Veto on presidendi (või mõne täitevvõimu juhi) õigus lükata tagasi (veto) õigusakti (seaduseelnõu) teatud üksikud osad („punktid“), ilma et ta lükkaks tagasi kogu õigusakti. Sellist osalist vetot nimetatakse sageli line‑item veto’ks või punktvetoks: presidendil on võimalus tühistada või mittesanktsioneerida üksikuid lõike, reale või sätteid, jättes ülejäänud seaduse jõusse.
Ameerika Ühendriikides saavad peaaegu kõik kubernerid (USA osariikide juhid) kasutada vetoõigust teatud vormis line‑item veto’na eelarve- ja määrata määratud rahalisi eraldusi puudutavate sätete suhtes. Praegu ei saa Ameerika Ühendriikide president kasutada line‑item vetoõigust. 1996. aastal võttis Ameerika Ühendriikide kongress vastu seaduse, mis andis presidendile piiratud õiguse tühistada üksikuid kulutusi või sätteid (Line Item Veto Act). Selle korra kehtivus oli aga vaidluse all ja lõpuks otsustas ülemkohus 1998. aastal, et selline seadus on põhiseadusega vastuolus. Ülemkohtu otsus rõhutas, et osaline veto, mis praktiliselt muudab vastu võetud seadust ilma uue seadusandliku protseduurita, rikub esindusvalitsuse ja võimude lahususe põhimõtet.
Pooldajate argumendid
Inimesed, kellele meeldib line‑item veto, toovad välja mitu argumenti:
- Vähendab „pork‑barrel“ kulutusi: president saab eemaldada eelarvest väikseid või kohalikku huvi teenivaid eraldisi, mis ei ole riigi jaoks vajalikud.
- Praktiline eelarvejuhtimine: kui kogu eelarveseaduse täies mahus veto oleks poliitiliselt või praktiliselt ohtlik, saab punktveto võimaldada alles jätta hädavajalikud sätted ja lõigata välja probleemsed osad.
- Kiirem korrigeerimine: annab täitevvõimule tööriista kiireks reageerimiseks nähtavale rahalisele raiskamisele ilma kogu õigusakti ümbertegemiseta.
Vastuväited ja riskid
Inimesed, kellele ei meeldi line‑item veto, toovad samuti olulisi vastuväiteid:
- Võimu kontsentreerumine: see annab presidendile tugeva võimaluse mõjutada seadusandlust ja eelarveprioriteete, vähendades parlamendi rolli ja kontrolli‑tasakaalu mehhanisme (USA põhiseadusega loodud kontrolli ja tasakaaluga seotud mure).
- Seaduse muutumine pärast hääletust: üksikute punktide veto võib muuta vastuvõetud seaduse sisu oluliselt võrreldes sellega, mille üle kongress tegelikult hääletas, mis tõstatab demokraatliku legitiimsuse küsimuse.
- Õiguslikud ja protseduurilised piirangud: osaline veto võib häirida õigusselgust — milline tekst jõustub, kuidas tõlgendada kokkukasvanud sätteid jne — ning viia kohtuvaidlusteni.
Alternatiivid ja praktika
Erinevates riikides ja jurisdiktsioonides on kasutusel mitmesugused lahendused, näiteks:
- osariikide tasandil toimiv line‑item veto, mis on paljudes USA osariikides lubatud;
- kongressi poolt algatatud rescission‑protseduurid või muud kiired seadusandlikud korrigeerimised;
- täpsem eelarveprotsess ja läbipaistvuse suurendamine, et vähendada „porki“ juba seaduseelnõu tasemel;
- kohtulik kontroll, mis selgitab piirid täitevvõimu ja seadusandliku võimu vahel.
Arutelud line‑item veto vajalikkuse ja piiride üle jätkuvad: üks osa avalikust ja poliitilisest diskussioonist leiab, et see on efektiivne tööriist eelarvekorrektsuseks, teine osa hoiatab selle mõju eest demokraatlikule otsustusprotsessile ja võimude lahususele. Täpne lahendus sõltub paljuski iga riigi põhiseaduslikust raamistikust ja poliitilisest kultuurist.