Treblinka: natside surmalaager Poolas (1942–1943) ja holokaust

Treblinka — natside surmalaager Poolas (1942–1943): põhjalik ülevaade holokausti tragöödiast, ohvrite arvust, laari toimimisest ja mälestuse säilitamisest

Treblinka oli natside surmalaager Teise maailmasõja ajal. See asus Poolas, mida sel ajal kontrollis Saksamaa, metsase piirkonna lähedal Varssavist kirdes. Ka Treblinka nimi tähistab tegelikult kahte eraldi rajatist: Treblinka I oli sunnitöölaager ja Treblinka II ehk Treblinka II surmalaager oli spetsiaalselt inimeste kiireks hävitamiseks loodud kompleks.

Ajalugu ja eesmärk

Treblinka II avati 23. juulil 1942 ja töötas kuni 19. oktoobrini 1943 operatsiooni Reinhard ajal, mis oli holokausti üks kõige verisemaid etappe. Operatsioon Reinhard oli natside süsteem, mille eesmärk oli ära hukata Poola aladel elanud juudid. Treblinka-suguste laagrite eesmärk oli tappa võimalikult palju inimesi võimalikult kiiresti ja võimalikult varjatult.

Ohvrite arv ja päritolu

Treblinkas tapeti natside hinnangul vähemalt 700 000–900 000 juudi inimest ning vähemalt 2 000 romi. Suur osa transporditud ohvritest tuli Varssavi ja teiste Poola ghetto'de aladelt, aga laager vastu võttis ka juute teistest okupeeritud piirkondadest. Treblinka oli Auschwitzist peale üks surmavam laagritest.

Surmameetodid ja laageri ülesehitus

Treblinka II oli üles ehitatud nii, et väljasaadetud inimesed jõudsid raudteelt kohe „saabuva piirkonna” (tähelepanu hajutamise eesmärgil) ning suunati lühikese valvatud rajaga desinfitseerimisruumidesse, kus neid sunniti järeltöötluseks riideid maha jätma. Vangid lasti gaasi kambrite kaudu; gaasid suunati kambrisse mootori heitgaaside abil — peamiselt süsinikmonooksiidi sisaldavates väljalasketes — ja ohvrid surid kiiresti. Kehad maeti esialgu suurtesse massihaudadesse.

Natsid kasutasid laagris ka töökomandosid (Sonderkommando), kes olid sunnitud käsitlema surnukehi ja hoiule jäänud asju. 1943. aasta jooksul, kui natsid hakkasid varasemaid kuritegusid varjama (Aktion 1005), exhumaati ja põletati surnukehi, et hävitada jälgi.

Vangide vastupanu ja ülestõus

Treblinkas leidis aset ka vangide organiseeritud ülestõus: 2. augustil 1943 puhkes laagris relvastatud kapin, millega vangid põletasid osa rajatistest ja püüdsid põgeneda. Vangide ülestõus oli märkimisväärne akt rebellii vastu ja andis mitmetele inimestele võimaluse ellu pääseda. Kuigi paljud põgenenud vangid tabati või tapeti, õnnestus osadel põgenikel varjuda ja hiljem sõja järel ellu jääda; täpsed arvud varieeruvad, kuid hinnanguliselt pääses põgenema sadu inimesi ning osa neist jäi ellu.

Pärastlõikamine, kohtuprotsessid ja mälestus

Pärast laagri sulgemist üritasid natsid rajatisi maha põletada ja kõrvaldada tõendeid. Pärast sõda koguti tunnistusi ja läbi viidi uurimisi; paljud natsliku süsteemi osalised sattusid kohtute ette alles aastakümneid hiljem. Mõned kurjategijad mõisteti süüdi, teised põgenesid või jäid vahele alles hilisemates pidustustes.

Täna on Treblinka paik mälestusmärkide ja monumentidega, mis meenutavad hukatuid. Mälestuspaik ja ajalooline uurimus aitavad säilitada tõendit natside kuritegudest ja teenivad hoiatuse ning leina kohana — et meenutada ohvreid, kuulata ellujäänute tunnistusi ja õpetada tulevasi põlvkondi hukkamiste põhjustest ja tagajärgedest.

Oluline märkus

Treblinka on holokausti ajaloo üks selgemaid näiteid genotsiidi süsteemsusest ja ulatuslikkusest: selle töökorraldus, masstappe võimaldav infrastruktuur ning püüdlused kõik varjata rõhutavad, kui metsikud ja planeeritud need kuriteod olid. Uurimused ja ellujäänute tunnistused annavad meile tänapäevalki teadmise ja kohustuse mitte unustada.

Otsing