodilist ja harmoonilist mängu. See oli tihedalt seotud luule, õukondliku kultuuri ja antiikse mütoloogilise ikoonograafiaga. Kuigi instrument langes hiljem viiulite ja muude instrumentide varju, on tema pärand säilinud kunstis ja uues huvis ajaloopillide rekonstruktsioonide kaudu.
Küsimused ja vastused
K: Mis tüüpi instrument oli lira da braccio?
V: Lira da braccio oli Euroopa keelpill, mida mängiti keelpilliga.
K: Millal kasutati lira da braccio?
V: Lira da braccio kasutati renessansiajastul, eriti Itaalia poeetide-muusikute poolt 15. ja 16. sajandil.
K: Kuidas oli lira da braccio võrreldav teiste pillidega?
V: Lira da braccio oli väga sarnane keskaegse viiuliga ja selle kuju sarnanes viiuliga, kuid selle sõrmelaud oli laiem ja sild lamedam. Tavaliselt oli sellel seitse keelet, millest viis olid häälestatud nagu viiulil, millele oli lisatud madal D, ja kaks muud keeled olid drones'ideks.
K: Miks inimesed seda mängisid?
V: Inimesed mängisid seda sageli, et saata luuletusi, mida nad lugesid õukonnas, või osana pillirühmadest. Tõenäoliselt mängisid mängijad sageli meloodiaid ülemistel keeltel ja akorde madalamatel keeltel.
K: Millal selle populaarsus vähenes?
V: Selle populaarsus vähenes 16. sajandil, kui populaarseks muutusid madrigalid ja viiulid, kuigi seda kasutati jätkuvalt Apolloga seotud näidendites kuni umbes 17. sajandi keskpaigani, mil inimesed lõpetasid selle mängimise täielikult.
K: Kes on maalidel sageli näha seda pilli mängimas?
V: Maalidel mängivad seda sageli jumalad Orpheus ja Apollo.
Otsige