Kolmepakt (inglise keeles Tripartite Pact), mida nimetatakse ka kolmepaktiks, teljepaktiks või kolmepoolseks lepinguks, oli 27. septembril 1940 Saksamaal Berliinis allkirjastatud rahvusvaheline leping, millega vormistati sõjaline ja poliitiline liit kolme riigi vahel: Saksamaa, Itaalia ja Jaapan.
Taust ja eesmärgid
Kolmepakti eesmärk oli tugevdada koostööd sõjaajal kolme teljeriigi vahel ning hoida ära nendevaheliste huvide konfliktide eskaleerumine. Lepinguga püüti luua ka üldine hoiatusrihm Ameerika Ühendriikidele ja teistele riikidele, et nende sekkumine Euroopas või Aasias võiks tuua kaasa sõjalise vastasseisu kõigi paktiga seotud riikidega. Pakt kestis algselt kümme aastat ning sisaldas kohustust anda üksteisele poliitilist, majanduslikku ja sõjalist abi.
Liitumine ja peamised sätted
Paktile allakirjutanud riigid leppisid kokku, et toetavad üksteist eri valdkondades ja et kui mõnda paktiga liitunud riiki ründab mõni võõras suurriik, avaldatakse sellele sõjaline vastus. See oli suunatud eelkõige suurriikide vastastrateegiale, sealhulgas kujunenud pingetele Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu suunas. Tegelikkuses oli leping mõnevõrra ambitsioonikam kui praktikas rakendatav koostöö, sest teineteisest kaugel olevad teatritrinad ja erinevad strateegilised huvid piirasid reaalse sõjalise koordineerimise ulatust.
Muud osalised ja laienemine
Kolmepakt laienes kiiresti, kui mitmed Euroopa riigid püüdsid tagada enda positsiooni või rõhutada liitumist teljeriikidega. Nendeks olid muu hulgas:
- Ungari (20. november 1940)
- Rumeenia (23. november 1940)
- Slovakkia (24. november 1940)
- Bulgaaria (1. märts 1941)
- Jugoslaavia (25. märts 1941) — sellele järgnes riigis aga 27. märtsil 1941 riigipööre ning leping ei takistanud Saksamaa pealetungi aprillis 1941
- Horvaatia (10. aprill 1941) — sel kuupäeval kuulutati välja iseseisev nukuvalitsus (Neitsi-Horvaatia), mis tegutses Saksa ja Itaalia mõjul)
Lisaks mõjutas Jaapan oma lepingulisi suhteid Aasias ja hõlmas oma mõjusfääri ulatuses mitmeid piirkondi ja nukuvalitsusi. Praktiline paktiga ühendumine ja kohustuste täitmine varieerus sõltuvalt iga riigi poliitilisest olukorrast ja sõjalistest võimalustest.
Kolmepakti piirangud ja süvenevad erimeelsused
Kuigi leping oli tugev deklaratsioon teljeriikide koostööst, piirles selle tõhusus reaalse koostööga. Saksamaa ja Jaapani strateegilised huvid ei kattunud täielikult: Saksamaa keskendus Euroopa ja Põhja-Aafrika sõjatandrile, Jaapan aga Kaug-Idale ja Vaiksele ookeanile. Logistilised ja kommunikatsioonipiirangud ning usaldamatuse elemendid takistasid sügavat operatiivset koordineerimist.
Lagunemine ja tagajärjed
Alates 1943. aastast hakkas pakt kaotama oma mõju, kuna teljeriike tabasid järjestikused tagasilöögid: Nõukogude vastupealetungid idatiival, liitlaste edukas dessantideague Põhja-Aafrikas ja Itaalias ning lõpuks ka Itaalia allakäik ja kapituleerumine 1943. aastal. Mitmed paktiga liitunud riigid katkestasid koostöö või läksid liitlaste poole. Kuigi formaalselt pakt püsis alles kuni Jaapani kapituleerumiseni 1945. aasta augustis, muutus see praktiliselt mõttetuks juba varem, eriti pärast Saksamaa alistumist 1945. mai lõpuks.
Tänapäeva ajaloolased näevad Kolmepakti peamiselt poliitiliseks ja propagandistlikuks vahendiks, mis püüdis esitada telgeriike ühtse ja vastupidava blokina, kuid mille tegelik mõju ning vastastikused kohustused olid piiratud ja tingitud sõja kulgemisest ning iga liikme eraldi huvidest.