Veremürgid: definitsioon, toimemehhanism ja ohud

Uuri, mis on veremürgid, kuidas need toimivad ning millised on sümptomid, ohud ja kaitse — tsüaniidist arseenipõhiste aineteni.

Vereained on mürgised kemikaalid. Nad muudavad võimatuks inimese vere hapniku hoidmise ja selle viimise ülejäänud kehasse. Iga kehaosa vajab hapnikku ellujäämiseks. Vereained võivad põhjustada eluohtlikke sümptomeid, nagu krambid või kooma, mis tekivad seetõttu, et aju ei saa piisavalt hapnikku. Piisavalt suurtes annustes võivad verevahendid panna inimese lämbuma.

Kui neid kasutatakse sihilikult paljude inimeste tapmiseks, on veremürgid massihävitusrelvad (massihävitusrelvad).

Kõige levinumad veremürgid on keemilised ühendid, mis sisaldavad tsüaniidi. Teised veremürgid põhinevad siiski arseenil.

Mida tähendab "veremürgid" ja kuidas need toimivad

Veremürgid on kemikaalid, mis häirivad vere või raku oksüdatiivse ainevahetuse võimet toimetada hapnikku kudedesse. Erinevad veremürgid töötavad veidi erinevalt:

• Tsüaniidid (nt vesiniktsüaniid, tsüanogeenid) blokeerivad rakkude hingeenergia tootmiseks vajalikku ensüümi (tsütokroom c‑oksüdaas), mistõttu rakud ei suuda kasutada kehas olevat hapnikku.
• Arseenipõhised ained (sh arsine-gaas) võivad kahjustada punaliblesid ja põhjustada hemolüüsi (punaliblede lagunemist) ning riket vereringes ja neerudes.
• Mõned teised ained mõjutavad otseselt hemoglobiini või muudavad vere hapnikukandmisvõimet.

Levinumad tüübid ja näited

• Tsüaniidid — vesiniktsüaniid (HCN), tsüanogeenid: sagedased näited veremürkidena.
• Arsine (AsH3) ja teised arseeniühendid — võivad põhjustada hemolüütilist aneemiat ja tõsist organikahjustust.
• Mõnikord arvestatakse veremürkide hulka ka aeglasemalt toimivaid toksiine, mis mõjutavad vere hapnikukandmisvõimet, kuid tavapopulaarne klassifikatsioon keskendub peamiselt tsüaniididele ja arseenile.

Sümptomid ja millal need ilmnevad

Sümptomite tekke kiirus sõltub mürgi tüübist ja kokkupuute teest (hingamine, neelamine, nahk). Tavaliselt tekivad sümptomid kiiresti, eriti inhalatsiooni korral.

• Varased nähud: peavalu, iiveldus, oksendamine, hingeldus, segasus, pearinglus.
• Raskemad nähud: krambid, teadvusekaotus, hingamispeetus, kooma.
• Arsine-gaasi puhul võivad lisanduda kollatõbi, uriini värvuse muutus (tumenev uriin hemolüüsi tõttu) ja neerupuudulikkus.

Tähtis: veremürgid võivad põhjustada kiiret ja eluohtlikku seisundit — viivitamatu meditsiiniline abi on sageli elupäästev.

Esmaabi ja ravi

Kiire tegutsemine on vajalik. Alljärgnevad sammud on üldised juhised, kuid konkreetse ravi annab alati arst:

• Viige kannatanu värske õhu kätte ja eemaldage päästaja vajadusel ohust (kasutage isikliku kaitse varustust — respiraator, kindad), et vältida edasist kokkupuudet.
• Kõrge vooluhulga hapnik (maski kaudu) võib aidata ja seda antakse sageli kohe.
• Helistage hädaabinumbrile (nt 112) — selgitage võimalikult täpselt, millega oli tegu.
• Arstlik ravi võib hõlmata spetsiifilisi antidooteid ja toetavat ravi:
  • Tsüaniidi mürgistuse korral kasutatakse sageli hüdroksükobalamiini (hydroxocobalamin) ja/või naatriumtiosulfaati (sodium thiosulfate). Mõnel juhul kasutatakse ka nitriite (amülnitriit, naatriumnitrit) — antidoodi valik sõltub kliinilisest olukorrast ja vastunäidustustest.
  • Arsine või muud arseenikahjustused võivad vajada chelation‑teraapiat (nt dimerkaprol, DMSA) ja intensiivravi toetust (nt vedelikutasakaal, neeru toetus).
• Decontaminatsioon massi‑kokkupuute korral (riiete eemaldamine, naha loputamine) vähendab edasist mürgitust ja kätkeb ära edasise leviku päästjatele ning medpersonali hulka.

Märkus: antidoote tohib manustada ainult kvalifitseeritud meditsiinipersonal — vale käitlemine võib olukorda halvendada.

Ennetamine ja ohutus

• Teadlikkus töökeskkonna riskidest ja õige isikukaitse (respiraatorid, kindad, ventilatsioon) on olulised tööstuslikes keskkondades, kus kasutatakse tsüaniide või arseeniühendeid.
• Hädaolukorras järgida kohalikke dekontaminatsiooni‑ ja evakueerimisjuhiseid.
• Keemiliste ohtude ennetamine ja usaldusväärne hoiustamine vähendavad õnnetuste riski.

Õiguslikud ja eetilised aspektid

Kasutamine inimeste vastu sihipäraselt on keelatud: kemikaalid, mis on klassifitseeritud massihävitusrelvadena, on rahvusvaheliselt reguleeritud ja nende kasutamine tsiviilelanike vastu on sõjuseaduse ja humanitaarõiguse rikkumine. Selliste ainete levitamine, tootmine või relvaks kohandamine võib kaasa tuua raskeid kriminaalvastutuse tagajärgi ning rahvusvahelisi sanktsioone.

Kui kahtlustate kokkupuudet

• Kui on võimalik, eemalduge saastunud alalt ja viige teised ohust eemale.
• Helistage viivitamatult hädaabile (112) ja andke teada, et võis toimuda kemikaalikokkupuude; öelge, kui võimalik, millise ainega on tegu või millised sümptomid esinevad.
• Ärge proovige ise antidoote süstida ega diagnoosida — oodake professionaalset abi.

See ülevaade annab üldist teavet veremürkide kohta ega asenda meditsiinilist nõu. Kui teil on töökeskkonnas või kodus kasutatavate kemikaalide osas küsimusi, pöörduge töötervishoiu spetsialisti või kohaliku mürgistuskeskuse poole.

Kuidas nad töötavad

Tavaliselt kannab vereringe hapnikku hingatavast õhust kogu kehasse. Kehas olevad rakud vajavad ellujäämiseks hapnikku ja nad peavad vabanema ka süsihappegaasist. (Süsihappegaas jääb üle, kui rakud toodavad energiat; liiga palju seda on mürgine.) Tavaliselt võtavad rakud vereringest hapnikku üles ja saadavad süsinikdioksiidi vereringesse välja. Seda nimetatakse gaasivahetuseks.

Vereained takistavad gaasivahetust. Nad takistavad hapniku sattumist keha rakkudesse. Ilma hapnikuta surevad rakud. Kui inimene saab piisavalt suure annuse verevahendit, lämbub ta, sest sissehingatav hapnik ei pääse keha rakkudesse.

USA armee plakat fosgeeni kohta Teisest maailmasõjast

Märgid ja sümptomid

Kui inimene puutub kokku vereagentidega, sõltuvad tema sümptomid mõnest asjast:

• Kui palju verekeskkonda inimene hingas või neelas sisse (seda nimetatakse kontsentratsiooniks).
• Kui kaua isik puutus kokku verekeskkonnaga (kestus).

Kui inimene puutub kokku väikese koguse veremürgiga, ei pruugi tema sümptomid olla eluohtlikud. Näiteks võivad nad olla segaduses, tunda end väga väsinud või neil võib esineda peavalu, iiveldust ja oksendamist.

Kui aga inimene puutub kokku suure annuse verekeskkonnaga, võivad tekkida palju tõsisemad sümptomid, sealhulgas:

• Krambid (põhjustatud sellest, et aju ei saa piisavalt hapnikku).
• Halvatus
• Südame rütmihäired (põhjustatud sellest, et süda ei saa piisavalt hapnikku).
• kooma (kuna aju ei saa piisavalt hapnikku, et hoida inimene teadvusel).
• Hingamispuudulikkus

Vereained toimivad väga kiiresti. Kui inimene saab piisavalt suure annuse, hakkavad tal need sümptomid tekkima vaid mõni sekund pärast kokkupuudet. Nad võivad surra minutite - või isegi sekundite - jooksul hingamispuudulikkusse.

Surnud Briti sõdurid pärast Saksa gaasirünnakut, tõenäoliselt fosgeeniga, I maailmasõja ajal

Kasutamine sõjas ja hukkamine

Esimene massihävitusrelvana kasutatav veremürk oli fosgeen. Fosgeeni kasutas Saksa armee esimest korda 1915. aastal Briti armee vastu suunatud rünnakuks. Pärast seda kasutati fosgeeni sageli I maailmasõja ajal. Sõja mõlema poole riigid - sealhulgas Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid - kasutasid fosgeeni vaenlase sõdurite ründamiseks. Sageli segasid nad seda klooriga, eesmärgiga tappa rohkem inimesi. Fosgeen põhjustas umbes 85% sõja ajal mürgistusgaasist põhjustatud 100 000 surmajuhtumist (kokku umbes 85 000 surmajuhtumit).

1919. aastal heitsid Briti kuninglikud õhujõud Vene kodusõja ajal arseenigaasi enamlaste sõduritele.

Fosgeeni kasutas sageli ka Jaapani keiserlik armee Hiina vastu teise Hiina-Jaapani sõja ajal (1937-1945).

Holokausti ajal kasutasid natsid inimeste tapmiseks surmalaagrite ja koonduslaagrite gaasikambrites vesiniktsüaniidi vormi nimega Zyklon B.

Pärast närvigaaside avastamist ei kasutatud enam nii palju veremürke. Siiski kasutas Iraak 1980. aastatel Iraani-Iraagi sõjas Iraani vastu tsüanokloriidi.

Alates 1924. aastast on Ameerika Ühendriigid kasutanud vesiniktsüaniidi gaasikambrites surmanuhtluse saanud vangide hukkamiseks. Enamik osariike kasutab tänapäeval inimeste hukkamiseks muid viise. Vesiniktsüaniidiga hukkamine on siiski endiselt seaduslik kuues osariigis.

Auschwitzi koonduslaagrist leitud tühjad Zyklon B kanistrid

Küsimused ja vastused

K: Mis on verevahend?

K: Mis juhtub, kui keegi puutub kokku veremürgiga?

K: Kuidas kasutatakse vereaineid massihävitusrelvadena?

K: Millised on kõige levinumad veremürkide tüübid?

K: Miks tekivad inimestel pärast veremürgiga kokkupuutumist krambid või kooma?

K: Kuidas põhjustab kokkupuude suure hulga veremürgiga surma?

Otsing