Gavrilo Princip, 25. juuli 1894 – 28. aprill 1918, oli serbia (täpsemalt bosnia‑serbia päritolu) rahvuslane, kes 28. juunil 1914 tulistas Sarajevos peahertsog Franz Ferdinandi — Austria‑Ungari troonipärija — ja tema abikaasa, ertshertsoginna Sophie Choteki. Atentaat oli otsustav sündmus, mis käivitas nn juuli kriisi ja viis lõpuks Esimese maailmasõjani.

Princip sündis Obljajis, Bosnia vaeses maapiirkonnas. Noorena kuulus ta salajasse liikumisse nimega „Noor Bosnia“, mille liikmete eesmärk oli lõuna‑slavistlike alade ühendamine Serbiaga ja Austria‑Ungari kontrolli vastu võitlemine. Rühmitus sai abi mõnelt mõjukalt Serbia salakorporatsioonilt, mida tuntakse ajaloos kui Must käsi (Unification or Death). Neilt saadi relvi, käsigranaate ja mõnda muud varustust.

Kui selgus, et Franz Ferdinand tuleb Sarajevo, valmistas „Noor Bosnia“ koos abistajatega rünnakukava. Kokku osales plaanis kuus vandenõulast, kes ootasid möödasõitu mööda planeeritud marsruuti. Esimesed rünnakud ebaõnnestusid: üks vandenõulastist viskas käsigranaadi, mis prahvatas, kuid ei tabanud õiget autot. Pärast mitut ebaõnnestunud katset lahkus osa meestest ja muu hulgas läks Princip kohvikusse võileiba ostma.

Juhtum muutus siis, kui Ferdinandi autojuht eksis marsruudil ja peatus peatumiseks teel, kus Princip parasjagu viibis. Princip astus auto juurde ja lasi kaks lasku. Üks kuul tabas Franz Ferdinandi kaela, teine tabas Sophie Chotekit kõhtu; mõlemad haavad osutusid saatuslikuks. Sündmus leidis aset linna keskel ning hiljem nimetati selle paiga ümbrus ja marsruut laialdaselt mäletusmärkide ja uurimiste objektiks.

Kohus arvestas, et Princip oli tulistamise ajal 19‑aastane; Austria‑Ungari seaduste kohaselt ei saanud surmanuhtlust kohaldada alla 20‑aastastele kurjategijatele. Seetõttu mõisteti ta 20 aastaks vangi. Vanglatingimused olid rängad: tema tervis halvenes kiiresti, tal diagnoositi tuberkuloos ning tema paremat kätt amputeeriti hiljem terviseprobleemide tõttu. Princip veetis vangipõlve Tereziini (Theresienstadt) kindluses ja suri seal 28. aprillil 1918, olles 23‑aastane. Surma põhjuseid peetakse tuberkuloosiks ja üldiseks kehvaks tervislikuks seisundiks, mida süvendas nälg ja hoolduse puudumine.

Selle kuriteo tagajärjel esitas Austria‑Ungari Serbiale nimekirja nõudmistest, mida hakati kutsuma „juuli ultimaatumiks“. Austria‑Ungari pani Serbial ette väga ranged tingimused ja nõudis uurimisi ning poliitilist kontrolli terrorismi tõkestamiseks. Serbia ei täitnud kõiki nõudeid viivitamatult või nii täielikult kui Austria‑Ungari nõudis. Tollased liitlased ja geopoliitilised pinged — eelkõige Austria‑Ungari tihe side Saksamaaga ja Serbiat toetav Venemaa — paiskasid olukorra kiiresti eskalatsiooni. See viinud lahendamata diplomaatilise kriisi ja mobilisatsioonide ahelani, mille tulemusena paljud Euroopa riigid sattusid sõtta.

Tänapäeva ajaloolased rõhutavad, et Principi tulistamine oli küll otsene vallandaja, kuid Esimese maailmasõja vallapäästmiseks olid vajalikud ka suuremad poliitilised vastasseisud, liitluste süsteemid, sõjalised plaanid ja riikidevahelised pinged, mis olid küpsenud juba enne 1914. aastat.