Wilhelm Furtwängler (sündinud Berliinis 25. jaanuaril 1886; surnud Baden-Badenis 30. novembril 1954) oli saksa dirigent. Teda peetakse üheks suurimaks dirigendiks ajaloos. Paljud ütlevad, et ta on kõigi aegade parim. Kuulus itaalia dirigent Arturo Toscanini ütles, et ta on maailma parim dirigent peale tema enda.
Furtwängler oli eriti kuulus kuulsate saksa heliloojate muusika dirigeerimisel. Tema Beethoveni, Brahmsi, Bruckneri ja Wagneri esitused on väga tuntud ja paljude inimeste poolt armastatud.
Elulugu ja karjäär
Furtwängler õppis muusikat ja tegi karjääri nii orkestri- kui ooperidirigendina. Ta oli 1920. ja 1930. aastatel üks juhtivaid figuure Saksa muusikamaastikul ning tal oli tugev seos Berliini muusikakultuuriga. Pika aja jooksul juhatas ta Berliini filharmoonikuid ning oli ka seotud muude tähtsamate institutsioonidega. Tema repertuaar koosnes eelkõige romantilisest ja varasemast saksa muusikast, kuid tema tegevus ulatus laiemalt kogu Euroopa muusikasse.
Muusikaline stiil ja tõlgendus
Furtwängleri stiili iseloomustasid laiahaardeline vormitaju, vabad tempi kõikumised (rubato) ja suursugune lähenemine heliloomingu arhitektuurile. Ta püüdis esile tuua muusika sisemist arengut ja hingelist sügavust, eelistades tihti „organismi“ sarnast terviklikku kõlapilti detailide teravuse asemel. Tema tõlgendused on tuntud kui intensiivsed, emotsionaalsed ja mitmetähenduslikud — eriti silmapaistvad on tema sooritused Beethoveni sümfooniatest ja Wagneri ooperimaterjalist.
Kontroversid ja Teine maailmasõda
Furtwängler jättis Teise maailmasõja ajal Saksamaale ja jätkas sealdirigeerimist, mis tekitas pärast sõda palju vaidlusi. Tema suhtumine natsirežiimi oli keeruline: ta ei olnud partei liige ja on dokumenteeritud juhtumeid, kus ta püüdis kaitsta või toetada oma juudi päritoluga kolleegi- ja muusikuid. Samas tekitas tema jätkuv töö Saksamaal moraalseid küsimusi ja avalikku kriitikat. Pärast sõda uuriti tema tegevust ning ta püüdis selgitada oma valikuid ja tegusid selle raske ajalooetapi kontekstis.
Salvestused ja pärand
Furtwängler jättis endast maha suure hulga salvestusi — nii stuudio- kui ka paljudelt elukontsertidelt pärit ülesvõtteid — mis on siiani hinnatud kui kunstiliselt sügavad dokumentid tema interpretatsiooniprintsiipidest. Tema salvestused Beethoveni, Brahmsi, Bruckneri ja Wagneri teostest loetakse sageli võrdluspunktideks ja inspiratsiooniallikaks paljudele hilisemale dirigentidele. Furtwängleri maine muusikamaailmas on püsinud tugev — teda meenutatakse kui dirigenti, kes otsis muusikas sügavamat tähendust ja vaimsust.
Järelmõju
Tänapäeval hinnatakse Furtwänglerit nii tema muusikalise tõlgenduse erakordse loomupärasuse kui ka keeruka ajaloolise positsiooni pärast. Tema loominguline pärand elab edasi salvestuste kaudu ja mõju läbi nende dirigentide, kes on tema lähenemist ja väljendusjõudu imetlenud ning õppinud. Tema nimi jääb muusikaloosse kui üks 20. sajandi silmapaistvamaid ja samal ajal vastuolulisemaid dirigente.

