Euroopa Liidu liikmesriik on ükskõik milline kahekümne seitsmest riigist, kes on liitunud Euroopa Liiduga (EL) alates selle asutamisest 1958. aastal Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) nime all. Algselt kuue riigiga alanud organisatsioon on läbi teinud mitu laienemislainet; suurim laienemine toimus 1. mail 2004, kui liitus kümme riiki. Tähtis on märkida, et ELi liikmesriikide arv on tänases seisus 27 (Suurbritannia lahkus Liidust 31. jaanuaril 2020), kuid ajaloos on toimunud mitu järjestikust laienemist ning liidu koosseis ja struktuur on ajanõuetele vastavalt muutunud.

Ajalooline ülevaade ja olulised liitumised

Alates 1958. aasta algsest kuuest liikmest on toimunud järgmised suuremad laienemised:

  • 1973: Ühendkuningriik, Iirimaa, Taani;
  • 1981: Kreeka;
  • 1986: Hispaania ja Portugal;
  • 1995: Austria, Soome ja Rootsi;
  • 2004: kümne riigi laienemine (kõige suurem ühekordne laienemine);
  • 2007: Bulgaaria ja Rumeenia (liitusid 1. jaanuaril 2007.);
  • 2013: Horvaatia.
Need laienemised on kujundanud ELi tänast geograafiat, majanduslikke sidemeid ja poliitilist mõju Euroopas.

Laienemisprotsess ja nõuded

Laienemine ei tähenda üksnes uue riigi halduslikku lisamist — see on keeruline poliitiline ja õiguslik protsess, mis eeldab kandidaatriigi vastavust määratud tingimustele. Tavapäraselt peetakse vastuvõtmise tingimuste aluseks Kopenhaageni kriteeriume, mis sisaldavad põhilisi nõudeid:

  • stabiilne demokraatlik valitsemissüsteem ning inimõiguste ja vähemuste kaitse;
  • tõhus ja toimiv turumajandus ning suutlikkus taluda ELi konkurentsi- ja turujõude;
  • õigusriigi põhimõtte järgimine ja institutsioonide olemasolu, mis suudavad rakendada ELi õigust.

Praktiliselt tähendab ühinemine ka õigusaktide, institutsioonide ja poliitikate ühtlustamist ELi reeglitega (acquis communautaire). Euroopa Liidu lepingu kohaselt nõuab iga uue liikme vastuvõtmine olemasolevate liikmesriikide ühise otsuse heakskiitu ning ka Euroopa Parlamendi nõusolekut.

Üksikasjaline menetlus

Ühinemisprotsess koosneb tavaliselt järgmistest põhiastmetest:

  • kandidaatriigi taotlus – ametlik avaldus ELile;
  • komisjoni esialgne arvamus ja kandidaadi staatuse andmine;
  • läbirääkimiste avamine – toimub peatükkide kaupa, kus hinnatakse vastavust ELi acquis’ile;
  • läbirääkimiste läbiviimine ja reformide elluviimine kandidaatriigis;
  • liitumislepingu sõlmimine pärast positiivse lõpphindamise saavutamist;
  • lepingu ratifitseerimine kõigi liikmesriikide ja kandidaatriigi poolt vastavalt riiklikele protseduuridele.
Selle käigus hindavad Euroopa Komisjon, liikmesriigid ja Euroopa Parlament kandidaadi edenemist, järelejäänud probleemide lahendamist ning vajalikke üleminekuperioode.

Bulgaaria ja Rumeenia näide

Bulgaaria ja Rumeenia kuulusid 2007. aasta laienemisperioodi hulka ning ühinesid ELiga 1. jaanuaril 2007. aastal. Ühinemise ettevalmistamine ja ajastus lepiti kokku mitmetel tippkohtumistel ja aruandlustsüklites ning ühinemislepingule kirjutasid pooled alla 25. aprillil 2005 Luxembourgis toimunud tseremoonial.

Euroopa integratsioon ja poliitilised aspektid

Terminit „Euroopa integratsioon” kasutatakse kahes tähenduses: ühelt poolt liigitatakse sellega ELi laienemist ja uute liikmete kaasamist; teiselt poolt kirjeldab see protsessi, mille käigus olemasolevad liikmesriigid süvendavad koostööd ja annavad edasi osa riiklikust võimust Euroopa institutsioonidele (näiteks komisjonile, nõukogule ja kohtule). Integratsioon hõlmab poliitilisi, majanduslikke ja õiguslikke kohandusi ning see on sageli pikaajaline protsess, mis nõuab nii kandidaatriigi kui ka olemasolevate liikmesriikide kompromisse.

Kandidaadiriigid ja tulevik

Hetkel käivad läbirääkimised või on kandidaatstaatusel mitmed Lääneserviku ja Balkani riigid. Iga kandidaat peab läbima põhjaliku hinnangu ning täitma kokkulepitud reformid. Laienemine on poliitiline protsess, mis sõltub nii kandidaatriigi valmisolekust kui ka olemasolevate liikmesriikide poliitilisest taustast ja ELi strateegilistest kaalutlustest.

Kokkuvõte: Euroopa Liidu liikmesriikide nimekirja lisandumine on pikaajaline ja mitmetahuline protsess, mis ühendab õiguslikke, majanduslikke ja poliitilisi tingimusi. Kopenhaageni kriteeriumid, läbirääkimiste mehhanismid ning kõigi praeguste liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi heakskiit on selle protsessi keskmes.