Ainu keel: Põhja-Jaapani ainurahva keel — ajalugu, murded ja ohustatud staatus

Ainu keel — Põhja-Jaapani ainurahva ajalugu, murded ja ohustatud staatus: põhjalik ülevaade Hokkaidō murdest, säilituspingutustest ja keelepärandi tähendusest.

Ainu keel on Põhja-Jaapanis elava ainu rahva keel. Seda hakati süsteemselt kirjeldama ja kirjutama alles 19. sajandil. Sellest ajast alates on seda kirja panemiseks kasutatud nii katakana-süsteemi kui ka ladina tähestikku, ning tänapäeval eksisteerib mitu transkriptsioonivarianti, mida kasutavad nii teadlased kui ka keeleraamistike eestvedajad.

Ajalugu ja levik

19. sajandil räägiti ainu keelt laialdasemalt – Ezos (sealhulgas Hokkaidō saarel ja Tšišima saarte lõunaosas), Karapto lõunaosas (Sahhalin) ning Tšišima saarte põhjaosas (Kuriili saared). Pärast 19.–20. sajandi poliitilisi ja sotsiaalseid muutusi taandus ainu keel peamiselt Hokkaidōle ning tänapäeval on aktiivsed kõnelejad enamasti vaid samal saarel. Sakhalini ja Kurili murded on suures osas kadunud.

Murdeline mitmekesisus

Ainul oli ajalooliselt palju murdeid, sealhulgas Chitose, Saru ja Karapto ning palju kohalikke variante Hokkaidō erinevates piirkondades. Murded erinesid üksteisest nii palju, et ühe murde kõneleja ei pruukinud teise murde kõnelejast aru saada. Praeguseks on kõige paremini dokumenteeritud ja elus peamiselt Hokkaidō murre(te) variandid.

Keeleline kuuluvus ja sugulus

Ainu keel on üldiselt käsitletud kui keel-isolaat ehk ta ei kuulu selgesse keelerühma. On tehtud erinevaid hüpoteese seostest teiste keeltega (näiteks altaikatega või teiste Põhja-Vaikse ookeani keeltest), kuid üksmeelt ei ole suudetud saavutada. Ainu kõnelejate läheduses on ajalooliselt elanud ka jaapani keelt kõnelejaid (jaapani) ning itelmeenide keeli (näiteks Kamtšatkalt, itelmeenid). Sahhalini põhjaosas räägiti ka nivkh’i, mis on samuti isoleeritud keel.

Keele iseärasused

• Struktuurilt on ainu keel agglutineeriv ja tavapärane sõnajärg on subjekt–objekt–verb (SOV).
• Võrdlemisi rikas verbifleksioon: verbisüsteem märgib mitmesuguseid aspektuaalseid ja modaalseid tähendusi ning kasutatakse liitsõnu ja affikse.
• Fonoloogiliselt on ainu helistik eripärane – häälikusüsteem on suhteliselt lihtne võrreldes naaberalade keeltega, kuid dialektiti esinevad erinevused, sealhulgas geminatsioonid ja pikkused.
• Sõnavara peegeldab traditsioonilist kultuuri ja loodusega seotud teadmisi: näiteks sõna kamuy tähendab vaimset olendit/vürsti või jumala-sarnast jõudu. Tuntud tervitusväljend on irankarapte, mida kasutatakse kohtumisel (tähenduselt „mulle on meeldiv teid näha“ või „tore kohtuda“), ning sõna cise tähendab „maja“.

Kirjutus ja dokumenteerimine

Kuna ainu keel ei olnud traditsiooniliselt kirjalik, hakati 19. sajandist välja töötama erinevaid transkriptsioonisüsteeme. Katakana-põhised kirjalikud vormid olid levinud Jaapanis, samas kui missionärid ja keeleteadlased kasutasid ladina tähtede põhjal üles ehitatud süsteeme. Tänapäeval kasutatakse nii ümberkirjutust ladina tähtedega (rahvusvahelises teaduskirjanduses) kui ka spetsiaalseid katakana variante kohalikes materjalides.

Ohustatud staatus ja taastamise pingutused

Ainu keel on tugevalt ohustatud. Emakeelena rääkijaid on jäänud väga vähe – enamik neist on eakad inimesed – ja enamik Ainu päritolu inimesi on nüüd emakeelena jaapani keele kõnelejad. UNESCO on ainu keele rühmitanud ohustatud keelena ning keeletasandi taastamisel on mitmeid olulisi takistusi, sealhulgas keelteealaste ressurside nappus ja asimilatsioonipoliitika ajalooline mõju.

Samas on viimastel aastakümnetel toimunud aktiivseid elavdamis- ja säilitustegevusi: keelekursused ja -töötubade korraldamine Hokkaidōs, õppekavad, audiosisaldiste ja sõnastike koostamine, dokumentatsiooniprojektid, muuseumid ja kultuurikeskused, samuti kogukondlikud kehakeeled ja laulukultuur. Need initsiatiivid aitavad hoida ja populariseerida keelt järgnevate põlvkondade seas.

Mida veel teada

• Paljud teaduslikud ja kogukondlikud projektid püüavad koguda vanemate kõnelejate mälestusi, helisalvestusi ja tekste, et anda tulevikule õppematerjale.
• Kultuurilised väljendid (meie eestlastele sarnase tähendusega) ja pärimus – laulud, müüdid ja tseremooniad – on oluline osa keele elushoidmisest.
• Kui huvitute õppimisest, leidub internetis ressursse, mõningaid õpikuid ning kohalikke kursusi Hokkaidōs; samuti on olemas sõnastikud ja teaduslikud uurimused, mis tutvustavad heli-, morfoloogia- ja süntaksifunktsioone.

Kuigi ainu keel on praegu kriitiliselt ohustatud, on tänased säilitamis- ja taastamispüüdlused andnud kogukonnale ja teadlastele olulise aluse, et säilitada ja võimalusel taasesitada seda väärtuslikku keelelist ja kultuurilist pärandit.

Küsimused ja vastused

K: Mis on ainu keel?

K: Kas ainu keelt kirjutati enne 19. sajandit?

K: Millises kirjasüsteemis kirjutatakse ainu keelt tänapäeval?

K: Millistes piirkondades räägiti ainu keelt 19. sajandil?

Küsimus: Kas ainu keeles on tänapäevalgi veel mitu dialekti?

K: Kas ainu murded olid vastastikku mõistetavad?

K: Milliseid teisi keeli räägiti ajalooliselt ainu keele kõnelejate läheduses?

Otsing