Max Bruch — elulugu, teosed ja Viiulikontsert nr. 1

Max Christian Friedrich Bruch (6. jaanuar 1838 - 2. oktoober 1920), tuntud ka kui Max Karl August Bruch, oli saksa romantiline helilooja ja dirigent, kes kirjutas üle 200 teose, sealhulgas kolm viiulikontserti, millest üks kuulub viiulirepertuaari.

Bruch sündis Kölnis. Tal oli pikk karjäär õpetaja, dirigendi ja heliloojana, liikudes Saksamaal muusikaliste ametikohtade vahel: Mannheim (1862-1864), Koblenz (1865-1867), Sondershausen (1867-1870), Berliin (1870-1872), Bonn, kus ta töötas aastatel 1873-1878 eraviisiliselt. Oma tuntuse tipphetkel oli ta kolm hooaega Liverpooli Kuningliku Filharmoonia Seltsi dirigent (1880-83). Alates 1890. aastast kuni pensionile jäämiseni 1910. aastal õpetas ta kompositsiooni Berliini muusikakõrgkoolis (Berliini konservatoorium).

Tema konservatiivselt struktureeritud teosed saksa romantilises muusikatraditsioonis paigutasid ta pigem Johannes Brahmsi eeskujul romantilise klassitsismi leeri kui Franz Liszti ja Richard Wagneri vastanduva "uue muusika" leeri. Omal ajal oli ta tuntud eelkõige kooriheliloojana.

Elulugu ja karjäär

Bruch õppis muusikat omal käel ja kohalikes muusikaringkondades ning sai varakult kogemusi organisti, koorijuhina ja orkestridirigendina. Tema ametikohad eri linnades andsid võimaluse kirjutada nii koori- kui orkestriteoseid ning kujundasid tema suhtumist traditsioonilisse vormi- ja meloodiatöötlusse. Pärast pikki tööperioode Saksamaa erinevates linnades ja ajutist tegutsemist Inglismaal (sh Liverpoolis) asus ta lõpuks Berliini, kus keskendus nii õpetamisele kui kompositsioonile.

Muusikastiil ja looming

Bruchi stiil on tuntavalt meloodiliselt orienteeritud: tema käekirja iseloomustab selge vormitaju, laululised fraasid ja harmooniline selgus. Ta jäi truuks romantilise ilme ja saksa klassikaliste vormide kombineerimisele ning kasutas sageli rahvalikke ja laululikke motiive. Kuigi ta ei järgnenud avant-garde'i suundumustele, säilitas tema muusika publiku seas pikaajalise populaarsuse tänu meeldejäävatele meloodiatele ja solistile pakutavale väljendusvõimalusele.

Tuntumad teosed

Bruchi varasalv on mitmekesine: koori- ja kirikumuusika, orkestriteosed, viiuli- ja tšellorepertuaar ning kääne- ja kamariteosed. Kõige tuntumad on:

• Viiulikontsert nr. 1 g-moll, op. 26 (1868) — tema kuulsaim teos ja püsiv osa viiulirepertuaarist;
• Scottish Fantasy, op. 46 — orkestri ja viiuli jaoks kirjutatud teos, mis kasutab Šotimaa-lähedasi motiive;
• Kol Nidrei, op. 47 — tuntud tšellokontsertini sarnane vaba-soola teos orkestri ja tšellole, armastatud sageli tšellistide repertuaaris;
• rohkem kui sada koori- ja kirikutööd ning mitmeid kammer- ja orkestriteoseid.

Viiulikontsert nr. 1 g-moll — iseloomustus ja tähtsus

Viiulikontsert nr 1 g-moll op. 26 (1868) on üks populaarsemaid romantilisi viiulikontserte. Selle populaarsust toetab ilus, laululine viiuliteema, rikas orkestratsioon ja harmooniline selgus, mis pakuvad solistile nii virtuoossust kui väljendusvõimalust. Kontserdis on tunda mõjutusi eelmiste romantikute, eriti Felix Mendelssohni Viiulikontserdist e-moll, eelkõige meloodilise elegantsi ja selgete vormide kaudu.

Kontsert koosneb traditsioonilisest kolmest osast ja on kujundatud nii, et solistil on ruumi nii sooloarenduseks kui koos orkestriga esinemiseks. Selle teose püsiv populaarsus on tagatud eelkõige meloodilise jõu ja interpreteerimisvõimaluste mitmekesisuse tõttu — see sobib nii tehniliseks show’ks kui ka intellektuaalseks musitseerimiseks.

Mõju ja pärand

Eluaegne tunnustus seostas Bruchi peamiselt koori- ja orkestriteostega ning tema konservatiivne, aga publikumeelelnup viljaka meloodiaga lähenemine kindlustas talle püsiva koha romantilises repertuaaris. 20. sajandi teisel poolel, mil modernistlikud voolud tõusid, jäi Bruch osaliselt varju, kuid tema paremad teosed — eriti Viiulikontsert nr. 1, Scottish Fantasy ja Kol Nidrei — on säilitanud koha ühe populaarseima saksa-romantilise repertuaari hulgas ja kuuluvad regulaarselt grammofoniplaatidele ja kontsertprogrammidesse.

Lisainfo

Bruch suri 2. oktoobril 1920. Tema pärandit hinnatakse tänapäeval eelkõige meloodilise ande ja vormilise meisterlikkuse kaudu — tema teosed on head näited romantilisest muusikast, mis jääb publikule ligipääsetavaks ja interpreetidele väljenduslikuks.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Max Christian Friedrich Bruch?

K: Kus ta sündis?

K: Milliseid ametikohti ta oma karjääri jooksul täitis?

Küsimus: Milline on üks tema populaarsemaid teoseid?

Küsimus: Kui kaua ta õpetas kompositsiooni Berliini muusikakõrgkoolis?

K: Millises muusikatraditsioonis oli enamik tema teoseid üles ehitatud?

Küsimus: Millise heliloojatüübina oli Bruch oma ajal peamiselt tuntud?

Otsing