Wilhelm Furtwängler — saksa dirigent, Beethoveni ja Wagneri tõlgendaja
Wilhelm Furtwängler — legendaarne saksa dirigent, tuntud sügavate Beethoveni ja Wagneri tõlgenduste ning emotsionaalse, võimsa muusikajuhtimise poolest.
Wilhelm Furtwängler (sündinud Berliinis 25. jaanuaril 1886; surnud Baden-Badenis 30. novembril 1954) oli saksa dirigent. Teda peetakse üheks suurimaks dirigendiks ajaloos. Paljud ütlevad, et ta on kõigi aegade parim. Kuulus itaalia dirigent Arturo Toscanini ütles, et ta on maailma parim dirigent peale tema enda.
Furtwängler oli eriti kuulus kuulsate saksa heliloojate muusika dirigeerimisel. Tema Beethoveni, Brahmsi, Bruckneri ja Wagneri esitused on väga tuntud ja paljude inimeste poolt armastatud.
Elulugu ja karjäär
Furtwängler õppis muusikat ja tegi karjääri nii orkestri- kui ooperidirigendina. Ta oli 1920. ja 1930. aastatel üks juhtivaid figuure Saksa muusikamaastikul ning tal oli tugev seos Berliini muusikakultuuriga. Pika aja jooksul juhatas ta Berliini filharmoonikuid ning oli ka seotud muude tähtsamate institutsioonidega. Tema repertuaar koosnes eelkõige romantilisest ja varasemast saksa muusikast, kuid tema tegevus ulatus laiemalt kogu Euroopa muusikasse.
Muusikaline stiil ja tõlgendus
Furtwängleri stiili iseloomustasid laiahaardeline vormitaju, vabad tempi kõikumised (rubato) ja suursugune lähenemine heliloomingu arhitektuurile. Ta püüdis esile tuua muusika sisemist arengut ja hingelist sügavust, eelistades tihti „organismi“ sarnast terviklikku kõlapilti detailide teravuse asemel. Tema tõlgendused on tuntud kui intensiivsed, emotsionaalsed ja mitmetähenduslikud — eriti silmapaistvad on tema sooritused Beethoveni sümfooniatest ja Wagneri ooperimaterjalist.
Kontroversid ja Teine maailmasõda
Furtwängler jättis Teise maailmasõja ajal Saksamaale ja jätkas sealdirigeerimist, mis tekitas pärast sõda palju vaidlusi. Tema suhtumine natsirežiimi oli keeruline: ta ei olnud partei liige ja on dokumenteeritud juhtumeid, kus ta püüdis kaitsta või toetada oma juudi päritoluga kolleegi- ja muusikuid. Samas tekitas tema jätkuv töö Saksamaal moraalseid küsimusi ja avalikku kriitikat. Pärast sõda uuriti tema tegevust ning ta püüdis selgitada oma valikuid ja tegusid selle raske ajalooetapi kontekstis.
Salvestused ja pärand
Furtwängler jättis endast maha suure hulga salvestusi — nii stuudio- kui ka paljudelt elukontsertidelt pärit ülesvõtteid — mis on siiani hinnatud kui kunstiliselt sügavad dokumentid tema interpretatsiooniprintsiipidest. Tema salvestused Beethoveni, Brahmsi, Bruckneri ja Wagneri teostest loetakse sageli võrdluspunktideks ja inspiratsiooniallikaks paljudele hilisemale dirigentidele. Furtwängleri maine muusikamaailmas on püsinud tugev — teda meenutatakse kui dirigenti, kes otsis muusikas sügavamat tähendust ja vaimsust.
Järelmõju
Tänapäeval hinnatakse Furtwänglerit nii tema muusikalise tõlgenduse erakordse loomupärasuse kui ka keeruka ajaloolise positsiooni pärast. Tema loominguline pärand elab edasi salvestuste kaudu ja mõju läbi nende dirigentide, kes on tema lähenemist ja väljendusjõudu imetlenud ning õppinud. Tema nimi jääb muusikaloosse kui üks 20. sajandi silmapaistvamaid ja samal ajal vastuolulisemaid dirigente.
Wilhelm Furtwängleri portree by Emil Orlik
Varajane elu
Furtwängler sündis 25. jaanuaril 1886. aastal Berliinis. Ta kasvas üles Münchenis, kus tema isa oli arheoloog ja professor. Muusikaga hakkas ta tegelema juba väga noorena. Ta õppis klaverimängu ja oli väga andekas. Ta hakkas ka muusikat kirjutama. Ta kirjutas mitmeid teoseid enne 20-aastaseks saamist. Ta jätkas muusika kirjutamist kogu oma ülejäänud elu, kuid tema teosed ei saanud kunagi väga kuulsaks.
Karjääri läbiviimine
Furtwängler alustas dirigeerimist juba noorena. Ta tahtis dirigeerida, et esitada oma muusikat. Kiiresti sai ta aga kuulsaks teiste muusika dirigeerimisega. Kõige esimene teos, mida ta avalikult dirigeeris, oli Bruckneri 9. sümfoonia. Ta dirigeeris mitmeid orkestreid, enne kui temast lõpuks 1922. aastal sai maailmakuulsa Berliini Filharmooniaorkestri juht. Hiljem oli tal ka palju teisi olulisi dirigenditöid. Kõige olulisem oli Bayreuthi festivali, väga kuulsa Saksa muusikafestivali direktor.
Natsid ja Teine maailmasõda
Kui natsid 1930. aastatel Saksamaa üle võtsid, oli Furtwängler ebamugavas olukorras. Ta tahtis dirigeerida teatavat liiki muusikat, mis natsidele ei meeldinud. Ta jättis mõned oma dirigenditööd protestiks, kui nad ei lubanud tal esineda. 1936. aastal oleks ta peaaegu lahkunud Saksamaalt, et elada Ameerika Ühendriikides, kus New Yorgi Filharmooniaorkester soovis teda dirigendiks. Natsid pidasid teda siiski heaks dirigendiks ja hoidsid teda Saksamaal. Ta tahtis jääda ka selleks, et kaitsta saksa muusikat natside eest. Ameerika Ühendriikides ei meeldinud inimestele tema jäämine, kuigi ta ei meeldinud tegelikult natsidele.
Teise maailmasõja ajal jätkas Furtwängler Berliini Filharmoonikute dirigeerimist. Ta andis sel ajal palju väga kuulsaid kontserte. Kuid sõja lõpu poole hakkasid natsid temaga rahulolematuks muutuma. Ta põgenes 1945. aastal Saksamaalt ja elas mitu aastat Šveitsis. Ta ei dirigeerinud enam kaks aastat.
Pärast sõda
Pärast sõda oli Furtwängler endiselt raskes olukorras. Liitlased arvasid, et ta oli olnud natside toetaja, sest ta oli jäänud Saksamaale. Nad panid ta kohtusse, kuid otsustasid lõpuks, et ta on süütu. Tal lubati 1947. aastal tagasi dirigendiks minna. Kuigi ta oli süütu, ei meeldinud ta USAs inimestele ikkagi. Ta pidi dirigeerima Chicago sümfooniaorkestrit, kuid tal ei lubatud seda teha, sest inimesed vihastasid selle peale.
Furtwängler andis pärast sõda palju edukaid kontserte. Ta dirigeeris endiselt Berliini Filharmoonikuid ja teisi kuulsaid orkestreid Euroopas. Furtwängler andis oma karjääri kuulsaima kontserdi 1951. aastal. Sel aastal dirigeeris ta Bayreuthi festivalil Beethoveni 9. sümfooniat. See oli esimene kord pärast sõja lõppu, kuus aastat varem toimunud festivali. Paljud ütlevad, et see kontsert oli ajaloo suurim muusikakontsert. Furtwängler suri lõplikult 1954. aastal, kui ta oli 68-aastane.
Muusikaline stiil
Furtwängleril oli väga ebatavaline dirigeerimisviis. Tema liigutused puldiga olid väga kohmakad ja tõrkuvad. Mõned inimesed ütlesid, et ta nägi dirigeerimisel välja "nagu nöörile kinnitatud marionett". Talle meeldis väga tihti muusikat aeglustada ja kiirendada. Furtwängler uskus, et muusikas on midagi enamat kui ainult noodid partituuris. Ta arvas, et esitaja ülesanne on muuta iga esitus millekski eriliseks. See tähendas, et ta mängis sageli sama teost eri kontsertidel väga erinevalt. Isegi kui ta muutis teose mängimise viisi, peeti muusikat siiski väga ilusaks. Talle ei meeldinud dirigendid, kes mängisid lihtsalt noodid leheküljel, tegemata muusikaga midagi erilist.
Nooremana mängis Furtwängler paljude erinevate heliloojate muusikat. Vanemaks saades mängis ta aga tavaliselt ainult suurte saksa heliloojate muusikat. Mõned tema lemmikud olid Beethoven, Brahms, Bruckner ja Wagner.
Salvestused
Furtwängler ei teinud palju salvestusi stuudios. Salvestustehnika oli tol ajal veel väga uus ja ei toiminud esialgu hästi pikkade klassikaliste teoste salvestamiseks. Siiski salvestati paljud Furtwängleri kontserdid, eriti Teise maailmasõja ajal ja pärast seda. Tänapäeval arvatakse, et need on ühed parimad salvestused läbi aegade. Tema kuulus kontsert Bayreuthis 1951. aastal on üks neist kontserdisalvestustest.
Otsige