Jugoslaavia Kuningriik (1918–1941): tekkimine, natsionalism ja langus

1903. aastal mõrvati Serbia kuningas ja asendati Peeter I. Pärast seda muutus Serbia natsionalistlikumaks. Pinged Austria-Ungari suhtes teravnesid, kui see 1908. aastal Bosnia vallutas. Sel perioodil õnnestus Serbial laiendada oma piire ja vallutada Osmanite impeeriumilt tagasi Kosovo ja Põhja-Makedoonia. Paljud Serbia natsionalistid soovisid luua Balkani slaavlaste jaoks ühtse riigi. Salajased jõugud üritasid mõrvata Austria-Ungari ametnikke, näiteks Bosnia kuberneri. Juunis 1914 tappis Bosnia serblane Gavrilo Princip Sarajevos Austria peahertsogi Franz Ferdinandi. See sündmus viis lõpuks I maailmasõjani.

Jugoslaavia tekkimine (1918)

Esimese maailmasõja lõppedes ja Austria-Ungari impeeriumi kokkuvarisemisel ühinesid 1918. aastal Lõuna-Slaavi rahvad uude riiki. 1. detsembril 1918 kuulutati välja Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik (Kingdom of Serbs, Croats and Slovenes), kuhu ühinesid Serbia kuningriik, Montenegro ning äsja moodustatud Bosniale ja Horvaatidele kuulunud alad. Liitumise protsess oli keeruline ja vastuoluline: näiteks Montenegro ühinemist Serbia juhtimisega toetas Podgorica assamblee, mis tekitas vastuseisu ja mässumeelsust.

Riigikorraldus ja poliitiline pinge (1918–1939)

Uue riigi poliitiline mudel oli monarhiline ja keskne: võim koondus kuningliku Karađorđevići dünastia ja pealinna Belgradi ümber. 1921. aastal võeti vastu Vidovdani põhiseadus, mis kehtestas tugeva keskvalitsuse ja tekitas rahvusrühmades (eriti horvaatides) tunde, et nad on alaväärsustatud. See poliitika suurendas pinget serblaste ja horvaatide vahel.

1929. aastal kehtestas kuningas Aleksander I 6. jaanuari diktatuuri, lahkudes põhiseadusest, sulgedes parteid ja üritades vägivaldselt vähendada etnilisi vahelõhesid. Samal aastal muudeti riigi ametlik nimi Jugoslaaviaks — sõna, mis tähendab serbohorvaadi keeles "lõunaslaavlaste maad". 1934. aastal tapeti kuningas Aleksander Marseille’s; tema surma järel jätkus valitsemine regendina prince Pauli ja noore kuninga Peeter II nimel kuni teise maailmasõjani.

1939. aastal püüti rahulikumaks lahenduseks jõuda Cvetković–Mačeki kokkuleppega, mis lõi Horvaatia autonoomse Banovina ning andis mõningast enesemääramist. See aga tuli liiga hilja, et õigustada laiaulatuslikke rahvuslikke nõudmisi ja ei kõrvaldunud usaldamatust.

Majandus, ühiskond ja rahvused

• Majanduselt oli riik suuresti agrar- ja tööstuslikult mitmetahuline: Põhja-osa (Sava tasandik) oli viljakas põllumajandusala, Lõuna- ja idaaladel aga vähem arenenud piirkonnad.
• Rahvuseline kooslus oli mitmekesine: serblased, horvaadid ja sloveenid moodustasid suurema osa, aga olulised vähemused olid albaanlased, ungarlased, bulgaarlased, itaallased jm. See etniline kirjusus tekitas keele-, usu- ja regionaalseid pingeid.
• Sotsiaalselt mõjutas riiki I maailmasõja järel ja 1930. aastate majanduskriisi ajal tugev vaesus, tööhõive probleemid ja poliitiline polariseeritus.

Teine maailmasõda ja kuningriigi langus (1941–1945)

Teise maailmasõja ajal sattus Jugoslaavia poliitiliselt keerulisse asendisse. 1941. aastal allkirjastas regent Prince Paul Saksamaaga leppe (Tripartite Pact), kuid sellele järgnes 27. märtsil 1941 riigipöörde, mis asus vastu Saksamaale. Sellele reageerisid teljeriigid rünnakuga ning Jugoslaavia langes kiiresti: sakslased ja nende liitlased hõivasid territooriumid ning riik lagunes.

Okupatsiooni ja reaalpoliitika tagajärjel tekkisid erinevad kollaboratsioonivalitsused ja natsionalistlikud relvarühmitused. Tuntumad olid Horvaatia fašistlik Ustaša õigusriik (Neilest kujunes Nõukogude ja Saksa toetusel moodustatud iseseisev Horvaatia riik — NDH), samuti Chetnikide ning kommunistlike partisanide vastasseis. Kuninga Peeter II ja valitsus põgenesid Suurbritanniasse ning moodustasid põgenikuhuvilise valitsuse eksiliseks.

1943. aasta 29. novembril kogunes Jajces Anti-Fašistlik Rahva Vabastamise Nõukogu (AVNOJ), mis deklareeris Demokraatliku Föderaalse Jugoslaavia (Democratic Federal Yugoslavia) kui parteide ja parteiväliste liidrite juhtimisel tekkinud omavalitsuse — see sündmus toimus ilma kuninga heakskiiduta ning tähistas parteipõhise alternatiivi kuningriigile. Pärast sõda (1945) kehtestas kommunistide juhitud uus valitsus monarhia lõplikult lõppenuks ja 1945. aasta lõpus muudeti riik sotsialistlikuks föderaalseks vabariigiks, mis hiljem sai tuntuks kui Sotsialistlik Liitvabariik Jugoslaavia.

Kokkuvõte

Jugoslaavia Kuningriik (1918–1941) tekkis Esimese maailmasõja lõpus püüdest ühendada lõunaslaavi rahvaid üheks riigiks. Riigi ajalugu tunnistas tugevat pinget keskse võimu ja rahvusliku eripära vahel, katsetusi diktatuuriga, majanduslikke raskusi ning teravaid etnilisi vastuolusid. Teine maailmasõda ja sellele järgnenud võitlused kiirendasid kuningriigi kokkuvarisemist ning sillutasid teed kommunistliku juhtimisega föderaalsele Jugoslaaviale.

Küsimused ja vastused

K: Kuidas oli Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik paremini tuntud?

K: Kes asendas 1903. aastal Serbia kuninga Aleksander I?

K: Mida suutis Serbia selle aja jooksul teha?

K: Mida tahtsid Serbia rahvuslased luua?

K: Kuidas pinged Austria-Ungari suhtes teravnesid?

K: Kes mõrvas Austria peahertsogi Franz Ferdinandi 1914. aasta juunis Sarajevos, Bosnias?

K: Milline sündmus viis lõpuks I maailmasõjani?

Otsing