Proosa: määratlus, omadused ja kasutusvaldkonnad
Proosa: põhimõisted, omadused ja kasutusvaldkonnad — selge ülevaade kirjakeele tavavormist, eristumine luulest ja praktilised näited ajakirjandusest romaanini.
Vikipeedia juhendi kohta proosa kohta vt Vikipeedia:Stiilikäsiraamat.
Proosa on keelevorm, mida kasutatakse nii kirjalikus kui ka suulises tavavormis. See ei ole luule, st proosas ei rakendata luulele iseloomulikku meetrilist vormi ega tavaliselt ka rütmilist ülesehitust. Proosa ülesehitus põhineb lausetel ja lõikudena organiseeritud mõtetel ning see sarnaneb igapäevase suhtlemisega. Proosa eristus luulest ja teatri tekstidest (nt näidendid) ongi eelkõige vormiline ja stiililine: proosas puudub kindel meeter või luulerütm, teksti loomulik rütm tuleb lausetest ja fraasijaotusest.
Sõna "proosa" tuleneb ladinakeelsest sõnast prosa, mis tähendab otsekohene, sellest ka termin "proosaline". Tavaliselt kasutatakse proosat fakti vahendamiseks, mõtete arutamiseks ja jutustamiseks vabas kõnes. Proosa katab väga laia valiku žanre ja väljaandeid: ajalehed, romaanid, ajakirjad, entsüklopeediad, ringhäälingu tekstid, kirjad, lood, ajalugu, filosoofia, biograafia ja paljud teised meediumid ning žanrid toetuvad proosatekstile.
Proosa põhiomadused
- Vaba vorm: puudub range meeter ja rütm (erandiks on näiteks proosaluulet, mis ühendab proosa ja luule elemente).
- Lause- ja lõikustruktuur: sisu jaguneb lauseteks ja lõikudeks, mis loovad teksti loogilise arengu ja rütmi.
- Mitmekesisus: proosas esineb nii fiktseeritud jutustusi (romaanid, novellid) kui ka mittefiktsionaalseid tekste (esseed, reportaažid, teadustekstid).
- Kuulajakeskne või lugejakeskne retoorika: proosa võib olla suunatud konkreetsele lugejale või üldisemale publikule ning kasutada otsest või kaudset kõneviisi.
- Stilistilised vahendid: kirjeldused, dialoog, piltlikkus, metafoorid ja narratiivsed võtted aitavad luua emotsionaalset ja tähendusrikast sisu ka ilma luuleseadusteta.
Proosa liigid ja žanrid
- Ilukirjanduslik proosa: romaanid, novellid, novellid, novellistik, jutustused — keskendub süžee, karakterite ja teemade arendamisele.
- Esseekirjandus: lühemad või pikemad mõtisklused, kriitika, arvamusartiklid — rõhk analüüsil ja argumenteerimisel.
- Ajalehtede ja ajakirjade proosa: reportaažid, intervjuud, feature-lugu — fookus informeerimisel ja lugeja kaasamisel.
- Teadus- ja kursusetekstid: akadeemilised artiklid, monograafiad — formaalsem stiil ja täpsus.
- Kaugelearenenud vormid: biograafiad, memuaarid, jutukogud ning hoopis uusi vorme ühendavad eksperimentaalsed proosatekstid (näiteks teadvusevoolu või fragmentaarse ülesehitusega teosed).
Kasutusvaldkonnad
Proosal on ulatuslik kasutusala nii kultuuris kui ka igapäevaelus. Peamised valdkonnad:
- Kirjandus (ilukirjandus ja mittefiktsioon)
- Ajalehed ja ajakirjandus
- Akadeemilised ja teadustekstid
- Õigus- ja ametnikudokumendid ning juhendid
- Reklaamtekstide ja turunduskommunikatsioon
- Veebisisu, blogid ja sotsiaalmeedia postitused
- Ringhäälingu ja audiovisuaalse sisu skriptid
Proosa ja luule piirid
Kuigi proosa ja luule on eri vormid, pole piirid alati selged. Mõned stiilivõtted, nagu rütmiline kordus, kujundlik keel või aktsentide paigutus, võivad proosas luulelisi efekte tekitada. Vastukaaluks võivad luuletuses esineda proosale omasemad lausestruktuurid — selliseid piirimängumeid nimetatakse sageli proosaluuletuseks või proosalise poeetika kasutamiseks luules.
Lühike ajalooline ülevaade
Proosa on olemas juba antiikajast peale: argumenditekstid, hagi- ja ilukirjanduslikud jutustused. Keskajal kujunes proosa eri vormide kaudu edasi, aga romaani kui pikema jutustava proosavormi tõus toimus eelkõige 17.–18. sajandil. 19. sajand tõi realismi ja karakterikeskse romaani, 20. sajand aga modernismi ja eksperimentaalse kirjanduse, kus hakati proosaga mängima (näiteks teadvusevoolu tekniikad). Tänapäeva proosa on väga mitmekesine — koos nii traditsiooniliste žanrite kui ka vormikatsete ja multimodaalsete tekstidega.
Kuidas hinnata head proosateksti
- Selgus ja loetavus: kas teksti mõte ja struktuur on arusaadavad?
- Stiil ja hääleomadus: kas autoril on eristuv hääletoon ja stiil, mis teenib teksti eesmärki?
- Narratiivne ülesehitus: kas sündmused, karakterid ja pinged arenevad loogiliselt ja kaasahaaravalt?
- Kujundlik keel ja detailid: kas kirjeldused toetavad atmosfääri ja loovad elavaid pilte?
- Keel ja täpsus: korrektne sõnavalik ja grammatika toetavad usaldusväärsust ja mõju.
Kokkuvõtlikult on proosa paindlik ja laialdane formaat, mis teenib nii informeerimist kui ka meelelahutust, filosoofilist mõtisklust ja kunstilist eneseväljendust. Proosa võimaldab erinevaid žanre ja stiile ning selle olulisus tänapäevases kirjalikus kultuuris on suur.
Küsimused ja vastused
K: Mis on proosa?
V: Proosa on kirjaliku või suulise keele tavaline vorm. Selles ei kasutata mingit erilist formaati, näiteks loetelusid või tabeleid, ning sellel ei ole formaalset struktuuri, nagu meetrum või riim, mida sageli leidub luules.
K: Mille poolest erineb proosa luulest?
V: Proosal ei ole erilist rütmi ja see on sarnane igapäevase suhtlemisega. See eristab seda luulest, millel on tavaliselt eriline rütm ja formaat.
K: Kust tuleb sõna "proosa"?
V: Sõna "proosa" pärineb ladina keelest prosa, mis tähendab otsekohene.
K: Milliste meediumide puhul saab proosat kasutada?
V: Proosat võib kasutada ajalehtede, romaanide, ajakirjade, entsüklopeediate, ringhäälingute, kirjade, lugude, ajaloo, filosoofia, biograafia ja paljude muude meediavormide puhul.
K: Kas proosa ja luule on omavahel segunenud?
V: Jah - nende kahe kirjandusvormi vahel on segu, mida nimetatakse proosaluuleks.
K: Kuidas te kirjeldaksite proosaluule kirjutamist?
V: Proosakirjandus võetakse tavaliselt kasutusele faktide kirjeldamiseks või aruteluks, mida iganes inimese mõtted on ühendatud vabalt voolavasse kõnesse ilma erilise formaadi või struktuurita.
Otsige