Araabia orjakaubandus: ajalugu, ulatus ja mõjud (650–1960)
Araabia orjakaubandus viitab orjapidamise praktikale araabia maailmas. See toimub peamiselt Lääne-Aasias, Põhja-Aafrikas, Kagu-Aafrikas ja Aafrika Sarve piirkonnas. See hõlmab ka osa Euroopast (näiteks Pürenee ja Sitsiilia), mis algas moslemite vallutuste ajal ja jätkus kuni 20. sajandini. Orjakaubandus toimus Lähis-Ida, Põhja-Aafrika ja Somaali poolsaare orjaturgude kaudu. Enamik orjadest oli pärit Aafrika sisemaalt.
Ajaloolaste hinnangul orjastasid araabia orjakaupmehed 650. aastast kuni 1960. aastateni 10-18 miljonit inimest. Neid viidi Euroopast, Aasiast ja Aafrikast üle Punase mere, India ookeani ja Sahara kõrbe.
Ajalooline raamistik ja peamised orjakaubanduskoridorid
Araabia orjakaubandus algas varakristlikul ja islami varajases perioodis ning arenes mitme sajandi jooksul. Orjade hankimine, transport ja müük kulgesid läbi mitme peamise koridori:
- Trans-Sahara koridor: Aafrikast Põhja-Aafrikasse ja Lähis-Idasse viinud marsruudid, kus kamelikaravanid vedasid inimesi Sahara kõrbest läbi.
- Punase mere ja India ookeani koridorid: Ida-Aafrika rannikult (tänane Somaalia, Tansaania, Keenia ja Madagaskar) ning sisemaalt laevadega Araabia poolsaarele, Pärsia lahte ja India rannikule.
- Mediterranea koridor: Vahemere ääres toimunud röövimised ja orjade turgude tegevus, mis mõjutasid Püreneed, Sitsiiliat ja Sardiinia saart ning põhjapoolseid Vahemere alasid.
Kes olid orjad ja milline töö neid ootas?
Orjade päritolu oli väga mitmekesine: Aafrika sisemaa rahvad (sh mustanahalised Ida- ja Kesk-Aafrika elanikkonnast), Euroopa maismaal elanud põgenikud ja sõjavangid ning ka mõningal määral Aasia päritolu inimesed. Orjadele määrati mitmesuguseid rolle:
- kodused teenijad ja pereliikmete saatjad (eriti naised, kes töötasid majapidamistes ja teeninduses);
- põllumajandus- ja kaubanduslik töö (nt suhkru- ja muu kasvajate töö Lähis-Ida rannikualadel ja rannikualadel);
- sõjalised orjad (nt mamlukid), kes mõnikord saavutasid kõrgeid positsioone ja võimu;
- kaupmeeste ja valitsejate teenitajad, kel oli sageli piiratud või varjatud vabadus.
Mahud, ajavahemik ja arvude tõlgendamine
Arv 10–18 miljonit on ajaloolaste üldine hinnang inimesele, kes said orjaks araabia orjakaubanduse raames aastatel ~650–1960. See on ligikaudne ja ajaloouurijate seas on number ning selle tõlgendamine palju arutelu objekt. Mõned olulised tähelepanekud:
- Statistika on osaliselt ebatäpne, sest kirjalikud allikad on killustunud ja paljud vastuvõtupiirkonnad ei pidanud süsteemseid registriraamatuid.
- Orjakaubanduse kestus ja geograafia olid väga erinevad võrreldes Atlandi-ülese orjakaubandusega: näiteks osales palju naissoost orje majapidamistöös ja paljud transpordikoridorid olid väga pikad ja julmad (näiteks Saharast läbikäigud).
- Uuringud kasutavad eri lähenemisi (kirjalikud allikad, arheoloogia, suulised allikad), mistõttu hinnangud varieeruvad.
Hooldus- ja vastupanupüüdlused, kaubanduse vähenemine ja lõpp
Orjakaubandus hakkas järk-järgult kahanema 19. ja 20. sajandil erinevate tegurite koosmõjul:
- Euroopa kolonialism tõi kaasa uusi poliitilisi ja majanduslikke struktuure ning sundis kohalikke valitsejaid või hävitas orjaturge.
- Briti ja teiste jõudude meresõjaline surve, näiteks laevade patrullid India ookeanil ja Punase mere ääres, suunasid mõningaid orjavahetusi kokkuvarisemisele.
- Mõnedes moslemi valitsejates toimusid reformid (nt Osmanite impeeriumi Tanzimat-perioodi ja hilisemad seadusandlikud sammud), mis piirlesid või üritasid piirata orjapidamist; reaalsus riigiti oli aga erinev.
- 20. sajandi keskpaigas jäid vormeliselt keelanud riigid (sh mitmed Araabia poolsaare monarhid) surve all ja lõpetasid või legaliseerimise teel kehtestasid orjapidamise lõpu — formaalselt kestis see mõnel alal kuni 1960. aastate alguses.
Mõjud ja pärand
Orjakaubandusel olid pikaajalised sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised tagajärjed:
- Demograafiline mõju: teatud piirkondades muutis orjakaubandus rahvukoosseisu ja põhjustas püsivaid migratsioonimustreid;
- Kultuuriline mõjutus: segunemine kajastub keeles, muusikas, toidukultuuris ja religioossetes praktikates paljudes piirkondades;
- Sociaalne mõju: järeltulijad puhkesid mitmel pool sotsiaalse diskrimineerimise ja marginaliseerimise tõttu ning paljud kogukonnad kannatasid identiteediküsimuste ja stigmastumise all;
- Pärand ja mälu: orjapidamise mälestus ei ole alati avalikult käsitletud ning paljud ühiskonnad on alles hiljuti hakanud selle teemat teadlikumalt analüüsima ja tunnistama.
Uurimistöö ja kaasaegne tähendus
Ajaloolased jätkavad araabia orjakaubanduse uurimist, püüdes paremini mõista selle ulatust, mehhanisme ja inimlikke tagajärgi. Teemal on olulised inimõiguste ja mälutöö aspektid: orjakaubanduse pärand mõjutab tänaseid arutelusid rassi, klassi ja võimu suhetest regiooni ühiskondades. Samuti toob ajalooline uurimus esile, et orjapidamine oli globaalselt levinud praktika, mille eri vormidel olid erinevad mõjud ning mille tagajärjed ja vastuvõtukogemused nõuavad tundlikku ja põhjalikku käsitlust.
Kuigi araabia orjakaubandus on ajalooline nähtus, on oluline tunnistada ka tänapäevaseid inimkaubanduse ja sunnitöö vorme maailmas ning püüda neid mõista ajaloolise konteksti, õigusliku vastutuse ja inimõiguste vaatenurgast.


Peamised orjarajad Aafrikas keskajal
Ajalugu
Araablaste kauplemine Zanj (Bantu) orjadega Kagu-Aafrikas on üks vanimaid orjakaubandustegevusi. See toimus 700 aastat enne Euroopa Atlandi orjakaubandust. Meesorjad töötasid sageli oma omanike juures teenijatena, sõduritena või töölistena. Enamik meesorje kastreeriti. Hinnanguliselt veritseti selle protsessi käigus kuni 6 poissi igast 10-st. Kuid eunuhhide kõrge hind tegi selle tasuvaks. Orjadeks võetud naisi ja lapsi kasutati peamiselt teenijatena ja konkubiinidena. Kui hilisem Atlandi orjakaubandus keskendus tööjõuna kasutatavatele meestele, siis araabia orjakaubandus muutus aja jooksul ja keskendus rohkem naistele ja noortele tüdrukutele seksuaalsetel eesmärkidel.
Kaasaegne orjus Aafrikas
Mauritaanias kaotati orjus seaduslikult 1980. aastal. Kuid moslemitest berberid omavad endiselt hinnanguliselt 90 000 Aafrika orja. Seda vaatamata sellele, et Aafrika Mauritaania elanikud astusid üle saja aasta tagasi islami usku ja Koraan ei luba moslemitel teisi moslemeid orjastada. Orje kasutatakse põllumajandustööjõuna, konkubiinidena ja koduabilistena. Lapsed jäävad oma peremeeste omandiks. Neid saab osta, müüa või vahetada veoautode, kaamelite või relvade vastu.Sudaanis on taas aktiivne orjapidamine, sest moslemitest põhjapoolsed elanikud peavad sõda lõunapoolsete animistide ja kristlaste vastu. Nende rüüsteretkede käigus võetakse peaaegu kõik orjad Nuba mägedes asuvatelt hõimudelt. Valitsuse toetatud araabia miilitsaüksused tapavad sageli mehed ja orjastavad naised ja lapsed. Orjadeks võetud inimesi sunnitakse islami usku astuma. Need, kes keelduvad, tapetakse. Nais- ja lastekaubandus Lääne- ja Lõuna-Aafrikas rikub ÜRO 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni.
Küsimused ja vastused
K: Mis on araabia orjakaubandus?
V: Araabia orjakaubandus viitab orjapidamise praktikale araabia maailmas.
K: Kus toimus araabia orjakaubandus?
V: Araabia orjakaubandus toimus peamiselt Lääne-Aasias, Põhja-Aafrikas, Kagu-Aafrikas ja Aafrika Sarve piirkonnas.
K: Kas araabia orjakaubandus hõlmas ka osa Euroopast?
V: Jah, araabia orjakaubandus hõlmas Euroopa osi, näiteks Pürenee ja Sitsiilia.
K: Millal algas araabia orjakaubandus?
V: Araabia orjakaubandus algas moslemite vallutuste ajal.
K: Millised olid peamised piirkonnad, kus asusid orjaturud?
V: Orjaturud asusid Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja Aafrika Sarve piirkonnas.
K: Kust oli enamik orje pärit?
V: Enamik orjadest oli pärit Aafrika sisemaalt.
K: Kui palju inimesi orjastasid araabia orjakaupmehed?
V: Ajaloolaste hinnangul orjastasid araabia orjakaupmehed 650. aastast kuni 1960. aastateni 10-18 miljonit inimest. Neid viidi Euroopast, Aasiast ja Aafrikast üle Punase mere, India ookeani ja Sahara kõrbe.