Wozzeck on Austria helilooja Alban Bergi (1885-1935) ooper. See on loodud aastatel 1914-1922 ja esietendus 1925. aastal.
Berg kirjutas selle ooperi enne seda perioodi, mil ta kasutas oma teostes serialismi. Tema õpetaja Schönberg ei olnud veel välja töötanud kaheteistkümnetoonilist süsteemi. Wozzecki muusikas leidub tonaalset muusikat Mahleri traditsioonis, kuid ka mõningaid atonaalseid (muusika, mis ei põhine ühelgi võtmesagedusel) ning meloodiaid, mis põhinevad terviktoonide skaalal. Muusika kõlas selle kirjutamise ajal väga moodsalt. Berg kirjutab häältele ka ebatavaliselt: mõnikord peavad nad pooleldi rääkima, pooleldi laulma (seda nimetatakse Sprechgesangiks).
Ooper põhineb saksa näitekirjaniku Georg Büchneri näidendil "Woyzeck". Woyzeck oli ebatavaline draama, sest selle asemel, et rääkida kellestki tähtsast, näiteks kuningast või jumalast, rääkis see vaesest mehest, kes ei ole kuigi tark ja keda teised inimesed kiusavad ja kuritarvitavad. Kui Berg kirjutas ooperi peaaegu sada aastat hiljem, oli see ooperi jaoks ikka veel ebatavaline lugu. Ooperite kangelased olid tavaliselt tähtsad inimesed, samas kui tööinimestel olid sageli koomilised rollid: nad olid sageli teenijad. Wozzeck on aga lihtne mees, kes ei saa midagi teha selle vastu, mis temaga toimub. Draamas nimetatakse seda mõnikord "antikangelaseks".
Libretto ja struktuur. Berg töötles Büchneri katkendlikku näidendit ise ja koostas libretto, püstitades ooperi kolmeks vaateks, kus iga stseenil on tihti oma muusikaline vorm (näiteks variatsioonid, fugu või pasakagalia-laadne passacaglia). Selline vormiline kontrast aitab rõhutada stseenide eripära ja peategelase psühholoogilist langust. Berg kasutab korduvaid motiive ja selgelt eristuvaid orkestratsioonivõtteid, mis loovad tervikliku, kuigi stilistiliselt mitmekesise helikeele.
Sisu ja teemad. Wozzeck on lugu ühiskondlikust rõhumisest, vaesusest, üksi- ja võõrandumisest ning selle mõjust inimese vaimsele tervisele. Peategelane on sõdur, keda käsitletakse arsti ja ülemate poolt kui katse- või naljaobjekti; samaaegselt õhutavad sotsiaalsed survetingimused ja armukadedus traagilise lõpuni. Ooper käsitleb ka eetilisi küsimusi vastutusest, süüst ja kuriteo tagajärgedest, jättes publikule mõtlemisruumi tegelaste sisemaailma ja ühiskondlike olude seoste kohta.
Esietendus ja vastuvõtt. Wozzeck esietendus Berliinis 1925. aastal ning see tõi Bergile kiiresti rahvusvahelise tuntuse. Esietenduse publik ja kriitikud olid tihti šokeeritud ja samas väga huvitatud selle uuendusliku muusika ja intensiivse dramaturgia tõttu. Ooperi modernistlik keel ja tugev emotsionaalne väljendus teevad sellest ühe olulisema 20. sajandi ooperi, mille mõju ulatub nii muusikalise keele kui ka lavalise psühholoogilise väljenduse alal.
Muusikalised eripärad. Berg ühendas ooperis romantilise väljendusrikkuse ja uued atonaalsed ning modaalid elemendid. Ta kasutas laia orkestrit ja detailirohket orkestratsiooni, et illustreerida tegelaste sisemaailma; sageli on orkestril peaaegu iseseisev roll lavategevuse kommentaatorina. Lisaks Sprechgesangile kasutab Berg ka muusikalisi sümboleid ja korduvaid motiive, mis aitavad siduda lugu tervikuks.
Tähendus tänapäeval. Wozzeck on püsiv osa rahvusvahelisest ooperirepertuaarist. Seda mängitakse nii traditsioonilistel kui ka kaasaegsetel lavastustel, kus tõstetakse esile ooperi ühiskondlikke ja psühholoogilisi teemasid. Tõlgendused varieeruvad – mõned rõhutavad poliitilist kriitikat, teised isiklikku traagikat või universaalset võõrandumist – kuid kõigis jääb ooperi jõud tema muusikalise kujutlusvõime ja Bergi empaatilise loo jutustamise tasemele.
Wozzeck tähistas olulist sammu 20. sajandi muusika ja ooperi arengus: see näitas, kuidas uus helikeel ja vormiline stiil võivad teenida tugeva lavalise ja inimliku jutustuse eesmärki, jättes pärandi, mis mõjutab heliloojaid ja lavastajaid tänaseni.
