Proosa
Vikipeedia juhendi kohta proosa kohta vt Vikipeedia:Stiilikäsiraamat.
Proosa on kirjakeele (või kõnekeele) tavavorm. See ei ole luule. Selles ei kasutata mingit erilist vormi, näiteks loetelusid või tabeleid. Kirjutamisel puudub eriline rütm. See on sarnane igapäevase suhtlemisega. See ongi kõige olulisem erinevus luulest ja teatmeteostest, näiteks näidenditest.
Sõna "proosa" tuleneb ladinakeelsest sõnast prosa, mis tähendab otsekohene, sellest ka termin "proosaline". Proosa kirjutamine võetakse tavaliselt kasutusele faktide kirjeldamiseks või mis tahes mõtete arutamiseks, mis on ühendatud vabas kõnes. Seda võib kasutada ajalehtede, romaanide, ajakirjade, entsüklopeediate, ringhäälingute, kirjade, lugude, ajaloo, filosoofia, biograafia ja paljude muude meediavormide puhul.
Proosal puudub üldiselt vormiline struktuur, nagu meetrum või riim, mida sageli leidub luules. Seetõttu kasutatakse seda kirjanduse kirjeldamiseks, mis ei ole luuleline ega teatraalne. Siiski on olemas nende kahe kirjandusvormi segu, mida tuntakse kui proosaluulet.
Küsimused ja vastused
K: Mis on proosa?
V: Proosa on kirjaliku või suulise keele tavaline vorm. Selles ei kasutata mingit erilist formaati, näiteks loetelusid või tabeleid, ning sellel ei ole formaalset struktuuri, nagu meetrum või riim, mida sageli leidub luules.
K: Mille poolest erineb proosa luulest?
V: Proosal ei ole erilist rütmi ja see on sarnane igapäevase suhtlemisega. See eristab seda luulest, millel on tavaliselt eriline rütm ja formaat.
K: Kust tuleb sõna "proosa"?
V: Sõna "proosa" pärineb ladina keelest prosa, mis tähendab otsekohene.
K: Milliste meediumide puhul saab proosat kasutada?
V: Proosat võib kasutada ajalehtede, romaanide, ajakirjade, entsüklopeediate, ringhäälingute, kirjade, lugude, ajaloo, filosoofia, biograafia ja paljude muude meediavormide puhul.
K: Kas proosa ja luule on omavahel segunenud?
V: Jah - nende kahe kirjandusvormi vahel on segu, mida nimetatakse proosaluuleks.
K: Kuidas te kirjeldaksite proosaluule kirjutamist?
V: Proosakirjandus võetakse tavaliselt kasutusele faktide kirjeldamiseks või aruteluks, mida iganes inimese mõtted on ühendatud vabalt voolavasse kõnesse ilma erilise formaadi või struktuurita.
