Wilhelm Furtwängler — saksa dirigent, Beethoveni ja Wagneri tõlgendaja

Furtwängler sündis 25. jaanuaril 1886. aastal Berliinis. Ta kasvas üles Münchenis, kus tema isa oli arheoloog ja professor. Muusikaga hakkas ta tegelema juba väga noorena. Ta õppis klaverimängu ja oli väga andekas. Ta hakkas ka muusikat kirjutama. Ta kirjutas mitmeid teoseid enne 20-aastaseks saamist. Ta jätkas muusika kirjutamist kogu oma ülejäänud elu, kuid tema teosed ei saanud kunagi väga kuulsaks.

Furtwängler alustas dirigeerimist juba noorena. Ta tahtis dirigeerida, et esitada oma muusikat. Kiiresti sai ta aga kuulsaks teiste muusika dirigeerimisega. Kõige esimene teos, mida ta avalikult dirigeeris, oli Bruckneri 9. sümfoonia. Ta dirigeeris mitmeid orkestreid, enne kui temast lõpuks 1922. aastal sai maailmakuulsa Berliini Filharmooniaorkestri juht. Hiljem oli tal ka palju teisi olulisi dirigenditöid. Kõige olulisem oli Bayreuthi festivali, väga kuulsa Saksa muusikafestivali direktor.

Kui natsid 1930. aastatel Saksamaa üle võtsid, oli Furtwängler ebamugavas olukorras. Ta tahtis dirigeerida teatavat liiki muusikat, mis natsidele ei meeldinud. Ta jättis mõned oma dirigenditööd protestiks, kui nad ei lubanud tal esineda. 1936. aastal oleks ta peaaegu lahkunud Saksamaalt, et elada Ameerika Ühendriikides, kus New Yorgi Filharmooniaorkester soovis teda dirigendiks. Natsid pidasid teda siiski heaks dirigendiks ja hoidsid teda Saksamaal. Ta tahtis jääda ka selleks, et kaitsta saksa muusikat natside eest. Ameerika Ühendriikides ei meeldinud inimestele tema jäämine, kuigi ta ei meeldinud tegelikult natsidele.

Teise maailmasõja ajal jätkas Furtwängler Berliini Filharmoonikute dirigeerimist. Ta andis sel ajal palju väga kuulsaid kontserte. Kuid sõja lõpu poole hakkasid natsid temaga rahulolematuks muutuma. Ta põgenes 1945. aastal Saksamaalt ja elas mitu aastat Šveitsis. Ta ei dirigeerinud enam kaks aastat.

Pärast sõda oli Furtwängler endiselt raskes olukorras. Liitlased arvasid, et ta oli olnud natside toetaja, sest ta oli jäänud Saksamaale. Nad panid ta kohtusse, kuid otsustasid lõpuks, et ta on süütu. Tal lubati 1947. aastal tagasi dirigendiks minna. Kuigi ta oli süütu, ei meeldinud ta USAs inimestele ikkagi. Ta pidi dirigeerima Chicago sümfooniaorkestrit, kuid tal ei lubatud seda teha, sest inimesed vihastasid selle peale.

Furtwängler andis pärast sõda palju edukaid kontserte. Ta dirigeeris endiselt Berliini Filharmoonikuid ja teisi kuulsaid orkestreid Euroopas. Furtwängler andis oma karjääri kuulsaima kontserdi 1951. aastal. Sel aastal dirigeeris ta Bayreuthi festivalil Beethoveni 9. sümfooniat. See oli esimene kord pärast sõja lõppu, kuus aastat varem toimunud festivali. Paljud ütlevad, et see kontsert oli ajaloo suurim muusikakontsert. Furtwängler suri lõplikult 1954. aastal, kui ta oli 68-aastane.

Furtwängleril oli väga ebatavaline dirigeerimisviis. Tema liigutused puldiga olid väga kohmakad ja tõrkuvad. Mõned inimesed ütlesid, et ta nägi dirigeerimisel välja "nagu nöörile kinnitatud marionett". Talle meeldis väga tihti muusikat aeglustada ja kiirendada. Furtwängler uskus, et muusikas on midagi enamat kui ainult noodid partituuris. Ta arvas, et esitaja ülesanne on muuta iga esitus millekski eriliseks. See tähendas, et ta mängis sageli sama teost eri kontsertidel väga erinevalt. Isegi kui ta muutis teose mängimise viisi, peeti muusikat siiski väga ilusaks. Talle ei meeldinud dirigendid, kes mängisid lihtsalt noodid leheküljel, tegemata muusikaga midagi erilist.

Nooremana mängis Furtwängler paljude erinevate heliloojate muusikat. Vanemaks saades mängis ta aga tavaliselt ainult suurte saksa heliloojate muusikat. Mõned tema lemmikud olid Beethoven, Brahms, Bruckner ja Wagner.

Furtwängler ei teinud palju salvestusi stuudios. Salvestustehnika oli tol ajal veel väga uus ja ei toiminud esialgu hästi pikkade klassikaliste teoste salvestamiseks. Siiski salvestati paljud Furtwängleri kontserdid, eriti Teise maailmasõja ajal ja pärast seda. Tänapäeval arvatakse, et need on ühed parimad salvestused läbi aegade. Tema kuulus kontsert Bayreuthis 1951. aastal on üks neist kontserdisalvestustest.