Gregorio Allegri (1582 – 7. veebruar 1652) oli itaalia helilooja ja preester. Ta kirjutas hulgaliselt religioosseid teoseid, sealhulgas motette ja mitmeid missaversioone. Tema tuntuim ja ajalooliselt kõige mõjukam teos on Miserere mei Deus, Psalm 51 seade, mis sai kuulsaks nii oma vaimse mõju kui ka salapärase ametliku restriktsiooni pärast, mis pikka aega piiras selle levikut väljaspool Sixtuse kabelit.
Aastatel 1591–1596 teenis Allegri Rooma kirikukooris. Aastal 1601 sai temast koori tenor. Ta õppis muusikat ja heliloomingut koori direktori G. B. Nannio juures. Ta tegutses mitmetes Rooma kirikutes, enne kui 1629. aastal liitus ta Vatikani kooriga, mis esines paavsti jaoks Sixtuse kabelis. 1650. aastal määrati talle koori direktoriks (maestro di cappella). 1652. aasta 7. veebruaril suri Allegri Roomas.
Paavst Urban VIII tellis ja toetas kiriklikke uuendusi, näiteks teksti keeleliste muutuste kasutuselevõttu jumalateenistustel. Allegrile usaldati ülesanne toimetada ja kohandada Giovanni da Palestrina muusikat nii, et see sobiks nende uute sõnadega. Selles töös näitas Allegri sügavat oskust vana polüfoonia keele mõistmisel, kuid samal ajal kasutatakse tema enda asjatöös ka uusi barokkelemente — temast peeti nii vana stiili kui ka uuemate suundumuste asjatundjat.
Allegri muusika stiil ühendab hilisrenessansi puhast polüfooniat ja algavate barokkelementide väljendusrikkust. Tema Miserere paistab silma kahekoorilise läbimõeldud kõlapildi ja eriti kõrge, ornamentaalse soolokõne poolest, mida traditsiooniliselt laulis Sixtuse kabelis kastratsioonidest tulnud sopran või vastav soolohääl. See soolopartii sisaldas rikkalikku kaunistuslikku improvisatsiooni, mis aitas luua teosele müstilise ja emotsionaalse hõngu.
Allegri kuulsust on oluliselt mõjutanud ka teosele kehtestatud eristaatus: Sixtuse kabelis oli Miserere algselt reserveeritud pühade, eriti suurte nädalate, liturgiaks ning teose käsitsi kopeerimine ja väljaspool kabelit esinemine olid rangelt piiratud. Sellest tekkis legendaarne aura — inimesi paelus nii teose helikeel kui ka selle „keelatud” loomus. Kuulus on anekdoot, mille kohaselt noor Wolfgang Amadeus Mozart 1770. aastal kuulis Roomas Miserere ja kirjutas selle üheöös mälust üles; lugu on saanud populaarseks, küll aga on selle täpne kulg ja detaile uuritud ja ümber vaagitud.
Allegri looming hõlmab peale kuulsa Miserere palju muid liturgilisi tööde liike: missa-osad, motetid, himnid ja lühikesed praelud. Kuigi suur osa tema loomingu erialasest tähendusest kadus aja jooksul või jäi vähem tuntuks, on tema teosed olulised dokumentid selle kohta, kuidas 17. sajandi Roomas mõeldi liturgilisele muusikale ning kuidas vana polüfoonia ja uued väljendusvõtted võisid omavahel sulanduda.
Tähenduse kokkuvõtteks:
- Elu ja ametikohad: Rooma päritolu helilooja, pikaaegne liige ja lõpuks direktor Vatikani (Sixtuse) kooris.
- Tuntud teos: Miserere mei Deus — kahekooriline psalmiseade, millel on eriline soolopartii ja mis oli pikka aega seotud Sixtuse kabeli traditsiooniga.
- Muusikaline stiil: segu renessansilisest polüfooniast ja varajasest barokist; osav toimetaja Palestrina teoste kohandamisel.
- Pärand: Allegri muusika annab olulise panuse barokijärgse kirikliku repertuaari ja näitab, kuidas liturgiline muusika oli 17. sajandi Roomas nii kunstiline kui ka institutsionaalne nähtus.
Tänapäeval esitatakse Allegri Miserere'd nii ajaloolisi tavaid arvestades kui ka lihtsustatud versioonidena. Originaali ornamentatsioonid olid tihti improvisatsioonipõhised, mistõttu on tänased tõlgendused ja trükiväljaanded väiksemas või suuremas määras interpretatiivsed. Allegri nimi jääb muusikaajalukku eelkõige selle teose kaudu, mis ühendas liturgilise ilu, tehnilise oskuse ja teatud müstilise väljenduse, mis on köitnud kuulajaid juba aastasadade vältel.