George Armitrage Miller (3. veebruar 1920 – 22. juuli 2012) oli üks 20. sajandi mõjukamaid kognitiivse psühholoogia rajajaid. Ta uuris inimese mõtlemist, keelt ja mälu, ning aitas pöörata psühholoogia fookuse käitumise vaatluselt taas vaimsete protsesside uurimisele ja nende laboratoorsele testimisele.
Miller on eriti tuntud oma 1956. aasta artikli järgi, mille pealkiri on "The magical number seven, plus or minus two". Selles uurimuses juhtis ta tähelepanu lühimälu piirangule: kui paluda inimestel meeles pidada sõnade, numbrite või muud tüüpi üksuste loetelu, suudavad enamik inimesed korraga hoida ~seitset ± kaks üksust. Miller selgitas seda mitte ainult kui matemaatilist piirangut, vaid tõi välja, et inimesed saavad informatsiooni tõhusamalt hallata, kui nad grupeerivad algseid üksusi suuremateks tähenduslikeks ühikuteks — nn klastriteks (inglise keeles "chunking"). Näiteks on telefoninumbrid ja pangakontonumbrid sageli ära jagatud rühmadesse selleks, et neid lihtsamini meeles pidada.
Miller alustas karjääri käitumispsühholoogia taustaga, kuid sai üheks kognitiivse pöörde eestvedajaks, näidates, et vaimseid protsesse saab täpselt kirjeldada, modelleerida ja eksperimentaalselt testida. Tema töö lõi sillad psühholoogia, lingvistika ja infoteooria vahel ning mõjutas tugevalt psühholoogiavaldkondi nagu psühholingvistika ja inim-arvuti suhtlus. Üks tema tuntumaid raamatusid on "Plans and the Structure of Behavior" (1960), mille ta kirjutas koostöös teiste teadlastega — see töö käsitles kavatsuste ja käitumise organiseerimist ning aitas kujundada kognitiivsete süsteemide uurimise viise.
Kõrgete tunnustuste hulka kuulus 1991. aastal saadud riiklik teadusmedal. Milleri pärand ilmneb nii akadeemilises uurimistöös kui ka rakendustes: tema ideed lühimälu piiridest ja klastrite kasutamisest on olulised hariduses, kasutajaliideste disainis ning mälustrateegiate õpetamises. Miller näitas, et inimese aju aspekte saab mõõta, modelleerida ja testida — see muutis psühholoogia teadusliku lähenemise suunda.