Rudolf Höß
Rudolf Franz Ferdinand Höss (ka Höß, Hoeß või Hoess) (25. november 1900 - 16. aprill 1947) oli II maailmasõja ajal natside Schutzstaffeli (SS) kõrgetasemeline liige. Ta juhtis Auschwitzi koonduslaagrit umbes neli aastat.
Teise maailmasõja ajal otsustas Natsi-Saksamaa, mida juhtis Adolf Hitler, hävitada (tappa) kõik juudid Euroopas. Nad nimetasid seda plaani "lõplikuks lahenduseks". Natsid saatsid ka palju teisi inimesi koondus- ja hävituslaagritesse (surmalaagritesse). Auschwitzi komandandina (komandörina) katsetas Höss erinevaid viise nende inimeste kiiremaks tapmiseks ja hakkas neid kasutama. Ta hakkas kasutama Zyklon B-d, pestitsiidi, milles oli vesiniktsüaniidi, et tappa vange gaasikambrites. See võimaldas natsisõduritel Auschwitzis tappa 2000 inimest tunnis. Auschwitzis lõi ta suurima koha, mis oli mõeldud inimeste pidevaks massimõrvaks, mida ajaloos kunagi teada on olnud.
Höss astus natside parteisse 1922. aastal ja liitus SS-iga 1934. aastal. Alates 4. maist 1940 kuni novembrini 1943 ja uuesti alates 8. maist 1944 kuni 18. jaanuarini 1945 oli ta Auschwitzi ülem. Enne kui Natsi-Saksamaa kaotas Teise maailmasõja, mõrvati Auschwitzis üle miljoni inimese. Höss poodi 1947. aastal pärast seda, kui ta tunnistati Poolas Varssavis toimunud kohtuprotsessil süüdi.
Life
Höss sündis Saksamaal Baden-Badenis 25. novembril 1900. Tema vanemad olid Franz Xaver Höss ja Lina Höss. Ta oli vanim kolmest lapsest ja ainus poeg. Hössi pere oli väga katoliiklik.
Oma autobiograafias ütles Höss, et lapsena röövisid mustlased ta lühiajaliselt.
Hössi isa oli endine Saksa sõjaväeohvitser, kes oli teeninud Saksa Ida-Aafrikas (Saksa koloonia, mis hõlmas praegused Burundi, Rwanda ja osa Tansaaniast). Pärast sõjaväest lahkumist juhtis ta tee- ja kohviettevõtet. Ta kasvatas oma poja rangete katoliiklike tõekspidamiste ja sõjaväelise distsipliini alusel. Ta oli otsustanud, et Hössist saab katoliku preester. Hössi varases lapsepõlves räägiti talle pidevalt patust, süüst ja vajadusest teha meeleparandust.
Höss hakkas juba noore teismelisena religiooni vastu pöörduma. See juhtus pärast seda, kui ta andis preestrile ülestunnistuse (ta rääkis preestrile, mida ta oli teinud valesti). Katoliiklikus usus on "usutunnistuse pitser" väidetavalt murdumatu. See tähendab, et preester ei tohi kunagi kellelegi rääkida, mida keegi on ülestunnistusel öelnud. Höss ütles, et talle hakkas religioon mitte meeldima, kui preester rääkis Hössi isale midagi, mida Höss oli ülestunnistusel öelnud. Varsti pärast seda suri Höss'i isa ja Höss hakkas liikuma sõjaväelise elu poole.
Kui algas Esimene maailmasõda, teenis Höss lühikest aega sõjaväehaiglas. Siis, 14-aastaselt, lubati tal astuda oma isa ja vanaisa vanasse rügementi, Saksa armee 21. Dragoonide rügementi. 15-aastaselt võitles ta Osmanite kuuenda armee koosseisus Bagdadis, Kut-el-Amaras ja Palestiinas. Türgis viibides tõusis ta Feldwebeli (seersandi) auastmele. 17-aastaselt oli ta noorim allohvitser Saksa armees. Sõjaväes olles sai ta kolm korda haavata ja haigestus malaariasse. Ta sai Osmani impeeriumi Gallipoli tähe, Raudristi esimese ja teise klassi ning muid teenetemärke.
Natside karjäär
Pärast Saksamaa kapituleerumist 1918. aasta novembris lõpetas Höss keskkooli. Peagi liitus ta moodustuvate natsionalistlike poolsõjaliste rühmitustega. Kõigepealt liitus ta Ida-Preisi vabatahtlike korpusega. Seejärel liitus ta Freikorps Rossbachiga Läänemere-, Sileesia- ja Ruhri-äärsetes riikides. Höss osales relvastatud terrorirünnakutes Poola rahva vastu Sileesia ülestõusude ajal (kui poolakad üritasid Saksa kontrolli alt välja murda). Samuti osales ta Ruhri okupatsiooni ajal (kui Prantsusmaa ja Belgia okupeerisid Saksamaal asuva Ruhri oru) terrorirünnakutes prantslaste vastu.
Höss astus natside parteisse 1922. aastal pärast Adolf Hitleri kõnet Münchenis. Höss juhtis vähemalt ühte poliitilist mõrva ja veetis selle eest kuus aastat vanglas.
31. mail 1923 peksid Höss ja Freikorpsi (saksa vabatahtlike sõdurite) liikmed Saksamaal Mecklenburgis surnuks kohaliku kooliõpetaja Walther Kadow. Nad tegid seda, sest Martin Bormann soovis seda. Bormannist sai hiljem Hitleri erasekretär. Bormann arvas, et Kadow oli Prantsuse okupatsioonivalitsusele öelnud, et natsisõdur Albert Leo Schlageter saboteeris Prantsuse varustuseliinid. Schlageter arreteeriti ja hukati 26. mail 1923. Varsti pärast seda tapsid Höss ja mitmed kaasosalised, sealhulgas Bormann, kättemaksust Kadow. Pärast seda, kui üks tapjatest tunnistas 1923. aastal kohalikule ajalehele, arreteeriti Höss ja mõisteti kohtu alla kui mõrva juht. Hiljem ütles Höss, et tegelikult oli vastutavaks teine mees, kuid sel ajal võttis Höss kui grupi juht süüdistuse vastu. Ta mõisteti süüdi ja mõisteti süüdi (15. või 17. mail 1924). Tema karistuseks oli 10 aastat Brandenburgi vanglat (vangla). Bormannile määrati üheaastane vanglakaristus.
Höss vabastati 1928. aasta juulis üldise amnestia raames. Ta liitus Völkischi liikumisega ("Artamanide Liit"), rahvusliku "tagasi maale" liikumisega, mis toetas puhast taluelu.
17. augustil 1929 abiellus Höss Hedwig Henseliga (3. märts 1908 - 1989), kellega ta tutvus Artaman Liigas. Aastatel 1930-1943 sündis neil viis last: kaks poega (Klaus ja Hans-Rudolf) ja kolm tütart (Ingebrigitt, Heidetraut ja Annegret).
SS-iga liitumine
Höss astus SS-i liikmeks 1. aprillil 1934, kui Heinrich Himmler julgustas kõiki natsimehi SS-i astuma. Höss liitus samal aastal SS-Totenkopfverbände (surmapeaüksused). Ta hakkas Himmlerit nii väga imetlema, et pidas kõike, mida Himmler ütles, "evangeeliumiks". Ta eelistas isegi Hitleri pildi asemel Himmleri pilti oma kabinetis välja panna.
Höss paigutati 1934. aasta detsembris Dachau koonduslaagrisse. Seal oli ta Blockführer ("plokkide juht"), mis tähendab, et ta oli vastutav ühe vangide baraki eest. 1938. aastal edutati Höss SS-Hauptsturmführeriks (kapteniks) ja temast sai Hermann Baranowski abiline Sachsenhauseni koonduslaagris.
Höss liitus Waffen-SS-iga 1939. aastal pärast seda, kui natsi-Saksamaa tungis Poolasse. Höss oli oma töös hea ja tema ülemused tegid talle ettepaneku, et teda tuleks edutada (anda talle parem töö). Oma sealse teenistusaja lõpuks oli Höss vastutav vangide asjade eest.
Auschwitzi komando
1. mail 1940 määrati Höss Auschwitzi komandandiks, mis oli koondus- ja hävituslaagri kombinatsioon. Höss juhtis laagrit kolm ja pool aastat. Selle aja jooksul muutis ta esialgse laagri tohutu kompleksiks (laagrite rühmaks), mida nimetati Auschwitz-Birkenau. Höss läks Auschwitzi, olles otsustanud "teha asju teistmoodi" ja töötada välja tõhusama laagri kui Dachau ja Sachsenhauseni laagrid, kus ta oli varem töötanud. Höss elas Auschwitzis villas koos oma naise ja viie lapsega.
Esimesed Auschwitzi kinnipeetavad olid nõukogude sõjavangid ja Poola vangid, sealhulgas talupojad ja intellektuaalid. Umbes 700 neist vangidest saabus Auschwitzi 1940. aasta juunis; natsivalvurid ütlesid neile, et nad ei jää ellu kauem kui 3 kuud.
Auschwitz hõlmas oma suurimas mahus kolme suurt laagrit:
- Auschwitz I: Kogu kompleksi halduskeskus
- Auschwitz II (Auschwitz-Birkenau): Hävituslaager, kuhu inimesed saadeti kohe tapmisele.
- Auschwitz III (Monowitz): I.G. Farbeni ja hiljem teiste Saksa ettevõtete jaoks orjatööle sunnitud vangid.
Läheduses oli ka palju väiksemaid "all-laagreid". Auschwitzi kompleks ehitati umbes 8000 hektarile (20 000 aakrile), mis oli puhastatud kõigist seal elavatest inimestest.
1941. aasta juunis kohtus Höss Berliinis SS-komandör Heinrich Himmleriga. Himmler ütles Hössile, et Hitler oli andnud käsu lõpliku lahenduse jaoks - tappa kogu juudi rahvas. Himmler oli valinud Auschwitzi kohaks, kus Euroopa juudid hävitatakse. Ta valis Auschwitzi "[selle] tõttu, et sinna oli lihtne pääseda raudteel [rongiga] ja ka seetõttu, et ulatuslik ala pakkus ruumi isolatsiooni tagavate meetmete jaoks". See tähendas, et Auschwitz oli piisavalt suur, et juutide genotsiidi saaks hoida salajas. Himmler kirjeldas projekti kui "salajast Reichi asja". Höss ütles hiljem, et "keegi ei tohtinud neist asjadest kellelegi rääkida ja et igaüks lubas oma elu peale, et ta peab hoidma ülimat saladust".
Höss alustas 3. septembril 1941 massimõrvade tehnika katsetamist ja täiustamist. Tema eksperimendid tegid Auschwitzi laagriks, kus tapeti holokausti ajal kõige rohkem vange. Höss ütles hiljem, et Auschwitzi tavalise päeva jooksul saabus iga päev neli kuni kuus nädalat kestnud ajavahemike jooksul kaks kuni kolm rongi, millest igaühes oli 2000 vangi. Vangid laaditi maha Birkenau surmalaagris. Vangid, kes olid tugevad, terved ja töövõimelised, marssisid kas Birkenaus või ühes teises Auschwitzi laagris asuvatesse barakkidesse. Vangid, kes olid eakad, väga noored, haiged või sunnitööks võimetud, tapeti gaasikambrites, mis olid maskeeritud duširuumideks. Alguses asusid väikesed gaasipunkrid sügaval metsas, et hoida neid salajas. Hiljem ehitati Birkenausse neli suurt gaasikambrit ja krematooriumi, et natsidel oleks lihtsam rohkem inimesi kiiremini tappa.
Tehniliselt ei olnud [see] nii raske - ei oleks olnud raske hävitada isegi suuremaid numbreid..... Tapmine ise võttis kõige vähem aega. Te võisite kõrvaldada 2000 [inimest] poole tunniga, kuid põletamine oli see, mis võttis kogu aja. Tapmine oli lihtne; polnud vaja isegi valvureid, kes neid kambritesse ajaksid; nad läksid lihtsalt sisse, oodates duši all käimist, ja vee asemel lülitasime sisse mürkgaasi. Kogu asi läks väga kiiresti.
Höss katsetas erinevate mürkgaasidega. Kõigepealt kasutas ta väävelhappega immutatud puuvillaseid filtreid. Hiljem hakkas Höss kasutama pestitsiidist Zyklon B valmistatud vesiniktsüaniidi (väävelhapet) pärast seda, kui tema asetäitja Karl Fritzsch katsetas seda 1941. aastal rühma vene vangide peal. Höss ütles, et kui ta kasutas Zyklon B-d, võttis vangide surm aega 3-15 minutit ja et "me teadsime, kui inimesed olid surnud, sest nad lakkasid karjumast".
Pärast Auschwitzi
10. novembril 1943 sai Arthur Liebehenschelist Auschwitzi komandant. Höss võttis üle Liebehenscheli viimase ametikoha, mis oli koonduslaagreid juhtiva SS-Wirtschafts-Verwaltungshauptamt'i (WVHA) Amtsgruppe D I esimees. Höss sai ka kõigi koonduslaagrite inspektori Richard Glücksi asetäitjaks (assistendiks).
8. mail 1944 pöördus Höss tagasi Auschwitzisse, et juhtida operatsiooni Aktion Höss. Aktion Hössiga saadeti 430 000 Ungari juuti Auschwitzi ja tapeti 56 päeva jooksul. Isegi Höss'i ehitatud tohutu rajatis ei suutnud ohvrite tohutu hulga surnukehadega toime tulla. Laagri personal pidi põletama tuhandeid surnukehi lahtistes tulekolletes.
Birkenau ramp. II ja III krematooriumi korstnad horisondil.
Kinnipidamine, kohtuprotsess ja hukkamine
Sõja viimastel päevadel käskis Himmler Hössil end Saksa mereväe madruste seas maskeerida. Höss vältis arreteerimist peaaegu aasta jooksul. Kui Briti sõdurid võtsid ta 11. märtsil 1946 Gottrupelis kinni, oli ta maskeeritud aednikuks ja nimetas end Franz Langiks. Tema naine, kes kartis, et tema poeg Klaus saadetakse Nõukogude Liitu vangi või piinamisele, oli rääkinud brittidele, kus Höss viibis. Hössi vangistanud Briti sõdureid juhtis Hanns Alexander, Berliini noor juudi mees, kes oli sunnitud kogu oma perekonnaga natside Saksamaa tõusu ajal Inglismaale põgenema. Höss eitas esialgu, kes ta oli, kuni Alexander märkas tema abielusõrmust ja nõudis seda näha. Höss keeldus seda eemaldamast, öeldes, et see on tema sõrme kinni. Aga kui Alexander ähvardas talle sõrme ära lõigata, võttis Höss sõrmuse ära. Sinna olid graveeritud nimed "Rudolf" ja "Hedwig". Pärast seda, kui Briti sõdurid olid teda küsitlenud ja kirvevarrega peksnud, tunnistas Höss, kes ta tegelikult oli.
Höss ilmus Nürnbergi protsessile 15. aprillil 1946, kus ta selgitas üksikasjalikult oma kuritegusid. Rudolf Höss'i Nürnbergi vangistuses antud vandetunnistusi (vande all antud ütlusi kohtule) kasutati ka Pohli ja IG Farbeni kohtuprotsessidel.
Oma 5. aprillil 1946. aastal Nürnbergis antud vandetunnistuses väitis Höss järgmist:
Ma juhatasin Auschwitzi kuni 1. detsembrini 1943 ja hinnanguliselt hukati ja hävitati seal gaasistamise ja põletamise teel vähemalt 2 500 000 ohvrit ning veel vähemalt pool miljonit suri nälga ja haigustesse, seega kokku umbes 3 000 000 surnut. See arv moodustab umbes 70% või 80% kõigist Auschwitzi vangidena saadetud inimestest, ülejäänud olid valitud ja kasutati orjatööks koonduslaagrites. Hukatud ja põletatud hulgas oli ka umbes 20 000 vene sõjavangi (keda Gestapo oli eelnevalt sõjavangide puuridest välja sõjavangi sõjavangideks välja sõimanud), kes toimetati Auschwitzis Wehrmachti transportidega, mida juhtisid Wehrmachti tavalised ohvitserid ja mehed. [Ülejäänud] ohvrite koguarvust oli umbes 100 000 saksa juuti ja suur hulk kodanikke (enamasti juudid) Hollandist, Prantsusmaalt, Belgiast, Poolast, Ungarist, Tšehhoslovakkiast, Kreekast või muudest riikidest. Ainuüksi Auschwitzis hukkasime 1944. aasta suvel umbes 400 000 Ungari juuti.
25. mail 1946 anti Höss üle Poola ametivõimudele ja Poola ülemkohus mõistis ta mõrva eest kohtu alla. Tema kohtuprotsess kestis 11.-29. märtsini 1947. Kui teda süüdistati kolme ja poole miljoni inimese mõrvas, vastas Höss kohtuprotsessi ajal: "Ei. Ainult kaks ja pool miljonit - ülejäänud surid haigustesse ja nälga." Höss mõisteti 2. aprillil 1947 surma poomise läbi. Ta hukati 16. aprillil endise Auschwitz I koonduslaagri krematooriumi kõrval. Ta poodi spetsiaalselt tema hukkamiseks ehitatud riputuskonksul, mis asus laagri Gestapo asukohas. Tänapäeval on seda kohta tähistaval tahvlil kirjas:
Siin asus Gestapo laager. Siin kuulati üle kinnipeetavaid, keda kahtlustati osalemises laagri põrandaaluses vastupanuliikumises või põgenemise ettevalmistamises. Paljud vangid surid peksmise või piinamise tagajärjel. Auschwitzi esimene komandant, SS-Obersturmbannführer Rudolf Höss, kelle Poola ülemkohtu poolt pärast sõda surma mõisteti, poodi siin 16. aprillil 1947. aastal.
Höss kirjutas oma autobiograafia hukkamist oodates. See avaldati 1956. aastal pealkirjaga "Kommandant Auschwitzis; autobiograafische Aufzeichnungen" ja hiljem pealkirjaga "Death Dealer: The Memoirs of the SS Kommandant at Auschwitz" (teiste väljaannete hulgas).
Pärast arutelusid Hössiga Nürnbergi protsesside ajal, kus Höss andis tunnistusi, kirjutas Ameerika sõjaväepsühholoog Gustave Gilbert:
Höss on kõigis aruteludes üsna asjalik ja apaatne, näitab mõningast hilinenud huvi oma kuriteo tohutuse vastu, kuid jätab mulje, et see poleks talle kunagi pähe tulnud, kui keegi poleks teda küsinud. Apaatia on liiga suur, et jätta mingit aimu kahetsusest, ja isegi väljavaade, et teda hakatakse üles riputama, ei rõhuta teda liigselt. Üldmulje jääb inimesest, kes on intellektuaalselt normaalne, kuid kellel on skisoidne apaatia, tundmatus ja empaatiavõime puudumine, mis vaevalt et võiks olla äärmuslikum ausa psühhoosi puhul.
Neli päeva enne tema hukkamist vabandas Höss oma kuritegude eest riigiprokurörile saadetud sõnumis:
Minu südametunnistus sunnib mind tegema järgmise avalduse. Oma vanglakambri üksinduses olen jõudnud kibedale äratundmisele, et olen raskelt patustanud inimkonna vastu. Auschwitzi komandandina vastutasin ma osa "Kolmanda Reichi" julmade inimhävituskavade elluviimise eest. Sellega olen tekitanud inimkonnale kohutavaid haavu. Ma põhjustasin eelkõige Poola rahvale kirjeldamatuid kannatusi. Ma pean selle eest maksma oma eluga. Andestagu Issand Jumal ühel päeval, mida ma olen teinud.
Vahetult enne oma hukkamist pöördus Höss tagasi katoliku kiriku juurde. 10. aprillil 1947 võttis ta vastu patriarh Władysław Lohn S.J.-lt patriar Władysław Lohn'ile patriarhaali sakramenti. Järgmisel päeval andis sama preester Hössile püha õhtusöömaaja Viaticumina (armulaua, mida antakse surevale inimesele).
Rudolf Höss Poola ülemkohtus, 1947
Höss vahetult enne hukkamist hukkamiskohal
Höss'i ülesriputamise koht, koos tahvliga
Käsitsi kirjutatud ülestunnistus
Höss'i originaaltunnistus koos tema allkirjaga on eksponeeritud Washingtonis asuvas Ameerika Ühendriikide holokausti mälestusmuuseumis klaasvitriinis. Tunnistuse taga on foto, millel on kujutatud Ungari juudi naisi ja lapsi, kes 26. mail 1944. aastal kõndisid Birkenau surmalaagri ühte neljast gaasikambrist.
Auastmete ja autasude kuupäevad
| Auhinnad ja teenetemärgid
| ||||||||||||||||||||||||||||
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Rudolf Franz Ferdinand Hِss?
V: Rudolf Franz Ferdinand Hِss oli II maailmasõja ajal natside Schutzstaffeli (SS) kõrgetasemeline liige. Ta juhtis Auschwitzi koonduslaagrit umbes neli aastat 4. maist 1940-18. jaanuarini 1945.
K: Kuidas nimetasid natsid oma plaani Euroopa juudi rahva hävitamiseks?
V: Natsid nimetasid seda plaani "lõplikuks lahenduseks".
K: Kuidas Hِss katsetas ja hakkas Auschwitzis kasutama erinevaid viise inimeste kiiremaks tapmiseks?
V: Auschwitzis katsetas ja hakkas Hِss kasutama Zyklon B-d, pestitsiidi, milles oli vesiniktsüaniidi, et tappa vange gaasikambrites. See võimaldas natsisõduritel Auschwitzis tappa 2000 inimest tunnis.
K: Millal liitus Hِss natside partei ja SS-iga?
V: Hِss liitus natside parteiga 1922. aastal ja SS-iga 1934. aastal.
K: Kui kaua ta oli Auschwitzi komandant (ülem)?
V: 4. maist 1940 kuni novembrini 1943 ja uuesti 8. maist 1944 kuni 18. jaanuarini 1945 juhtis ta Auschwitzi.
K: Kui palju inimesi mõrvati Auschwitzis enne, kui Natsi-Saksamaa kaotas Teise maailmasõja?
V: Enne kui Natsi-Saksamaa kaotas Teise maailmasõja, mõrvati Auschwitzis üle miljoni inimese.
K: Mis juhtus pärast seda, kui ta tunnistati Poolas Varssavis toimunud kohtuprotsessil süüdi?
V: Pärast seda, kui ta Varssavis, Poolas toimunud kohtuprotsessil süüdi tunnistati, poodi Hِss 1947. aastal.
