Püksiroll ooperis: definitsioon, ajalugu, tüübid ja kuulsad näited

Püksiroll on ooperis ja näidendis kasutatav etendusvõte, kus naissoost laulja või näitleja kehastab meessoost tegelast. Inglise keeles kasutatakse sageli terminit „trouser role” (Ameerika inglise keeles ka „pants role”), itaalia mõiste on travesti. Nimetus viitab ajaloolisele õigustusele: püksid ehk põlvepikkused breeches’id olid meeste riietuse osa ja selliste rõivaste kandmine laval tähistas mehelikku tegelaskuju.

Ajalooline taust

Püksirollid on eriti seotud 17.–18. sajandiga, mil ooperi lavastuses olid levinud kastraatlauljad — mehed, kelle hääl jäi kõrgeks. Mozart ja teised baroki ja klassitsistliku perioodi heliloojad kirjutasid rolle, mis sobisid kastraatide hääleulatusse; samal ajal esines laval palju ristiriietumisi. 17. ja 18. sajandil oli tavaline, et näitlejad ja näitlejannad olid risti riietatud. Kui kastraatide tava hakkas 18. sajandi lõpus lõppema, asendus osa noorte meeskarakterite esitustest naislauljate — eelkõige mezzosopranide — esitusega.

Hääletüübid ja dramaturgia

Püksirolle laulavad tavaliselt naised, kelle hääl on piisavalt kõrge ja paindlik, et kujutada nooremehelikku timbrit. Traditsiooniliselt sobivad sellistele rollidele meztsosopranid või kontraballad, sest nende kõla ja kõlavärv võivad tekitada poisikeseliku või noore mehe mulje. (Täpsustuseks: kaasaegses terminoloogias räägitakse tavaliselt mezzosopranidest ja kontraaltidest.)

Püksirolli valikul on oluline nii hääl kui ka visuaalne mõju: roll nõuab sageli hääle paindlikkust, ülemineku- ja koloratuurioskust ning suutlikkust liigutada end laval veenvalt poisina või noormeheks. Lavastajad kasutavad püksirolle nii nooruse, naiivsuse ja flirtiva käitumise väljatoomiseks kui ka dramaturgilise pettuse või ootamatu identiteedivahetuse rõhutamiseks.

Tüübid ja modernne areng

On erinevaid püksirollide liike: mõnel juhul on tegemist selgelt romantilise või kergelt koomilise noortegelasega (nt armukadedus, armunud noormees), teistel juhtudel tõsise, dramaatilise naiseliku esituse kaudu esitatava meheliku karakteriga. 20. sajandi ooperites ei ole püksirollid enam nii levinud kui barokis või klassitsismis, sest helikeeled ja vokaaltehnika muutusid ning kastraatide pärand kadus. Samas tehakse tänapäevastes lavastustes teadlikke valikuid traditsiooniliste travesti-rollide taastamiseks või hoopis vastupidisteks eksperimendiks.

Näiteks 20. sajandi heliloojate teoste hulgas ei ole püksirolle nii palju. Richard Straussi ooperis "Rosenkavalier" (1911) leidub küll Oktaviani roll — see on travesti-roll, kuid kogu lavastus püüab luua Mozarti aja atmosfääri. Benjamin Britten kasutas Shakespeare’i teemalist ooperit "Jaanipäevaöö unenägu", kus traditsioonilisi püksirolle ei leia; selle asemel on Oberoni jaoks kirjutatud kontratenor, kõrge falsetihääl, mida mõnikord kasutatakse just ajaloolise või erilise kõla jaoks.

Kuulsad näited

Paljud klassikalised ooperid sisaldavad tuntud püksirolle, mis on saanud oluliseks osa repertoaarist. Näited:

• Mozarti Figaro abielu — Cherubino on tuntud püksiroll, kus noort vaprat ja armukest kehastab mezzosopran.
• Johann Straussi Die Fledermaus — prints Orlofsky on sageli antud travesti-role’ina (meessoost personaaž, keda esitab naine või vastupidi, vastavalt lavastusele).
• Gounodi Faust — Siebel on traditsiooniliselt püksirollina esitatav tegelane. (Märkus: Siebel ei kuulu Dvořáki Rusalka hulka — Rusalka on teiste teemadega ooper, kuigi segadus tekib vahel publikuringkondades.)

Miks püksirolle kasutatakse?

Püksirollide kasutamine on välja kujunenud kombinatsioonist vokaalsetest, teatraalsetest ja sotsiaalkultuurilistest põhjustest:

• hääl ja rolli sobivus — mezzosopranide või kontraaltide kõla vastab noore mehe või poisi häältoonile;
• visuaalne efekt — ristiriietumine ja sooline solidaarsus võivad luua huvitava dramaturgilise pinge või humoorika olukorra;
• ajastuline ja traditsiooniline põhjus — baroki- ja klassitsistlikus repertuaaris on palju rolle, mis algselt olid kirjutatud kõrgele meheshäältele (kastraadid), ning nende pärand elab edasi travestina.

Seelikuroll ja sooline mäng laval

Seelikuroll (inglise keeles „skirt role”) on vastand püksirollile: mees mängib naist. Selline valik on sageli mõeldud kas koomiliseks efektiks või teatraalseks liialduseks. Benjamin Britten kasutab seelikurolli oma teoses "Curlew River" hullu naise kujutamisel; Humperdincki Hansel ja Gretel lavastustes nähakse vahel nõida, keda esitab mees, et rõhutada tegelase grotesksust või huumorit. Mõlemad lähenemised — nii püksi- kui seelikurollid — võivad laval tugevdada loo emotsionaalset mõju ning pakuvad võimalusi soolise identiteedi ja esituse mitmetahuliseks käsitlemiseks.

Lõppsõna

Püksirollid on ooperi- ja teatripärandi huvitav ja mitmetahuline osa: need ühendavad vokaaltehnika, kostüümi, lavastaja visiooni ja ajaloolise tausta. Tänapäeva lavastused otsustavad sageli teadlikult, kuidas neid rolle käsitleda — mõnel puhul säilitatakse traditsiooniline travesti-praktika, teinekord otsitakse uusi tõlgendusi, kaasates vastavalt vajadusele kontratenoreid, mezzosopranisid või muud tüüpi vokaalesinejaid.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on briehide roll?

K: Millal muutusid kastraatlauljad populaarseks?

K: Kes tavaliselt laulavad põlvpükste rolle?

K: Milline kuulus näide breeches'i rollist on ooperis olemas?

Küsimus: Kas on olemas kaasaegseid oopereid, kus on breeches'i rollid?

K: Mis on pükste/pükste/pükste rolli vastand?

Otsing