AlegsaOnline.com

Sirimavo Bandaranaike — maailma esimene naine-peaminister (1916–2000)

Sirimavo Bandaranaike — maailma esimene naine-peaminister: tema elu, kolm ametiaega, sotsialistlik pärand ja mõju Sri Lanka poliitikale (1916–2000).

Autor: Leandro Alegsa

09-11-2025

Sirimavo Ratwatte Dias Bandaranaike (17. aprill 1916 – 10. oktoober 2000) oli Sri Lanka poliitik ja valitsusjuht, kes juhtis Sri Lanka Vabadusparteid (SLFP). Ta oli kolm korda riigi peaminister (1960–1965, 1970–1977 ja 1994–2000) ning on ajaloo esimene naine, kes valiti riigi peaministriks. Bandaranaike astus avalikku poliitikasse pärast seda, kui 1959. aastal oli mõrvatud tema abikaasa, peaminister Solomon Bandaranaike; teda on kirjeldatud kui selle ajastu tugevaimaks naisliidriks Sri Lankas. Tema poliitiline suundumine tugines paljuski sotsialismile ja jätkas mitmesuguseid sotsiaalseid ning majanduslikke reforme, mis olid sarnased abikaasa poliitikaga. Kõik kolm nende last on hiljem teeninud Sri Lanka valitsuses.

Varasem elu ja teekond poliitikasse

Sirimavo Bandaranaike tuli poliitikasse osaliselt perekondliku ja abikaasa poliitilise pärandi tõttu. Pärast Solomon Bandaranaike'i surma kutsusid tema toetajad Sirimavot juhtima parteid ning 1960. aastal valiti ta peaministriks. Tema juhtimisel tõusis SLFP tugeva massiparteina, mille põhiteemadeks olid rahvuslik leppimine, sotsiaalne õiguslus ja iseseisvuspoliitika.

Peaministrina: poliitikad ja olulised sündmused

Bandaranaike valitsused järgnesid suunale, mis rõhutas riigi aktiivset rolli majanduses, rahvuslikku kultuuripoliitikat ja väljapoolsete suurvõimude suhtes neutraalset välispoliitikat. Tema valitsuse ajal toimusid mitmed olulised sammud:

laiaulatuslikud riigistamised ja regulatsioonid strateegilistes sektorites, et tugevdada riiklikku kontrolli;
sotsiaalpoliitilised meetmed vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamiseks;
1970. aastatel vastu võetud uus põhiseaduse-eelne reform ja 1972. aastal riigi ümberkujundamine Vabariigiks (Republic of Sri Lanka);
aktiivne välispoliitika, sealhulgas suhted nii Lääne kui ka idabloki riikidega ning osalemine mittesuunalise liikumise tegevuses;
sisepoliitilised pinged, sealhulgas vasakradikaalse JVP ülestõusu mahasurumine 1971. aastal ja etnilised pinged, mis jäid edaspidi riigi väljakutseteks.

Kõrghetked ja tagasilöögid

Bandaranaike populaarsus kõikus: tema valitsus tegi populaarseid sotsiaalseid samme, kuid samal ajal seati küsimuse alla majanduse toimimine ja julgeolek. 1965 ja 1977 toimunud valimistel kaotas tema partei võimu, kuid ta jäi poliitiliselt aktiivseks ja osales hiljem koalitsioonides. 1994. aastal naasis ta peaministri kohale, kui tema tütar Chandrika Bandaranaike Kumaratunga sai riigipeaks.

Perekond ja pärand

Bandaranaike perekond mängis Sri Lanka poliitikas suurt rolli mitmel põlvkonnal. Tema kolm last on tegutsenud aktiivselt avalikus elus:

Chandrika Bandaranaike Kumaratunga – hilisem president;
Anura Bandaranaike – riigimees ja ministri/saadikuna teenija;
Sunethra Bandaranaike – ühiskondliku ja sotsiaalse töö tegija.

Sirimavo Bandaranaike pärandina loetakse tema rolli naiste poliitilise osaluse avardamisel, tugeva sotsiaalpoliitilise programmi elluviimist ja Sri Lanka suveräänse välispoliitika kujundamist külma sõja ajal. Samas on tema valitsemisperioodidega seotud ka kriitika majanduslike raskuste ja poliitiliste pingete eest.

Viimased aastad ja surm

Ta püsis poliitikas kokku umbes 40 aastat. Sirimavo Bandaranaike astus tagasi peaministri kohalt 10. augustil 2000 terviseprobleemide tõttu. Täpselt kaks kuud hiljem, 10. oktoobril 2000, suri ta 84-aastaselt südameinfarkti tagajärjel.

Perekonnaelu

Sirimavo Bandaranaike sündis 17. aprillil 1916 Sirimavo Ratwatte nime all. Tema perekond kuulus aristokraatiasse. Ta oli budist, kuid käis koolis Sri Lankal Colombos asuvas kloostris, kus teda õpetasid roomakatoliku nunnad. 1940. aastal abiellus ta Solomon Bandaranaike'ga, kes oli sel ajal parlamendi liige. Ta sai 1956. aastal Sri Lanka Vabaduspartei (SLFP) juhina peaministriks. Sirimavol ja Solomonil oli kolm last, Chandrika, Sunethra ja Anura.

Poliitiline karjäär

Sirimavo alustas poliitilist karjääri alles pärast seda, kui tema abikaasa 26. septembril 1959. aastal maha lasti. Ta nimetati oma abikaasa järeltulijaks erakonna juhtimisel. Ta juhtis seda erakonda 1960. aasta juulis valimiste võitmiseni, lubades jätkata oma abikaasa poliitikat. Bandaranaike sai 21. juulil 1960 peaministriks. Ta oli esimene naispeaminister maailmas ja esimene naine, kes valiti valitsusjuhiks.

Bandaranaike oli sotsialist. Ta jätkas oma abikaasa poliitikat, mis seisnes suurte majandussektorite natsionaliseerimises. Samuti allutas ta kõik koolid, mis kuulusid roomakatoliku kirikule, valitsuse kontrolli alla. Kõige kuulsam tema varajane poliitika oli ainult singhala keelt kõnelev seadus, mida samuti alustas tema abikaasa, kuid mida ta kunagi ei lõpetanud. See hõlmas plaani wikt:repatrieerida, saata tamili elanikud Indiasse (anda neile India kodakondsus ja küüditada nad). Samuti tegi ta sinhala keele riigi ainsaks ametlikuks keeleks, kaotades inglise keele. Seda peeti diskrimineerivaks ja see oli inimõiguste protestide ja tamili võitluse algus.

Valitsuse poolt välismaiste ettevõtete, eriti naftaettevõtete ülevõtmine ärritas Suurbritanniat ja Ameerika Ühendriike, kes mõlemad lõpetasid Sri Lanka abistamise. Selle tulemusena sõlmis Bandaranaike tihedamad suhted Hiina ja Nõukogude Liiduga. 1962. aastal tegid kristlikud sõjaväeohvitserid ebaõnnestunud riigipöördekatse. Bandaranaike kaotas 1964. aastal usaldushääletuse ja tema partei sai 1965. aasta valimistel lüüa. Enne tema asendamist sõlmis Bandaranaike valitsus Indiaga lepingu umbes miljoni tamiliidi staatuse kohta: 600 000 tamikut pidi saama India kodakondsuse ja repatrieeruma ning 375 000 tamikut pidi saama Sri Lanka kodakondsuse.

Bandaranaike sai 1970. aasta valimistel taas peaministriks. sõjalist abi Indiast ja Pakistanist.

1972. aastal võeti kasutusele uus põhiseadus. Monarhia kaotati ja Tseiloni nime all tuntud Rahvaste Ühenduse kuningriik asendati kaasaegse Sri Lanka vabariigiga. Sri Lanka president asendas kuninganna Elizabeth II riigipeana.

Teise ametiaja jooksul muutus Bandaranaike kriitika suhtes üha sallimatumaks. Ta sundis kriitilisi meediaväljaandeid sulgema. Samuti natsionaliseeris ta riigi suurima ajalehe Lake House. Bandaranaike valiti 1976. aastal liiduväliste riikide liikumise esimeheks. Vaatamata edule välisasjades kaotas ta Sri Lankal väga kiiresti rahva toetuse. Tema valitsust süüdistati korruptsioonis, samal ajal kui majandus oli kiiresti languses. Valimised pidid toimuma 1975. aastal, kuid Bandaranaike kasutas uue põhiseaduse klauslit, et neid määramata ajaks edasi lükata. Valimised toimusid 1977. aastal ja tema partei sai tõsise kaotuse. 1980. aastal süüdistati Bandaranaike'i valimiste edasilükkamise eest võimu kuritarvitamises. Ta sunniti oma kohast parlamendis välja ja talle keelati seitsmeks aastaks ametikohad.

Bandaranaike jäi SLFP juhiks, kuigi kaotas kõik järgmised kümme aastat kestnud üldvalimised. Tema partei juhtis koalitsiooni (Rahvaliit), mis võitis 1994. aasta üldvalimised. Bandaranaike tütar Chandrika sai peaministriks ja valiti samal aastal presidendiks. Bandaranaike sai uuesti peaministriks, kuid põhiseadus oli pärast tema viimast ametiaega muutunud. Peaministrina allus ta nüüd oma tütrele, presidendile. Ta jäi ametisse kuni paar kuud enne oma surma, kuid tal oli vähe tegelikku võimu. Ta astus tagasi 10. augustil 2000. Täpselt kaks kuud hiljem suri ta 84-aastaselt südameinfarkti tagajärjel.