Mechanical Animals — Marilyn Mansoni 1998. aasta kolmas stuudioalbum

Mechanical Animals (1998) — Marilyn Mansoni kolmas stuudioalbum: glamrokk, provokatiivne androgüünne imagoloogia ja hitid, mis muutsid bändi kõla ja kuvandit.

Mechanical Animals on Ameerika rokkbändi Marilyn Mansoni kolmas stuudioalbum. See ilmus 14. septembril 1998. Albumi produtsendid olid Michael Beinhorn, Marilyn Manson ja Sean Beavan. Album sai Wal-Martilt vastuolusid albumi kujunduse tõttu, millel Manson on pealaest jalatallani kaetud lateksvärviga. Tema suguelundid on kaetud õhukese plastikust tassiga, mis tekitab androgüünse välimuse tulnukafiguurist, keda ta nimetab Omēga.

Kontseptsioon ja muusikaline stiil

Mechanical Animals on kontseptuaalne plaat, mis kujutab kuulsuse, sõltuvuse, identiteedi ja isoleerituse teemasid. See on osa Mansoni kolmealbümilisest loosungist, millele kuuluvad ka varasem Antichrist Superstar ning järgnevad tööd. Muusikaliselt liigub album kaugemale industrial-metallist ja omab tugevaid glam-rocki, elekroonika ja alternatiivroki mõjutusi — tihti nimetatakse selle helipilti inspiratsiooniks 1970. aastate glam-rokist ja artistidest nagu David Bowie. Laulusõnad uurivad avalikkuse, meedia ja narkootikumide mõju inimese identiteedile.

Singlid ja visuaal

• "The Dope Show" oli albumi juhtiv singel, mille muusikavideo sai palju tähelepanu ja aitas plaadil laiemalt tuntust koguda.
• "Rock Is Dead" ja "I Don't Like the Drugs (But the Drugs Like Me)" olid teised tuntud lood, mille videod ja esinemised rõhutasid albumi teatraalset, visuaalselt teravat külge.

Mansoni ja tema meeskonna kujundus‑ ja kostüümilahendused olid olulised osa albumi narratiivist — androgüünne ja kosmiline kuvand tugevdas sõnumeid võõrandumisest ja ehtsusest maski all.

Vastuolud ja levitus

Albumi kaanepildi ja Mansoni väljanägemise tõttu tekkis palju poleemikat; mitmed jaemüüjad, sealhulgas mainitud Wal-Mart, keeldusid plaati tavalisel kujul müümast. Mõnes piirkonnas kasutati alternatiivseid või osaliselt kaetud kaanevariatsioone, et võimaldada laiem levik ja vältida otseseid boikotte.

Vastuvõtt ja edetabelid

Professionaalsete arvustajate hulgas tekitas Mechanical Animals eriarvamusi: osa kriitikuid kiitis Mansoni stiilimuutust ja helikeelt, teised nägid selles samas liialt kommertsialiseerunud sammu. Album saavutas tugeva kommertsedu ning pälvis tähelepanu nii edetabelites kui meedias, muutes selle üheks Mansoni tuntumaks tööks 1990ndate lõpus.

Salvestus ja osatäitjad

Album salvestati professionaalselt stuudiokeskkonnas ning selle produtseerisid Michael Beinhorn, Marilyn Manson ja Sean Beavan. Plaadil osalesid Mansoni püsiliikmed ning külalismuusikud; ansambli helikeeleks olid kombineeritud elavad instrumentaalsed partiid ja sünteesitud helid, andes tulemuseks läikiva, glamuurse, ent samas tumeda kõlapildi.

Pärand

Mechanical Animals jääb oluliseks verstapostiks Marilyn Mansoni loomingus — see näitab artisti võimet uuesti defineerida oma avalikku kuvandit ja proovida uusi muusikalisi suundi. Albumi visuaalsus, teemad ja hitisinglid on mõjutanud nii fänne kui ka teisi kunstnikke ning on tänapäevani osa Mansoni kultuurilisest pärandist.

Otsing