Georg Büchner (1813–1837) — saksa dramaturg ja Woyzecki autor

Georg Büchner (1813–1837) — saksa dramaturg, Woyzecki autor; revolutsiooniline kirjanik, kelle lühike elu muutis modernset draamat ja mõjutas poliitilist mõtlemist.

Karl Georg Büchner (17. oktoober 1813 – 19. veebruar 1837) oli saksa dramaturg ja proosakirjanik. Ta oli arsti ja filosoofi Ludwig Büchneri vend. Paljud kirjandusuurijad arvavad, et kui ta oleks kauem elanud, oleks tema tähtsus saksa kirjanduses võinud võrrelda Johann Wolfgang von Goethe ja Friedrich Schilleri mõjuga. Ta oli arsti poeg ja sündis Goddelau lähedal Darmstadti piirkonnas Hessen-Darmstadtis. Koolis oli rõhk ladina ja kreeka keelel, aga õpiti ka kaasaegseid keeli (sealhulgas prantsuse, itaalia ja inglise keelt). Talle olid südamelähedased aga loodusteadused, mistõttu ta läks ülikooli Strasbourgis arstiteadust õppima.

Poliitiline tegevus ja pagulus

1828. aastal hakkas Büchner sügavamalt huvituma poliitikast ning liitus salajasemate rühmitustega, mis nõudsid sotsiaalseid ja poliitilisi reforme. Gießenis asutas ta koos teistega salajase seltsi, mis soovis revolutsioonilisi muutusi. Koos protestantliku teoloogi Friedrich Ludwig Weidigiga avaldas ta lendlehe Der Hessische Landbote — teravat ja populaarset revolutsioonilist manifesti, mis kritiseeris rängalt sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme Hesseni suurhertsogiriigis. Võimud süüdistasid autoreid riigireetmises ja välja kuulutati vahistamismäärus. Weidig arreteeriti, teda piinati ja ta suri Darmstadti vanglas; Büchner põgenes üle piiri Strasbourgi, kus ta jätkas teadus- ja kirjanduslikku tegevust ning tõlketööd.

Akadeemiline töö ja teadustöö

Strasbourgis jätkas Büchner meditsiinilisi õpinguid, kuid õppis ka prantsuse kirjandust ja poliitilist mõtlemist. Ta uuris ja kirjutas teaduslikke töid: tema doktoritöö «Mémoire sur le Système Nerveux du Barbeaux (Cyprinus barbus L.)» avaldati Pariisis ja Strasbourgis ning käsitles kalade närvisüsteemi, peegeldades tema huvi anatoomia ja biologiliste protsesside vastu. François-Noël Babeufi ja Claude Henri de Saint-Simoni ideed avaldasid tal olulist mõju. 1836. aasta oktoobris sai ta Zürichi ülikoolis tööd anatoomia õppejõuna ja läks tagasi Zürichisse, kus ta õpetas ja kirjutas kuni elu lõpu hetkeni. Büchner suri 23-aastaselt tüüfusesse 1837. aasta veebruaris.

Kirjanduslik looming

Büchneri kirjanduslik töö oli lühike, ent intensiivne ja mõjukas. Ta töötas peamiselt pagulus ja akadeemilise töö kõrvalt ning tema stiil ja teemad olid oma aega ette jooksnud: tähelepanu ühiskondlikule ebaõiglusele, vaesusele ja psühholoogilisele survetele, aga ka kokkuvõtlik, kiire tempoga dramaturgia ja proosa.

• Dantoni surm (1835) — ajalooline näidend, mis käsitleb Prantsuse revolutsiooni keerukaid vastasseise ja revolutsiooni moraalset dilemmasid.
• Lenz (1835) — proosažanris novell, mis põhineb Sturm und Drangi luuletaja Jakob Michael Reinhold Lenzi elul; seda peetakse üheks varajaseks näitajaks modernse, psühholoogiliselt suunatud proosa suunas.
• Leonce ja Lena (1836) — koomiline ja terav satiir aadlielu ja selle tühisuse kohta.
• Woyzeck — lõpetamata näidend, mis kujutab töölisklassi elu ja äratab kaasaastat: see oli üks esimesi saksa kirjandusteoseid, mille peategelased olid töölisklassi liikmed. Näidendi fragmentaarne ja katkine olek on tekitanud palju erinevaid lavastusi ning tõlgendusi.

Lisaks kirjutas Büchner esseesid ning tõlkis kaks Victor Hugo näidendit, Lucrèce Borgia ja Marie Tudor, mis aitasid tal arendada dramakirjutamise tehnikat ja lavastamisnägemust.

Mõju ja järeltulev kuulsus

Pärast surma ei saanud Büchneri looming esialgu laialdast tähelepanu ning 19. sajandi keskpaigas oli ta osaliselt unustatud. 1870. aastateks tõi toimetaja Karl Emil Franzos uuesti avalikkuse ette Büchneri teosed, mis hakkasid avaldama suurt mõju hilisemale naturalismile ja ekspressionismile. Büchnerit on peetud üheks modernse draama eelkäijaks: tema lühike, tihe proosa, fragmentaarsed vormid ja huvi ühiskondlike allasurutute saatuse vastu eelistasid varaseid realistlikke ja hilisemaid ekspressionistlikke suundi. Pärast Büchneri surma ilmunud Woyzeck oli osaks inspiratsioonist, mille alusel Alban Berg lõi ooperi "Wozzeck" (esietendus 1925), mis tõi Büchneri teemad ja motiivid laiemale publikule.

Kirjandusajaloolane Arnold Zweig on nimetanud Büchneri ainsa proosateose "Lenz" kui "kaasaegse Euroopa proosa algust", rõhutades tema mõju 20. sajandi kirjandusele. Büchneri kombinatsioon teaduslikust mõtteviisist, poliitilisest kirglikkusest ja kirjanduslikust uuendusmeelsusest teeb temast jätkuvalt uurimisobjekti nii kirjandus- kui ka kultuuriloolaste seas.

Kuigi Büchneri looming on suhteliselt tagasihoidlikul mahul, on tema mõju suurem kui tema tekstide arv viitab: temast sai sillaks klassikalise ja modernse teatri vahel ning tema pühendumus sotsiaalsele õiglusele ja inimlikule keerukusele kõnetab tänapäeva lugejat ja vaatajat endiselt.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Karl Georg Bchner?

K: Kus sündis Karl Georg Bchner?

K: Mida ta ülikoolis õppis?

K: Millise salaseltsi asutas ta Gieenis õppimise ajal?

Küsimus: Milline on tema kuulsaim näidend?

K: Kuidas kirjeldas Arnold Zweig Lenzit?

Otsing