Unitaarriik: määratlus, erinevus föderaalriigist ja näited
Unitaarriik: selgitus, kuidas see erineb föderaalriigist, keskvalitsuse roll, jagatud võim ja eestindatud näited — selge ülevaade unitaarse riigikorra toimimisest.
Unitaarriik on riik, mille kolme riigiorganit juhitakse põhiseaduslikult ühe tervikuna, millel on keskne seadusandja. See erineb föderaalriigist, kus võim on jagatud pea (näiteks riigi keskvalitsus) ja tema poolt juhitavate poliitiliste üksuste (näiteks riigi omavalitsused või provintsid) vahel, andes neile poliitilistele allüksustele ka teatava autonoomia (näiteks kui luba luua oma piirkondlikke seadusi).
Erinevus föderaalriigist
Peamine erinevus on see, kellel on õiguslikult antud lõplik pädevus. Föderatsioonis on paljude põhiasjade üle otsustamine jagatud põhiseadusega kaitstud liiduriigi ja liiduriigi osade (osariigid, provintsid) vahel — need osad ei saa üksnes keskvalitsuse soovi alusel oma õigusi kaotada. Unitaarriigis kuulub kõrgeim otsustusõigus keskvõimule, kuigi keskus võib vabatahtlikult delegeerida teatud volitusi piirkondlikele või kohalikele organitele.
Variandid unitaarriigist
Unitaarriigid jagunevad sageli kaheks peamiseks tüübiks:
- Tsentraliseeritud unitaarriik – enamik otsuseid ja seadusandlust tehakse riigi keskorganites; kohalikud üksused täidavad peamiselt keskvalitsuse korraldusi.
- Detsentraliseeritud või delegeeritud unitaarriik – keskvõim annab pikaajalisi või laialdasi volitusi piirkondlikele või kohalikele organitele (nt autonoomsed piirkonnad). Selline delegeerimine võib olla kas seadusega kindlaks tehtud või põhiseaduslikult kaitstud; mõnel juhul on see tagasivõetav.
Eelised ja puudused
- Eelised: selge riiklik vastutus ja ühtne seadusandlus, lihtsam riigijuhtimine ja kiiremad otsused, väiksem õiguslik keerukus võrreldes föderatsiooniga, võimalik parem riiklik sidusus ja ühtne poliitika (nt maksusüsteem, julgeolek).
- Puudused: risk, et piirkondliku mitmekesisuse ja kohalike vajaduste arvestamine jääb väheseks; keskvalitsus võib eirata perifeeria huve; suurimad piirkonnad võivad nõuda suuremat autonoomiat, mis võib tekitada pingeid.
Õiguslikud ja praktilised aspektid
Kuigi unitaarriikides on seaduslikult kõrgem võim keskvalitsusel, ei tähenda see tingimata täielikku ühtlust praktikas. Paljud unitaarriigid on loonud piirkondlikud seadusandlikud või täidesaatvad organid (nt autonoomsed kogukonnad, provintsinõukogud), mis haldavad kohalikke küsimusi nagu haridus, tervishoid või transport. Oluline erinevus föderatsiooniga on see, kas piirkondlikud volitused on põhiseaduslikult tagatud või lihtsalt seaduslikult antud ja tagasivõetavad.
Näited unitaarsetest riikidest
Need on näited unitaarsetest riikidest:
- Prantsusmaa — traditsiooniliselt tugevalt tsentraliseeritud, kuid alates 1980. aastatest on toimunud märkimisväärne detsentraliseerimine.
- Jaapan — unitaarne riik, kus prefektuuridel on haldusülesanded, kuid riik säilitab tugeva keskse rolli.
- Suurbritannia — formalselt unitaarriik; omavalitsuste ja Suurbritannia osade (Šotimaa, Wales, Põhja-Iirimaa) volitused on delegeeritud ja parteipoliitiliselt reguleeritavad (devolution).
- Hispaania — unitaarne riik, kuid autonoomsete piirkondade süsteem annab mitmes valdkonnas suurt pädevust (mõnikord nimetatakse seda „asutuslikuks dezentralisatsiooniks”).
- Itaalia, Portugal, Kreeka, Iirimaa — kõik on näited unitaarriikidest, kus eksisteerivad erineva tasemega territoriaalsed võimud.
- Rootsi, Norra, Taani, Soome — Põhjamaade unitaarriigid koos tugevate kohalike omavalitsustega ja sotsiaalse ühtsusega poliitikatega.
- Uus-Meremaa — unitaarne riik, millel on kohalikud nõukogud, kuid kogu suveräänsus jääb keskvalitsusele.
- Hiina Rahvavabariik — formaalne unitaarriik, kus keskvõim teostab ulatuslikku kontrolli; olemas on administratiivsed üksused nagu provintsid ja autonoomsed piirkonnad.
Lõppkokkuvõttes on unitaarriikide ja föderaalriikide vaheline piiri joon sageli piltlik — praktikas on tegemist spektriga, kus mõned unitaarriigid on tugevalt tsentraliseeritud, teised aga annavad piirkondadele olulist autonoomiat. Oluline on vaadata nii õigussüsteemi kui ka poliitilist praktikat, et mõista, kuidas võim tegelikult jaguneb.
Otsige